SELLE SUVE (VÄHESED) VÄRVID
Ma olen mõnda aega püüdnud ennast taimede ja seentega värvimisest eemale hoida. Teadlikult. Sest ma tean, missugune kiirestiprogresseeruv tõbi see on....
Aga ikkagi - mis tulema peab, see tulemata ei jää...
Algas kõik sellest, et Le_.li ja Tintsik krabasid mu ühel kaunil päikselisel päeval kaasa, põllule ja aasale. Kollaseid karikakraid, piibelehti, lupiine korjama sattusime. Läks veel nõnda häbiväärselt, et kui tuli autost maha kebimise aeg, kohendasin Le_.li piibelehelehed kah enda kaenlasse....
Nooh, ja siis tuli see kõik ära värvida ju...
Ja siis läks nii, et Isetegijate suvepäevad pidid tulema meil siin Tartumaal, ja siis jälle ei pidanud enam tulema, ja siis ikkagi tulid - minisuvepäevad... Ja teemasid sai kuidagi palju, peaaegu suurte suvepäevade jagu, ja üks teema oli taimede ja seentega värvimine. Kuidas kõik täpsemalt oli, sellest ehk kunagi... millalgi...
Aga mõned Tintsiku kuivatatud ja mõned minu külmutatud verkjad vöödikud said pajas ära keedetud....
Ja kolmisruset kah....
Ja mõned päevad tagasi võtsid Tintsik ja Le_.li mind auto peale ja viisid metsa.
Ja siis jälle mõned päevad tagasi võttis Le_.li mu auto peale ja jälle võttis metsa kaasa mind.
Ja ma kogu aeg selle üle nii häppi, nii häppi ja nii lõpmata tänulik!
No ja nüüd mul pajad podisevad mitme pliidi peal ja kogu aeg oleks padasid juurde vaja, sest päris-supipotte ei raatsi seenteseks teha ja... Ja seened annavad ju nii tegusalt värvi välja ja neid tuleb paar korda läbi keeta ja keedus ise annab mitu korda värvida ja iga kord saab tooni võrra heledama tulemuse...
Mõned värvid on selle natukese ajaga, mis ma olen suutnud asjaga tegelda, juba kogunenud, aga maja haiseb jätkuvalt seenekeeduse järele ja kui need keedused ükskord keedetud ja loputatud-kuivatatud saavad, ehk siis jälle... kunagi...
Aga praegu need pildikesed siin.
Kõigepealt kolmisruse, piibelehed, lupiinilehed.
Mu enda absoluutseks selle suve lemmikuks sai lupiiniõisikutega värvitud sinakasrohekas lõng. Korjasin neid õisikuid täiesti uudishimust ja põnevusest - minu kätte puutunud kirjandus pole näidanud, et nendega midagi teha annab... Kui vesi keedupotis siniseks värvus, tõusis põnevus üha kõrgemale....
Loomulikult hoidsin hinge kinni, kui lõnga keedusesse pistsin. Ikka kõigepealt eelpeitsitud testlõng - keedan alati koos tummise keedusega ka tupsukese testlõnga, vahel on see lausa eelpeitsita.
Oh seda rõõmu, kui lõng tõhusalt värvus ja oh neid sisemisi ovatsioone, kui see värv ka loputades lõnga küljest lahti ei lasknud!
Vat selline lupiinilugu.
Muidug kavatsesin hiljem minna ja veel ühe mehise sületäie neid liblikõielisi koju keedupoti täiteks tuua...
No selleaastane lupiiniõiteilu jäi minu poolt läbi keetmata, ja küllap see ikka millekski hea kah oli!
Ja nagu näha, tuli teine värvimine juba pigem kollane kui roheline. Ja neid õisikuid polnud mul tõesti kuigi palju.
No ja siis tulidki seenemängud. Isetegijate minisuvepäevadel.
Ikka koos teistega ja pärast üksinda edasi - ega`s hüva keedust saanud ometi raisku minna lasta! Kui kaugemaltnurga isetegijad juba ammu oma kodudesse tagasi jõudnud olid, keetsin mina veel lämbes juuliöös seeni.... Pildilolevatest mõned vihikesed on juba tänavused kah - liivatatikut võtsin uurida sedapuhku. Esimesed vihikesed rohekat lõnga sain peitsimata testlõnga seal seenelöga sees keetes.... Aga pärast sain ikka kirjanduses lubatud kollastki - täitsa armsakene teine kohe!
Tintsikuga aruteledes arvasime, et kräbedaima värvi annavad ikka värsked seened - nii külmutatud kui kuivatatud seened andsid justkui leebema tulemuse.
No ja siitmaalt lihtsalt värvimängud. Lihtsalt. Poolelijäänud lapsepõlv.
Ja nagu öeldud - maja haiseb spetsiifiliselt seenekeeduse järele, ja mõned vihikesed ripuvad kangastelgede küljes ja kuivavad, ja eelpeitsitud valge lõng ootab vihtide ja tupsudena vastset värvikuube....
Ja sügis algab alles laupäeval, ja sügis on seeneaeg....
