Ja lapsepõlv ei lõpe iialgi ...
ÕNNEKS!

Ikka on mingi uus käsitööliik, mida pole veel proovinud... Minul vilditud karpide tegemine näiteks. Siin-seal blogides käisin neid muudkui vahtimassa, tahtsin kaaaaa..... Le_.li oli nõus tulema ja meiega selle protseduuri koos läbi tegema, ja Kõrveküla-Meeli sattus just õigel ajal meie juurde seltsiruumi, tema on samuti Roosi äris asja õppimas käinud...
Eile vahutasin sõna kõige otsesemas mõttes poole ööni, kell näitas tänase päeva teist tundi, kui vaevu silmi lahti hoides pesumasina juurde koperdasin ja oma kolm esiklast sealt välja koukisin... Kenasti karvaseks muutunud sukajupid harutasin villapallide ümbert lahti ja jätsin oma kolmiku hommikuni kuivama... Aga äsja lõikasin natuke veel nätsked viltkerad lahti... Uudishimu oli nii suur, et seda oleks õigem läbematuseks nimetada!
Ja sellised need said:



Nüüd tuleb veel oodata, kui karbikesed lõpuni kuivaks saavad, siis veidike viltimisnõelaga siit-sealt üle õiendada, miskit kaunistust peale...
Eeeee... seda, et see kummutilina seal karpide all on mu enda heelgeldet pitsiga, ja monogramm kah kunagi endal sinna peale tikit... Ämmale (mu ema, isa ja ämm - nende kõigi monogramm moodustub täpselt samadest tähtedest...) Ja kummut, mida ühe vesiroosikese jagu paistmas, on isa lelle nikerdet...

Minu tillukseses käsitöömaterjalide kogus leidus ka sellist villaloori:



ISE ekstra valisin sellise kirju-mirju, et oleks võimalikult ebatraditsiooniline. Nüüd mässisin ühe karbi ümber kõigepealt valget villaloori - Jõgeva oma, viltus muideks väga hästi - ja siis seda sinise-halli-lillakirjut sinna peale. Valmiskarp sai selline, just saigi selline kirju-mirju:




Vot selline villane postitus seekord. Aitäh le_.lile ja kõigile teistele, kellega koos eile õhtul seebivahutasime!