Muraka meisterdusi
About Me
Age: Õitsvas keskeas:)
Location: Tartu lähedal - Ülenurmes
Zodiac Sign: Ambur
Likes
Nagu (vist ) Marx ütles: Miski inimlik pole mulle võõras! See oli tema kõige targem ütlemine, ma arvan!

Dislikes
Alatus, kadedus, hoolimatus.
Link
Kangastelje Töötuba
Lapitöid 1
Lapitöid 2
Lapitöid 3
Lapitöid 4
Lapitöid 7
Lapitöid 5
Lapitöid 6
Lapitöid 8
Lapitöid 9
Lapitöid 10
Lapitöid 11
Lapitöid 12
Võrratu FIMO
Ehteideid Tšehhimaalt
Pärlitööd - madukee
Pärlitööd - madukee mustreid
Pärlitööd (palju traati)
Sayila
PRK
Katjake
Reesi blogi
Fimoehteid
Pärlipõiminguid
Pärlid ja traat
Seemnehelmestest (Aljona)
Traadi väänamine
Õnnekivid
Sõlmimist-põimimist
Samanta blogi
FIMO - damascus ladder
Taimedega värvimine - Liisi blogi
Poolvääriskivid
Roosa tuba
Ring-triibud
Kottide õmblemise õpetused
Rahvakalendri tähtpäevad
Mummumarjad
Fantastilised lapitööd
EHTELAEGAS
BALTIC BEADS
HELMETUBA
Papud
HELMEVAKK
Sutsukese pajalapid
BEADS
HELMEPOOD.PRI
HELMEKE
HELMEPUU
Sokikanna kudumine
Fantast heegeldised!
Autorikaitse jm
Pajalapid
TEGELUSTEKK
Lemmik-sokimuster
Päevapärlid
Vaheseinaks
Lapitöid
Suseri kogu
Niidigraafika
Niidigraafika2
HELMEHALDJAS
Hetty peleriin
Ajakasutus
Lapikotike
Photobucket
Me laps laulab
Võluhelmes
Sokikese kannast-sokid
Lahedad meisterdused
Lapitehnikaideid
Kosmeetikakotike
Hõbevalge beebipapud
Heegeldatud ingel
Yllepi head ideed
Käsitööka ema õmmeldud kotid
Eriti elastne silmusteloomine
Pakendi jm nikerdamist
Sakiline heegeldus
Jumalik kapsapirukas
Swirlid
Ohtrasti ehteid
Türgi pärliussi heegeldamine
Valentiniks
Aplitseerimiseks
Südamekaardid Heintelilt
Vallatused fimoga
Imelisi ideid
Nikerdamist
Nahast
Trühvlid ja vahukommid
Karbi voltimine
Kaardid
Nikerdamist purginaksudega
Veetlev bicornu
Põnevat lapitööd
Korvi punumine ajalehest
Pisisüdamed
Koogiretsepte
Romantilised ehteideed
Imelisi sisustusideesid
Lõputult lahedaid ideid (sh lapitöö, fimo)
Lapitöö - ultusääred leheks!
Maasikaõie tikkimine
Südamlik beebitekk
Loodusvärvid jm käsitöö
Heegeldatud lillepadi
SIIDIMAALINGUD
Paberist ehted
Imeliusate piltidega blogi
Idee kellaks
Toredaid (jõulu)heegeldusi
Jõuluideesid
Taaskasutus
Vahva koti õmblemisõpetus
Marulahedad asjad I
Marulahedad asjad II
Marulahedad ideed III
MARUlahedad ideed IV
Ülilahedad asjad V
Ülilahedad ideed VI
Ülilahedad ideed VII
Mässitud kaheksakand
Nutikad pildiraamid
Erinevate kottide õmblemine
Südameid ja lillekesi
Katedraali aken - bicornu

Quote
Me elame ju sageli nii, nagu oleks meil üksteise tundmaõppimiseks tuhat aastat aega.(...) Me unustame liiga kergesti, et "igavikust" meie jaoks jäetud jupike on täiesti juhusliku pikkusega ning et me võime üksteist kaotada igal viisil, ka nii, et enam midagi hüvitada ei saa. S.Rannamaa
Archive
Viimased postitused
November 2013
September 2013
Oktoober 2012
September 2012
August 2012
Juuli 2012
Juuni 2012
Detsember 2011
Oktoober 2011
September 2011
August 2011
Juuli 2011
Juuni 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010
Detsember 2009
November 2009
Oktoober 2009
September 2009
August 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Aprill 2009
Märts 2009
Veebruar 2009
Jaanuar 2009
Detsember 2008
November 2008
Oktoober 2008
September 2008
August 2008
Juuli 2008
Juuni 2008
Mai 2008
Aprill 2008
Märts 2008
Veebruar 2008
Jaanuar 2008
Detsember 2007
November 2007
Oktoober 2007
September 2007

Currently

Reading
Loen - üsna soravalt;). Mida, see oleneb ikka rohkem meeleolust. Lehti loen!

Last Movie
Filmide vaatamise ajal nokitsen rohkem käsitööd teha, sisust ei saa seepärast suuremat sotti:)

Listening to
Ikka midagi rahulikumat, või tempokamat, või klassikalisemat, või operetlikku... Kuidas kunagi.

Muraka meisterdusi
Kangakudumine on parim, aga kõik muu samuti!
26 September 2011
PAUNVERES PRESSIS PISARA PÕSELE...

...ehk KÄISIME LAADAL...

...ehk kõik sai märjaks...

Algus on justkui traditsioonilisevõitu...
Aga sisu ei ole. Sisu on natuke masendav. Natuke palju masendav. Ja mitte sellepärast, et kõik sai märjaks - sellega oleme juba harjunud ja sellega tuleme toime.
Kes eelistab positiivseid elukogemusi, ärgu järgenavat lugegu...

Sügise esimene päev ehk siis läinud reede oli askeldusterohke. Tööpäev ja puha, aga vaja ju ka laadakaup kokku pakkida. Mõmmukas oli juba augusti esimesel päeval Palamusega läbirääkimised pidanud, kolmandal augustipäeval registreerunud ja kutsus meid Kylts225ga kampa. Ikka läksime - Palamusest ju nii palju head kuuldud, mina polnud pealegi seal mitte kunagi isegi laata vaatamas käinud... Ikka vaja minna ju!
9.augustil tuli arve, 11.augustil sai see makstud, korraladajad andsid laadakorraldusest teada, et platsid jagatakse arvete maksmise järjekorras ehk siis teisisõnu - kes varem maksab, see parema platsi saab.
Pealegi saadeti meile ka kenasti kiri, milles link laada kaardile ja sealt nägime, et meie müügiplats (mis polnudki nii odav) oli tõesti otse peatänava ääres. kokkulepped kehtisid ja see tegi rõõmu!
Me olime rõõmsad, me olime ootusärevil ja me olime rahul - laadakorraldusega sealhulgas. Eks ikka sai üksjagu ka laada jaoks pingutatud - Kylts225 kudus mitu kaunist ja sooja salli, Mõmmukal oli toredaid kaarte ja albumeid, minul sai lõpuks mitu vaipa valmis... Korralik redelitäis laatadel tunnustust leidnud naturaalseid põrandavaipu ootas laadaleviimist. "Juveele" kah, ikka ja niikunii

Paar vaibakest siinkohal. Et oleks ikka oma käsitööd kah pildi peal, pisutki!



Laupäeval läksime kahe autoga Ülenurmest liikuma. Piisavalt vara, et oleks ajavaru, aga mitte ülearu vara, sest teadsime, et plats on olemas ja kõik peaks laabuma.
Laabuski - enam-vähem Palamuse piirini. Meile oli ju isegi soovitatav marsruut meilitsi saadetud, teesulud ja soovitatavad sõidusuunad kõik kenasti ära seletatud. Nagu ütlesin, sinnamaale oli kõik super!
Kenad noorikud kontrollisid Palamuse piiril meie müügipileti ja lubasid meid lahkeste laadaterritooriumile, edasi juhendasid meid eredates korraldajajopedes inimesed otse läbi asula - ja siis küsisime uuesti teed, sest laat sai otsa. Uuriti, vaadati tähtjatest paberitest järele - ja saadeti meid tuldud teed tagasi. Liikusime tigusammul läbi tiheneva autode- ja inimmassi. Kästi pöörata paremale, pargi alla, imekitsukesele rajale. Kõik olid ju oma müügiletid võimalikult esirinda sättinud - loogiline ju. Siis sai tee jälle otsa - ja meie jaoks polnud ka siin kohta päikese all... Korraldajad käskisid tagasi minna. Tagumine ots ees, kahe autoga, mis mõlemad olid maast laeni kaupa täis... tagasi... Niipalju peab korraldajate kiituseks ütlema, et rada, see kitsukene, löödi meie jaoks lagedaks. Autodest, jalakäijatest. Kui MINA oleks pidanud seal tagurdama, oleks see rajakene pärast küll kaks korda laiem olnud... Või oleks ma sinna jäänudki - seniks, kui laat läbi ja kõik koju läinud...

Läksime korraldaja sabas, noormees uuris pingsalt plaani ja jäi veendunult seisma ühe suure-suure ja suhteliselt tühja telgi juurde ning teatas veendunult, et see siin peab olema plats nr K64 - MEIE PESA!
Punases jopes blond naisinimene, kes telgialuses askeldas, lähenes meile kuidagi ootusärevalt ja teatas väga konkreetselt, et ei, tema on oma koha peal ja korraldajad ISE panid tema juba eile sinna. SUUUUUUUUR telk, oma 10 meetrit, seljakuti koos teise samasugusega, mis teisele poole teise müügiritta välja ulatus... Pärast, hiljem, käisime piilumas - tundus Leedu või Läti või Poola kaup olevat... müüs vist päris hästi ja erilist kunstipärasust eksponeerimisel ei vajanudki...









Meie Odüsseuse eksirännakud seega jätkusid. Tundus, et ka korraldajad ei teadnud enam, mida meiega peale hakata. Ja minul hakkas reaalsusetaju kaduma, nii kummastav oli kõik. Ma polnud midagi sellist iial kogenud! Ning ma olen, võiks öelda, jõudnud käia ikka kümnetel laatadel, hästi, kehvasti ja veel kehvemini korraldatud laatadel, mainekatel, vähemmainekatel ja lausa pisikestel südamlikel külalaatadel. Tunnistan, et olin hämmingus.
Millalgi pööras meie üks auto korraldaja käsul kuskile "sisehoovi", teine auto sõitis rahvasummas seda tähele panemata otse edasi ja seisis lõpuks taas seal, kus alguses - keset ristmikku, keset ärevat liiklust, segaduses ja ärritunud juht kõndis nõutult ümber auto...
Noh, autod saime lõpuks kokku, sinna parklasse, kogu aktiivse kaubanduspinna n.ö kuklapoolele... Seisime uskmatult ja kratsisime kukalt...
Mõmmukas, vaeseke, tundis ennast vastutavana ja läks "staapi" peakorraldajaga vestlema. Too oli raudkindel - nii on ja plats on õige, imehea ja atraktiivse koha peal - teinud teine veel meie Mõmmukale häbi-häbi, umbes, et me maalt ja esimest korda ning ei tea kohalikust ilmaelust tuhkagi ja et plats on suurepärane ja et õhtul olla meil häbi oma hommikuse ülereageerimise pärast...
Punase jopega blond naisinimene sealt suurest topelttelgist käis samuti solidaarselt lohutamas, et see on vääääga hea plats meil ja et ega meil seal peatänava ääres sugugi parem olnuks, ikka kehvem oleks kõik olnud... "Kuidas tal see ligimesearmastus nüüd sedasi välja lõi?" mõtlesin ma isekeskis...
Hiljukesi ja nõutult, justkui ikka veel imet oodates hakkasime oma koormaid lahti pakkima. Meie loomuomane optimism pääses küll peagi taas esile - aga segadus jäi kripeldama ja Pinkerton meist igaühes juurdles omasoodu.

Märkasime, et platside märgistuseks olevad vaiad olid kõik kõvasti maa sisse löödud ja sinise aerosooliga heldesti üle pritsitud, nii et murulgi sinine laik.



Meie valge koduklots K64 püsis aga püsti vaid mõttejõul, polnud tema jaoks muru sees augukestki mitte... Sinisest laigust rohelisel murupinnal rääkimata. Kahtlustasime, et kellegi kuri käsi iseenda kasuks puitpulki ümber paigutanud.



Mõmmukas vudis taas peakorraldaja juurde.
Ta ise on oma elamusterohkest käigust kirjutanud sedasi:
"Niisiis jälle mina peakorraldaja juurde, kes esimese asjana ütles, et kui nemad teinud, siis kõik ok, aga kui keegi omavoliliselt, siis ei ole hea. Hakkas siis kaarti vaatama, ütlesin jälle oma nr ja nägin ka ise kaardilt, kus me olema pidime, ning siis oli kohe peakorraldajal meeles ühtäkki, et jah me tõstsime ringi ja teil ikka väga hea koht ja tulge tagasi õhtul, kui ei olnud hea, ja selle juurde käis ka halvustav suhtumine, et ma üldse julgesin oma suud lahti teha."

Mis teha... Panime omad kraamid letti. Lootsime kõhklevalt, et äkki ikka juhtubki ime ja tulevadki käsitööhuviliste hordid...
Plats meie ees oli tühi mis tühi. Enamasti. Rahvavool liikus kuskil sügaval me selja taga, traavis meist mööda meie kõrval... Millalgi veeretati meie kõrvale suur ratastega tünn, mis osutus atraktiivseks koduõlle-müügikohaks... siis hakkas rahvast rohkem liikuma - selle suure ja ahvatleva sisuga pütini.







Meie kõrval müüs väga armas ja malbe noorik suitsuvorsti ja -sinki. "Tema olukord ju veel kentsakam - ühel pool pärlid, teisel pool pulstid, " mõtlesin ma. Püüdsin olla humoorikas, omast arust.

Meie ees sõitsid väikesed poisid väikeste autodega. Hea ja ohutu oli sõita, sest kedagi ei olnud segamas ju.



Püüdsime oma platsilt piiluda sinnapoole, kus oli tõeline PAUNVERE SUUR VÄLJANÄITUS - seal kuskil autode ja telkide taga see oli...



Käisin laadale peale põgusa tiiru, et veenduda, et elu ja melu siiski on just siin ja praegu. Oli.




Melu oli nii tihe ja pidev, et kui me mitmel korral mõtlesimegi, et pakime kõik kokku ja läheme ära koju käsitöötama või vähemalt pesu pesema - me poleks sealt lihtsalt kuskile poole välja pääsenud...
Laat oli külastajatele kindlasti atraktiivne ja põnev. MEIL oli olnud lihtsalt väga halb õnn. Me olime sattunud nägema selle laada ebameeldivaid telgitaguseid, vähe sellest, me osutusime ise selle laada telgitagusteks. Noh, vähemalt mitte paadialusteks.

Peaaegu meie selja taga telgis müüdi militaarmänguasju. Pisikesed poisid kleepusid kui magnetiga tulistavate plastlelude külge - küll pilku-, küll pihkupidi.





Peatumatult voogavas rahvasummas lettide vahel liikudes kuulsin iseloomulikku sõjakära, nägin pisipõngerjat lapseliku süüdimatusega inimesi sihtimas... ja tulistamas...nagu multikates...

Ja laps pole tõesti süüdi ju...



Tagasi oma turundustegevuspessa tulles püüdsin tänavalt piiluda, kas meie müügikohakene kuskilt poolt ka natukene silma võiks hakata. Kõrged rõuguredelid vaipadega on muidu üsna kaugele näha ja enda nähtavakstegemisega pole meil väga probleemi olnud... siiamaani.
Seekord oli sedavõrd näha:



Meie ees oli endiselt tühi laadaplats, ent õhtu lähenedes hakkas see siiski mõnevõrra täituma - õllest ülendatud tujus noormeestega.



Nüüdseks teadsime kõik , et tegelikult pole laat inimtühi, et rahvad liiguvad katkematu voona. Kuskil.



Ent meie tüdrukud seisid leti taga ja kudusid. Laadal, kus pidi olema nii-nii-nii palju rahvast, suhtlemist, ostlemist, isegi näppamist, oh jumal paraku... Meie tüdrukud kudusid ja jälgisid, kuidas pisikesed poisid pisikeste autodega sõitsid, sest muidu poleks midagi teha olnnud...



Taevas täitus süngete pilvedega...



...need tilkusid laadapalatsi kohal üksjagu tühjemaks ja lahkusid siis üksnes neile endile teada olevas suuns.
Panime oma (nüüd juba märja) poe kokku. Olime müünud ühe salli, ühe vaiba, kolm-neli paari kõrvarõngaid....
Peakorraldaja jutu järgi pidi meil õhtuks häbi olema, et kehva platsi pärast nuriseda julgesime. Me pidime talle ometi ütlema, et meil millegipärast ikka ei ole häbi...
Marssisime läbi hõrenenud laadamelu ja piki porist ligaseid kõnnniradasid peastaabini. Uksel oli silt "Ainult kutsututele". Me olime ju kutsutud, kui hommikul öeldi, et õhtul tulge tagasi ja öelge, et teil on häbi? Häbi ei olnud, aga arvamus oli. See ei olnud positiivne. Kobistasime oma arvamusega trepist üles ja koridori. Nägijad nägid peakorraldajat ühes kambrikeses väidetavalt õrnatundelisemas olukrroas, kellegi neiuga väidetavalt. See ei olnud meie asi. Peakorraldaja nägi meid ja tuli meie juurde. Ta ei paistnud rõõmus olevat meid nähes. Me ütlesime, et meil ei ole häbi. Et me pole isegi vihased, vaid väga nukrad. Tema oli veendunud, et korraldajatel on õigus muudatusi teha. Et seda meie kohakest oli kellelgi väga vaja ja nemad tegid parima valiku. Et muudmoodi (MISMOODI????) oleks meile veel halvem olnud. Umbes nii ta rääkis. Ütles, et tema elu on olnud viimastel päevadel raske ja ta pole eelmisel ööl maganud. Seda me mõistsime vägagi - ka meie polnud ju eelmisel ööl maganud. Kesse enne laata ikka niii väga magada maldab! Ja sellise suure laada korraldamine ON suur töö ja ettevõtmine ja ikka võib midagi ka viltu minna.
Väitsime, et laadal ei tohiks käsitöö ja tööstuskaup kõrvuti paikneda. Tema väitis, et tööstuskaupade müüjad valetavad ja ütlevad, et müüvad käsitööd. Kummatigi peaks selles osas küll kord kindlam ja ka mõnevõrra kontrollitav olema. Ja kui kokkuleppeid on rikutud, peaks kord karm olema. Pealegi kaotavad laadakorraldajad selliste pettuste tõttu hea portsu oma sissetulekust. Tööstuskaupde müügiplatsid ju kallimad...

Noh, väitlesime seal võimalikult rahulikult ja kohati kõrgendatud häältel. Küsisime, miks siis üldse platse määrata - las siis olla aus anarhia. Tugevama õigus või kuidas? Võrdlesin meie koduse Tartu laadakorraldust - Maarjalaat ju samuti saabumise järjekorras, platsid koguni tasuta, aga kunagi ei pea keegi mu meelest kuskil sisehoovis kükitama. Ja kui Hansalaadale ikka platsid välja müüakse, on sildid juures ja kord karm - ei mingit ümberlõikamist! Ja võõramaiste firmasiltidega rõivakaupa või muud isevärki tööstuskaupa sellisel laadal lihtsalt ei kohtagi. Huvitav, kuidas nad seda korraldavad?

Noormees oli oma õiguses veendunud, vabandust ei tulnud. Mina oma sinisilmsuses ootasin, et pakutakse ehk isegi platsiraha (vähemalt osaliselt) tagasi.

Noormehel sai meist villand ja ta teatas otsesõnu, et NÜÜD oleme me tema aega juba küllalt raisanud... Oli see kätteõpitud klienditeenindus? Mõistsime vihjet, õigemini väljaviskamist, tulime tulema. Vihm ei tundunud selle kõige kõrval miskit märg. Hing külmetas hullemini kui ligedad varbad... Paunvere uhke laat, mida olin nii suure põnevusega oodanud, oli oma sära kaotanud. Ja põhjuseks ei olnudmitte pelgalt nigel, peaaegu olematu läbimüük. Ülekohus oli see, mida kotti toppida ei suutnud...

Et katsuda, kui palju kannatust karikasse mahub, keeldus üks meie kahest autost käivitumast. Oleks teise käima vedanud, aga tolle automaatkäigukast ei lubanuks sellist vandalismiakti. Silmitsesin tühjenevat parklat kaalutleva pilguga. Vastasolevas toitlustuskohas seisis punane WV-mikrobuss. Marssisin sinna ja palusin abi. Tuligi noorem meesinimene, "krokodillid" näpus, suskas need õiges järjekorras ühe auto ja teise auto kapoti alla, - ja meil oli jälle kaks töötava mootoriga liiklusvahendit. A.Le Coqi punast fliisi kandev inimene oli päästnud meie pahurast päevast, mis päästa andis. Ka tema oli juhtivtöötaja, nagu mõni teinegi, kellega sel päeval kokku puutusime...

Esmaspäeval helistasin Palamuse Vallavalitsusse. Ametnik oli viisakas ja abivalmis ja soovis mind suunata - laada peakorraldaja jutule. Ja ma ei leidnud endas, hoolsast otsimisest hoolimata, kuidagi üles soovi selle noormehega taas viisakamat sorti vestlust arendada. Ent meie Palamuse-saaga ei ole sellega siiski veel lõppenud. Nii ma arvan.
maireh posted @ 23:57 - Link - kommentaarid (19)

20 September 2011
MITU STAADIUMI ON SEENEHULLUMISEL?

Need, kes on hullunud, ei tea.
Need, kes ei ole (veel) hullunud, kah ei tea. Aga ütlevad üksmeelselt, et palju. Tintsiku imevahva tütar, kes riskis koos meiega ühel õhtupoolsel ajal seenele tulla, vaatas meid kuidagi... kaastundliku ja pisut nagu ettevaatliku pilguga , kui me Tintsikuga ühel meelel, tihenevas õhtuhämaruses, autotulede valgel padrikusse vöödikute järele tormasime. Viimased seened said leitud sõna otseses mõttes käsikaudu. Päeva viimasele seenesööstule oli eelnenud mitu tundi metsa pidi vantsimist ja kõikmõeldavate ebatraditsiooniliste seente korjamist... Juba niikuinii... No mõned puravikud ja kukeseened olid kah ikka korvis. Aga enamus seeni oli kilekotikestes - väljanägemiselt sellised ummamuudu või lausa natuke peletislikud...
Ja nõnda mitu õhtut järjest, ja mitme kandi metsades...
Ja ikka lõpetame kuidagi nii, et mingi kogus korjamata seeni jääb kuskile.... padrikusse.... võpsikusse...... ootele.... kripeldama.... ööpimeduse hõlma...
Tintsik on juba arvestatava osa Tartumaa isetegijaid metsa viinud, vöödik-seene meile selgeks õpetanud, meid lõngavärvimistõppe nakatanud...

JA SEE ON NII JUMALIK TUNNE!

Täna, enne kooriproovi minekut, läks meie väliköögis tulele selline potitäis vöödikuid. Kõrval on kruus, võrdluseks, kui suur see keedupott ikka on. Kokku on kogutud mitme korjeretke saadus, muist juba kergelt kihisemagi läinud ... Aga see ei pidavat miskit lugema, ütlevad asjatundjad.
Ma pole veel tulemust näinud, mis sealt tuli - traditsiooniliselt on mul ikka lõngatupsuke kah koos seentega keemas. Seeni oli palju ja õues pliidi juures oli ju pime...

Ootan hommikut...





Ja mingil hetkel oli mu värvirida selline - niivõrd-kuivõrd neid värve nüüd pildi peal on võimalik edasi anda...
Natuke on pirnilehekeedust (kollased) ja pisut tõmmuriisika oma (hallid). Aga muidu on kõik eelmise postituse vöödikud. Ja neid oli suhteliselt väike kogus...
Nüüdseks on värve märksa rohkem.

Seened on uskumatud...
Seened on vaimustavad!

Ja seentega värvimine on KOHUTAVALT nakkav!







On keskööö.
Tosina tunni pärast, kui suur seier saab 12 peale ja väike seier saab 12 peale ja sekundiseier saab kah 12 peale, sõidab Tintsik oma ekipaažiga taas seenele.
HALLELUUJA!

Seenehullustusel on hoomamatu arv staadiume.
Ning Tintsiku tütreraasul on õigus - meie normaalsuse piir on juba ammu minetatud, ületatud, unustatud... Olgu kiidet see, kes seenevärvimise avastas, levitas ja meieni toimetas!
maireh posted @ 21:18 - Link - kommentaarid (14)

15 September 2011
SÕIDA SEENELE!

Ja peab ütlema, et juba mõnda aega on see kunagi vulgaarsuseks peetud pöördumine kui muusika mu paljukuulnud kõrvadele. Tintsik on minusuguse seenevõhiku täitsa uude usku pööranud!
Seenel on mulle muidugi alati käia meeldinud, no korjasin mingi - no kümmet või midagi sinnakanti seent tundsin ehk kindla peale... Ehk...
Nüüd ma neid kukekaid ja puravikke ja riisikaid enam nii väga kah ei himusta - metsas leidub põnevamatki kraami! Seda, mida rahvasuu ikka otsesõnu s..aseenteks nimetanud.
Vot nii.

Ühel suvelõpupäeval käisime.
Päike paistis ja ilm oli ilus.
Metsas oli muhe olla.
Pärast oli mul terrassi peal kolm korvi:



Minu meelisobjekt oli konkurentsitult see keikse pisem neist kolmest:



Tööposti otsa ja sealt tagasi ronisin sel õhtupoolikul rutem kui eales enne. Et saaks tagasi koju ja katsetama!
No suhteliselt hiline ööpoolik oli, kui seentel sabad ja sarved eraldatud said ja saak erinevate pottidega pliidi peale. Enne veel üks pildiklõps lambivalguses - need on verkja vöödiku kübarad ja jalad. Kolm verevat vöödikut leidsin ka. Kui verkjad vöödikud on rohkem kollegiaalsed ja kasvavad metsas kambakesi, siis vereva vöödiku leidmine pidada olema suht suur õnneasi - nemad on individualistid! Need seenetarkused kuulsin mina kõik Tintsiku käest!





Tegin oma kolmest kribalst kah lambivalgel pildikese (hägusakese küll, aga ikkagi) - mine tea, millal neid haruldusi jälle leidma juhtun...


Mul on juba sellest ajast, kui ma veel rasket ja progresseeruvat taimedega-lõngade-värvimise-tõbe põdesin, kombeks panna tupsuke lõnga koos taimedega potti keema. N.ö toorelt, peitsaineteta. Seekord kah. Tulemus pole tavaliselt mingi eriline vaatamisväärsus, küll aga põnev võrdlusmaterjal.



No etteruttavalt võin öelda, et minu seenekeedusaaga muudkui kestab, ikka veel. Täna hommikupoolikul sain kübaratest veel mõnusat beebiroosat lõnga.
Aga seenejalad lõpetasid värviandmise märksa kiiremini - vähemalt minu käes. Ja tulemus on umbes selline - absoluutse värvielamuse saab loomulikult ikka siis, kui lõngvihti katsuda ja patsutada saab, oma pihkude ja sõrmedega siluda ja silitada!



Tulemus rivistatud nagu raamatu lugemisel - vasakult paremale, valmimise järjekorras.

Ja mõned esialgu saadud kübaravärvid kah.
Nagu öeldud - öine müstifikatsioon seenekeedupotikese ümber kestab ja jätkub... Ei raatsi ju head asja korraga lõpuni mekkida - mine tea, millas jälle saab!



Ja pean mainima, et nende värvidega on saanud ikka mängitud nagu lapsed klotside või puslega või... Ikka see kõik-sobib-kõigega ja kõigiti on tore ja ilus!



Jätkub - loodetavasti!

NB!

TINTSIK LUBAS, KUI TAL NATUKE ROHKEM AEGA TEKIB, ÜLES PANNA PILDID OMA VÄRVITUD LÕNGADEST JA KA SEENTEST - SEDA POSTITUST TASUB OODATA KÕIGIL SEENEVÄRVIMISHUVILISTEL!

Ja pärast seda postitust saab seenevärvimishuvilisi olema ohtrasti ohtramalt , julgen ma arvata!
maireh posted @ 19:58 - Link - kommentaarid (18)

13 September 2011
LAADAL KÄIDUD!

Kõik sai märjaks.

Tundub, et hakkan iseennast kordama.
Aga Maarjalaat oli tore - sain sellele põgusa tiiru peale teha - oli palju põnevat näputööd ja ohtrasti tuttavaid tegijaid. Tore oli!
Ehkki - jah - hommikul paistnud rõõmus päike puges pärastlõunal pilve taha ja pilvest pudenes märga... Ja siis tuli jälle päike, ja siis jälle pilv, eelmisest tegusam... Ja kõik sai märjaks. Kiledega katmisest hoolimata.

Aga müüsime päris kenasti, ja kiita saime jälle ja - ja mida sa, (käsitöölise) hing, veel ihaldad!
Ning kuivatamine hakkab kord-korralt enesestmõistetavamalt välja kukkuma - vaibad laudadele-pinkidele laiali, "juveelidele" puhuriga sooja selga, siidisallid triikraua alla... Kae kos veel asja!

AGA...

Üks vana asi siia üles saab ära pandud.
Tartumaa isetegijad said 4.septembril Ülenurmes kokku. Igaühel oli suviseid tegemisi kaasas - kellel seljas, kellel kotis, kellel-kus-iganes. Uus põnev ridikül näiteks.
Minule sai saatuslikuks see, mis Tintsikul kaasas oli...

JA TÕBI ON TAGASI...

Lõngavärvimise tõbi. Ja mitte niivõrd taimedega, kui seentega...
Pööningul leidus banaanikastitäis luikvalget lõnga. Oma kilokest kolm. Seegi mõjus kui tegemata töö seal...

Ühesõnaga - ühel imekaunil sügisesel suvelõpupäeval sõitsime Tintsikuga seenele. Peamiselt vöödikuid jahtima. Saak sai suurepärane - ja suhteliselt ebaoluline on fakt, et pere sai kah pisut seenerooga. Peamine ikka, et kogunes kenake kotitäis vöödikuid.
Mis neist sai, seda saab näidatud millalgi edaspidi - praegu keedan igal ööpoolikul pärast tööd jälle mõned tupsukesed kord-korralt roosamaks muutuvat lõnga - on tekkinud sportlik huvi, kaua see veel kestab? Enam kui pool kilokest mu luikvalgest lõngalasust on juba vöödikupunaseks ja -roosaks saanud. Ning see on uskumatult uskumatu, kui palju need seenekribalad ikka värvi välja annavad! Seenejalgade kollane sai rutem otsa - aga kübarate roosat muudkui tuleb ja tuleb. SUPER!

AGA NÕNDA SEE ALGAS...

Tintsikul oli toonasel kokkusaamisel kaasas oma värskeltvärvitud lõng. Ja Le_.lil oli oma imenunnu jäätisekampsun.



Ja Le_.lil oli ka endal uus kampsun seljas - ja see kõik sobis nii oivaliselt kokku... Selline suurepärane harmoonia.



Ja kokkusaamise teema oli KUDUMISNIPID.
Ja kõik olidki asjalikud ja tegelesid asjaga.



AGA..
Aga minu pilk käis ikka volks! ja volks! lõngade pihta... Nii ilusad olid nemad seal laua peal...

Ühesõnaga - tõbi on tagasi...
Igal ööpoolikul pada podiseb ja potike keedab...

Spetsiaal-aitäh Tintsikule, kes nakatas - ja eriti spetsiaal-aitäh kannatlikkuse eest seenemetsas! Minusugune seenevõhik küsis ju iga seene kohta kas või sada korda, et mis seen see on - ja Tintsik muudkui aga ütles jälle, mis ta`s on - kas või sajandat korda järjest ! Aitäh - ja keedame ja võrdleme, igatahes!
maireh posted @ 20:14 - Link - kommentaarid (8)

09 September 2011
KOHVRID-KOMPSUD PAKITUD...

...homme Maarjalaadale minek...



Ja väljas sahistab-ladistab praegu vahelduva eduga sadada...

Aga eks hommikuks saab keik kenasti klaariks - nii ma arvan!
Saadan hilisemal öötunnil ehk Taevataadile mõne manitseva meili, palun taevaluugid homseks pisut koomamale lükata.
Kõik meie POOLSADA VAIPA soovivad laadale minna...
Ja EI SOOVI märjaks saada!

Kohtumiseni homme, ma arvan!
Kuskil kaubamaja kandis.

Ja mõned näitamata vidinad, mis kaubana kaasa tulevad - ilma vaatama, sobivaid kõrvu otsima!











maireh posted @ 14:55 - Link - kommentaarid (5)

04 September 2011
LAADAL KÄIDUD...
...kõik sai märjaks!

Nõnda see lõpuks lõppes, jah. Terve päev oli päris kenakene ilmakene. Ja kui päev kaldus õhtusse, hakkas esialgu tibutama. Sellist imepeenikest ja imbuvat vihmahakatust. Me ei olnud papist poisid - katsime omad kraamid kinni, aga kokku ei pakkinud, ja päike tuligi uuesti välja.
Aga see oli siiski natuke saatuse narrimine, sest kuskil taevaveskites vahetati sõelad suurema-augulisematega ja järgmine sabin oli tõsisem ja jäi kauemaks ja ...ja kõik sai märjaks. Vaibad said kilede alla ja nendega eriti hullu ei juhtunud, aga pärast sai see poolsada ja enam vaipa ikka läbi ja laiali soputatud.
"Juveelid" said seltsiruumis lausa sundventilatsiooni ette sätitud - puhuriga sooja õhku suunasin neile. Et ei läheks rooste need väärismetallid ega miskit!
Siidisallid-lapivärgid triikimisse, laudlinad pessu, sokid-sallid õrrele tahenema...

Vaat selline värk nende Eestimaa vabaõhulaatadega. Alati võib Taevataat vaevaks võtta ja su kindlameelsust proovile panna.

Aga muidu - patt oleks laadaga nuriseda. Mõned vaibad ja satsisallid leidsid uued omanikud, ja mitu-mitu paari kõrvarõngaid leidsid endale kenad kõrvad, mille küljes edaspidi rippuda... Ja rahvas oli tore ja tuttavaid nägi palju ja... Vahva oli!

Ja täna oli taas imevahva isetegijate kokkusaamine Ülenurmes ja - ja ehh, elada on ilus!

Paar pilti siia lõppu, mis üleeile läpakas kuskile kivi või kännu taha kinni jäid.



Need olid need väga isiklikud ja väga särgikarva kõrvarõngad.



Midagi lihtsalt, no lihtsalt must-valget.



Ja lihtsalt sinist, ja ikka koos ühega lemmikmetallidest, vasega.



Siis mulle meeldivad kangesti need lendlevad haldjad. Nad on korra siit blogimaailmast juba läbi lennelnud mul...





Ja midagi rahulikku ja väljapeetut kah...

[/url]

RAHULIKKU JA VÄLJAPEETUD TÖÖNÄDALAT KÕIGILE!
maireh posted @ 18:20 - Link - kommentaarid (2)

02 September 2011
LOETUD TUNNID....

...on jäänud Eesti Põllumajandusmuuseumi vägevaima ürituse alguseni.
Kell 10 algab ja kella 18 kestab Ülenurmes TARTU SÜGISNÄITUS JA TÕULOOM 2011.

Meie kah läheme. Õigemini juba kraamid ongi enamuses seal - see poolsada vaipa ja muud kraami - see ei mahu ju ühte koormasse äragi! Sestap sai muist värki juba laadaplatsile ootele taritud.
Meie platseerume kuskile sepikoja kanti, seal seda käsitöist asjatamist päev läbi, õppetubasid ja muidu askeldamist.

Natuke kõrvarõngaid kah, veel eksponeerimata. Tore, kui mõni paar nendest laadalt endale isiklikud kõrvad leiab!

Sedapuhku jälle Tanshasid, hulgem kohe.
Tenshad, mu arm!














Ja need mu isiklikud Tenshad. Nii täpp-täpilt sobisid nemad ühe pluusega kokku, et mina küll ei tea, mis oli enne tehtud, pluuse või pärlid...

Otepää sokimeistritel sai valmis vahva kalender, mustrid sees ja puha. Mõned kalendrid tulevad kah meiga homme laadale kaasa, uut kodu otsima!
Ja usutavasti jääb mõni kalendrieksemplar ka pühapäevaks, tartukate kokkusaamise ajaks alles. Meil ju just teemaks sokikudumine!





Sorry! Läpparil on mingi turtsakas tuju, ei lase kõiki fotosid üles riputada. Teen seda pisut teisel ajal tööarvutist ikkagi!
maireh posted @ 21:57 - Link - kommentaarid (9)

01 September 2011
LENNUKAT JA LOOMINGULIST KOOLIAASTAT KÕIGILE!



maireh posted @ 10:51 - Link - kommentaarid



421802 visits