Tere kõigile!

Võtsin täna poolvaba päeva, tuletasin lapsepõlve meelde... ikka seda poolelijäänut - rebisin ja lõikasin, püüdsin värvidegagi asjatada. Üks pilt sai valmis (ja miskit jäi ikka poolele kah):



Pühapäeval tuleb Eria jälle meile Ülenurme, võtab oma imeteldava poe kaasa ja õpetab meile jälle midagi uut - no ma olen kindel, et nakatun jälle migisse uude veetlevasse käsitöötõppe!

Laupäeval käisid aga Tartu Maanaiste Liidu aiandushuvilised naised vahval reisil. Meie juhatuse liige Ene korraldas suvi läbi kestnud projekti viimase ettevõtmise - imemõnusa ja huvitava väljasõidu Järvselga, Räpinasse ja Nulga külla Reet Palusalu aeda. Kuivõrd isetegijate hulgas tundub olevat pääääris palju aiandushuvilisi (see pidigi nii olema, et paljud käsitööhuvlilised nokitsevad meelsasti ka aias), siis panen siia üles mõned pildid, mida reisil tegin.

Kõigepealt ostsime Järvselja aiandist oma bussi istikuid täis. Puude-põõsaste ja lilletaimed olid seal parasjagu TÕELISE sõbrahinnaga, ja selgitused ning õpetused pakiti ka lahkesti kaasa - aitäh Kaiele! Järvselja aiandit tasub külastada - kindel värk! Meie koduaeda tulid sealt paar viinamarjaistikut, üks armas mini-kadakas kiviktaimlasse ja paar sirelipõõsast.



Huvitav oli jalutada ka Räpina aianduskooli aias. Ma pole seal tõtt-öelda päris kaua käinud - seda huvitavam oli! Sügisvärvides peenrad olid vaatamist väärt, ja aias ju nagunii muutub kogu aeg midagi, igal ajal on seal miskit nautida.
Püsi- ja suvelillede kollektsioon on Räpinas vahvates kontsentrilistes lillepeenardes, muudkui jaluta ja imetle:



Ja kuivõrd meie koduaias on väga kehv muld, siis kogun ikka siit ja sealt ideesid, kuidas taimedele paremaid tingimusi vormistada. Millal, oh millal ma küll teooria praktikasse jõuan juurutada???



Siin oli peenraäär immutatud pakkudega vormistatud:



Kiviktaimla:



Meist enamuse lemmiktaimeks sai lamav tuhkpuu, väga värvikas ja vähenõudlik taim:



Alati on mind köitnud sellised kiviaiad, millel taimed turjal kasvavad:



Ja siin üks näide sellest, kuidas head südant võidakse kurjasti ära kasutada .
Tegelikult ma muidugi nende puude lugu ei tea; võimalik, et tegemist ongi aiakujundusvõttega. Meie lihtsalt imetlesime võimsat tamme ja läksin temalt natuke energialisa paluma - ning kaaslased kohe varmasti täpsustama: hei-hei, sinu valitud tammel ju vahtralehed küljes puha! Tegelikult on võimsa tamme kõrval kasvamas ka vaher, vaat sedamoodi:



Aga tänaseks kõik. Reet Palusalu aias, kuhu edasi sõitsime, oli nii põnev ja seal jagati nii palju tarvilist tarkust, et see nõuaks eraldi postitust. Tahaks seda millalgi teha küll, tõsijutt!

Imelist ilu kõigile neisse sulnitesse sügispäevadesse!

Mina ise jätkan poolelijäänud lapsepõlve - lõigun kääridega pehmet paberit, ja suure vaimustusega . Ometi on välja mõeldud üks tehnika ka nendele inimestele, kes kohe sugugi joonistada ei oska - iseennast pean silmas...
Paar kella, üks neist tundub mulle üsna oranž olevat:





Ja paar niisama-pilti, see teokarpidega on elusuuruses tüki maad väiksem kui tema naaber.





LEHVA-LEHVA!

Imelisi sooje sügisilmu kõigile!

Igal aastal millalgi augustis, kui gladioolid õitsemist alustavad, hakkab mind kummitama üks laul. Selline lüüriline, meloodiline, minoorne - "Vanaema laul! - nagu hõiskab "Elmari" raadio:

Suve nukker lõpp on käes....



Sügis ei ole tegelikult minu aastaaeg. Jah, mind vaimustab tema lõputu värvikirevus, mulle meeldib see nukker ja eriline kirbe lõhn, mis õhus hõljub; härmaniidid, mis karges hommikus madalates päikesekiirtes sätendavad... Mulle pakuvad naudingut näiteks Puškini luuletused, mis ta sügisest kirjutanud. Koolipõlves ühel septembripäeval toimunud Mhhailovskoje-ekskursioon heiastub sügiseti ikka ja jälle. Mõtlen sealse looduse vaikse ja hillitsetud ilu peale, ja mõlgutlen, kuidas see püsimatu hingega luuletajanatuur seal kolkas küll ennast tunda võis - mis sest, et väga ilus, aga ikkagi pagendus ju!

Mis nukker aastaaeg...
Kuid silmadele rõõm!

Jeeh, sügis on inspireeriv, külluslik, pillav! Kui palju maale, luuletusi, no kas või seinavaipu ja lapitekke on sügisvärvidest inspireerituna loodud!

Suvi suri. Ja sügis teeb matused -
võidurõõmus ja lärmav ja purjus...

Oli vist Juhan Smuul, kes need read paberile pani? Ei mäleta...









Aga sügis PEAB olema, sest tema järel saab ju tulla talv, ja jõulud, ja jõulupeod . Ning tulevad pikad õhtud - kodus, lambivalgel, varraste ja lõngaga näiteks... Ja saab tulla jälle uus kevad, ja suvi... Ikka uhkes kliimavöötmes elame - kõik neli aastaaega on meil olemas, ja kui tahame, võime isegi viinamarju kasvatada!
Ilus-ilusaid sügisilmasid, päikest ka nende päevade eest, mis suvel olemata jäid - ja nautigemgi siis seda, mis meile on antud! Päikesetunne mahub ju põue ka poristel päevadel!

Aga meil oli täna vahva päev. ennekõike muidugi tänu sellele, et Eria oli koos oma kaasaga taas nii väsimatu ja sõitis kogu oma suuuuure koormaga meile Ülenurmele - müüma, selgitama, juhendama, õpetama, innustama, kannustama - no/mida/iganes! Ja rõõmustavalt mitmeid isetegijaid seletas mu silm selle seltskonna hulgas ! Igatahes alguses oli tuba rahvast ja jutusuminat ja askeldamist kohe hästi tihedasti täis - kulminatsioonimomentidest polnud mõtet eriti piltegi teha, sest kõik nabistasid ninapidi kastides ja karbikestes...
OI OLI PÕNEV!

(Pilte saab suuremaks klikata!)



Ja Eria muudkui selgitas ja õpetas - väsimatult ning visalt - ja imekspandav, kuidas kogu selle kraami otstarve tal üle-üle-üldse kõik meeles seisab! Ta ise ütleb jah, et kui taolist seletamist on iga päev ja hommikust õhtuni, siis kulubki meelde, ja kas või une pealt võib igale küsimusele vastata. Kadestamisväärne!



Eria "karm" käsk oli, et igaüks peab õppepäeval tehtust õhtul pilte postitama. Ma ise ootan kah põnevusega - väga kauneid taieseid sündis selle päeva jooksul! Näiteks Kastan ja laps-Kastan ja Karmen tegid väga loomingulist koostööd. Ja Karmen hõljus kipsjalast hoolimata seltsiruumis ringi kui MUUSA - ja oli positiivselt koostööaldis ja tema tunnuslause "Ma olen sinuga väga rahul!" teeb igal juhul tuju hääks isegi siis, kui seda pelgalt kõrvalt kuuled!
Siin on nad koos Kastaniga põllulilli maalerdamas... Ja pange tähele, milline aura on selle töö kohal - ei enne ega pärast ole selles paigas seltsiruumis MITTE MIDAGI olnud - tõsijutt!



Ise nikerdasin raami ühele vanale-vanale peeglile. See peeglike oli lasteaia rühmaruumis seina peal juba sügaval nõukaajal, sealt sai see pärandusena meie käsitööseltsile, ja arvukatel laatadel on p-a-a-a-a-ljud ilusad inimesed ennast sellest imetella saanud.... Tema raami olid lasteiatädide töökad käed üle pintseldatud nii palju kordi, et - no oli palju värvi seal peal. Nüüd sai see antiikne mööbliese taas uue näo - ja taas oli Karmen see, kelle soovitusel just punase värvi valisin.... Päevinäinud peegelpind ootab nüüd veel üht lennukat lauset - kui see pähe turgatab, kirjutan sellegi sinna peale, ja siis - uutele laatadele!



Eile ostsin Mileedi hulgimüügiärist igavese posu lillepotte ja kausse, et äkki keegi tahab veel. No keegi eriti ei tahtnud, aga ise maalerdasin küll, mõnuga kohe! Ja tundsin salamisi rõõmu, et toorikuid jäi veel...
Täpsemaid pilte näitaks siis, kui lõppviimistlus taiestele tehtud, praegu selline - distantseeritud võte.




Oli imevahva päev, ja aitäh - kohe südamest! - neile, kes sellel osalesid!

P.S
Seda veel, et juba hakkas küpsema otsus üsna pea taas Ülenurmes uus müügi- ja õppepäev korraldada...

Seekordne postitus rohkem aiandushuvilistele.
Meie koor käis suvel imelisel kontserdireisil Saksamaal, kus muuhulgas laulsime ka Schleswigi aiandusnäitusel. Laulud lauldud, lubati meil sel kuulsal näitusel ringi käia ja kaeda, mis seal näha. Suur aed oli muidugi võimas ja igasugustest aiandusnähtustest tulvil. Roose oli näitusel imelisi ja veelgi imelisemaid, igasuguseid peeneid lilli niikuinii. Suurel pindalal laiuvas aias sai vaadata päris põnevaid kujundusvõtteid. Algul sadas vihma nii mis mühin, nii et pildid suuremat asja välja ei tulnud, aga midagi siiski. Ja pärast jäi vihm üle kah - no täitsa eestimaine suvi seal Saksamaalgi!
Mõne põnevama märkamise näitaks ka siinkohal - tundub, et isetegijatest mitmedki toimetavad aias päris hää meelega. Kas nüüd kõik just vääribki järeletegemist, aga põnev oli igal juhul!
Pilte saab soovi korral suureks klikata!

Mulle näiteks imponeeris selline puhkenurga loomise moodus - loominguline ja looduslik, pikad paju- või sarapuuoksad oleksid päris mehkad selleks - ja viimases hädas saavad ka naised omakeskis sellega hakkama, kui näituseks mehi ei õnnestu aiatöödele kaasa lööma meelitada!



Või siis - jällegi vitsakimpudest! - peenraäärised! Saab vanad luuad kas või rakkesse panna
Ja NB! - peenras on kõik - peedid, priimulad ja kapsad - sõbralikult segamini, ja ongi täitsa dekoratiivne!
Ja üksikuks jäänud jalatseid oli "lillepottideks" pruugitud...



Niisugune idee näiteks - panna taimed kastidesse. Hää rohida, aga kui juhtub nõudlikum taim olema, saab talle sinna sobiva mulla segada. Ravimtaimed ühes, peedid-petersellid teises kastis, ja neid kaste oli seal palju ja erineva sisuga.



Roosid olid näiteks südamekujulise heki sisse kammitsetud...



Selliseid ogalisi "dekoratsioone" leidus peenardes.



Palju oli kasutatud klaaskujusid. Erineva värvi ja vormiga, nii, kuidas vastavasse peenrasse just passis.





Kujunduselemendina oligi palju kasutatud klaasi, ka kildudena. Lausa teeraja kattematerjalina (kuidagi olid klaasiservad nüriks lihvitud - segumasinas ehk ), aga näiteks ka siniseid klaasikilde jõe markeerimiseks.


Siis selline pajuvitstest kasvamaläinud onnike, lastele ilmselt meeldiks selline väga. Kes teab midagi Leninist - no tema Razlivi onnike võis selline välja näha... Aga too oli tegelikult heintest olnud...
Saksamaal pidi sellist kasvavat vitspunumist kasutatama üsna palju.



Terve suur ala oli metall-lilli täis "istutatud". Meile imponeeris eriti lusikalill - sinna saaks kogu lauahõbeda kaunisti kokku keevitada! Üks ämbliku-kodu-lill kah.



Veel üks laste mänguväljak - ja paistis, et ilusate ilmadega olid lapsed nende hiidsipelgate seljas ja nende pesas turninud päris himuga.



Ja üks - mhm! - ökonoomne lahendus. Kuhu küll panna vanad jalatsid, sellised kah, mis aja jooksul lesestunud? Ikka õhku, kõrgele, kõigile vaatamiseks riputada!



Vaat sellised suvised aiandusmärkamised seekord.
Päikest teie päevadesse!

!!

Näitamata ehheede pilte on albumisse jäänud...
Üks käevõru, millegipärast endale meeldis seda kangesti teha, värvid meeldisid. Ja ikka see eelpainutatud-traadi-hoog oli mul veel siis !



Ja üksjagu eelpainutatud traadil kaelakeesid. Sedapuhku panin kõigile ka kinnised, sest kui mu tütar ühte nendest keedest pool päeva kandis, siis ütles tema kogemus, et kaelas see ikkagi püsida ei taha, mingil x-hetkel lihtsalt vajub kuhugi ette- ja allapoole...



Veel pruuni-beeži-halli, aimduva sügise värve... Või mis siin enam aimata, jaanipäevast saati ju suht sügisene see ilmake...






Sellised sinised kõrvakad leidsid laadal hiljaaegu omaniku - ja rõõm oli näha, kuidas sinisilmse noore inimese silmad kuidagi veelgi sinisemaks muutusid!



Nüüd aga tunnen üha tungivamalt, kuidas tahaks näppude vahele midagi sooja ja pehmet... Kastan, hea laps - tellis ka mulle Novita ajakirja, ma pole veel seda näinud, aga põnevaid ideesid pidi seal sees leiduma lausa kubinal... Tahaks juba kududa, pehmet ja sooja ja palju!

No milline päev! No millised inimesed! No millised elamused!
Selgituseks - käisin minagi eile Valgas Eria juures. Ja muljed on - no midagi nagu ei oskagi öelda, mida teised veel ära pole öelnud ! ROOSI ÄRI on võrratu ja ülivajalik - sellind kuluks kohe igasse maakonda ja igasse (depressiivsesse Eesti väike)linna - siis polekski miskit depressivsust! Ja Eria, ja seltskond - no eks igaüks, kes isetegijatega kokku puutunud, teab ju isegi, et viimase peal värk !
Me tegime eile usinasti tööd kah, täispika tööpäeva. Eria suur õpituba oli hommikul eriti rahvast täis, täitsa loominguline õhkkond valitses!
Pilte saab suuremaks klikata!









Karmen nõustas veel lahkesti kõiki tervisehädalisigi, ja lisaks oranžile (millegipärast oli oranž eile väga populaarne värv ) ehtelaekale maalerdas ta lõpuni toreda vaagna!
Oma valmistöid eksponeerib ilmselt igaüks ise - Gobeläänil on juba üleval terve rida toredaid fotosid. Eilne päev oli lihtsalt nii tegus, et fotoaparaat ei olnud just kõige populaarsem tööriist mu jaoks.

Eria muidugi nõustas, õpetas, juhendas väsimatult, diskreetselt, professionaalselt ja kindlalt. Samal ajal käis aeg-ajalt poes müümas ja meisterdas meie (niigi suurte) himude õhutamiseks üha uusi ahvatlevaid taieseid.






Aga ma ise sain ka paar asjakest valmis. Selline värvidega asjatamine on mul elupäev olnud vääääga kehva, aga ühiselt koos teistega midagi ikka ära tegin, ise olen uhke mis irrrmus!



Album meeldib mulle endale kõige rohkem, see on kaetud vahva kuldse teralise värviga - nagu oleks märjast peast liiva sees veeretatud teda...


Kellale tahan peale teha veel numbreid markeerivad täpid... Ja aitäh Eria kaasale - ta käis ekstra meie pärast linna peal kellamehhanisme otsimas ja pani need meie taiestele hiljem külge ka - no täisteenindus!

Ja minu "saak" Roosi ärist - kõigepealt eelmine pühapäev Tartust ostetu ja siis eile Valgast toodu. Kui seda siin vaadata, siis saab ju kohe aru, MIKS on vaja tööl käia ! Ja kui edasi mõelda, siis tekib jälle dilemma, et MILLAL seal tööl küll saab veel käidud...




Aitäh igatahes veelkord kõigile - ja Eriale ja tema kaasale eriti, sest meile kindlustati ju kõigele lisaks veel ka transport Valka ja tagasi! Ja head õhtut kah kõigile kaasreisijatele - müdistasin eile oma kraamidega auto mant minema, ei kobatand kellelegi miskit ütelda...
Õhtul, kui positiivsetest elamustest innustatuna kodus meeleolukõrvakaid nikerdasin - lihtsalt nii energiline oli olla - mõtlesin omaette ikka ja jälle, et küll sel Valga linnal on ikka vedanud, et neil selline oskaja ja ettevõtlik pere seal olemas on. Eria ajab mu meelest ikka nii õiget asja kui veel ajada saab, ja kui hea on sellises poes käia, kus sind kõigiti juhedada-õpetada osatakse ja tahetakse!
Ja minu lihtsakesed meeleolukõrvakad.

Päikeseline tervitus kõigile!

Ja tänud Kadryyle ja Eriale ja kõigile teistele asjaosalistele imefafffa pühapäeva eest sel 7. septembripäeval! Ma pole küll päris tartlane, no elan natuke lõuna pool, aga linn paistab magamistoa akanst täitsa kätte ära - ja fafffffa oli tõesti! Ja ikka tõden, et NAINE, KIUSATUS (VÕI NÕRKUS?) ON SU NIMI - no kui nii-maru-toredaid käsitöövärkisid on terve tuba täis, no kudas sa siis ei osta?!?!?!?
Paar pilti näitan oma tegemistest kah, et oleks asjalisem postitus.
Mulle ikka tundub, et käsitöötegijatel käivad hood peal. Minul küll käivad ! Ei-tea-miks on internetipoodidest juba tükimat aega otsas eelpainutatud traat? Ikka nende käsitöötegijatel peal käivate hoogude pärast, ma pakun!



Mõni käevõru lähemalt kah. Mulle muidu hästi meeldivad Beads-i kaetud pärlid, aga neil minu kogemusel üks häda - pooleks kipuvad pudenema, ja kus selle häbi ots, kui minu käest endale "perekonna-aarded" muretsenud kundel "briljandid" pihus puha poolduma hakkavad!




HH klaas tundub igatahes usaldusväärsem...



Üks traatpõiming, roosakesekene...



Ja üks massiline kergemeelsus, selline satsiline, pisikeste piigade tarvis ehk...



Tänaseks lehva-lehva kõigile!

, Tervitused kõigile!

Seekord üks (minu puhul) isevärki postitus - kööginduslik! Ma miski kokkaja pole enam ammu - söögitegemiseks peaks ikka aeg-ajalt kodus viibima ju... , parem, kui kohe pikemat aega, aga ma rohkem ringi asjatan keiksem aeg... Eks nad ole mul tänu sellele lihtsalt iseseisvamad seal kodus!
Aga on üks õunakoogi retsept, mida aastast aastasse kasutan ise ja olen seda jaganud (ja jagada lubanud - ja unustanud ) teistelegi. Hästi lihtne, saab kiiresti valmis, arvestatavalt rammus, vähemasti minul on ka ALATI õnnestunud. Nimi sellel
AMEERIKA ÕUNAKOOK.

Tarvis läheb
4 klaasi õunatükke
~1 kl suhkrut
1/2 klaasi sulavõid (kiirkorras saab edukalt kasutada ka toiduõli)
1 klaas rosinaid
2 muna
2 klaasi jahu
1/4 teelusikatäit soola
küpsetuspulbrit või soodat-sidrunhapet
kaneeli, vaniljet

Toimetan nii:
Panen munad suhkruga köögikombaini mikserisse ja lasen tükk aega vispeldada. Seni lõigun õunad, segan jahu hulka 1 tl soodat ja teise sidrunhapet, panen soola, rosinad.

Siis vahetan köögikombainis vispli taignasegaja vastu, keeran kiiruse ka väiksemaks, ja kallan vahustatud muna hulka jahu, õunatükid, sulavõi, ja lasen masinal jällle tööd teha ning kõik usinasti segamini segada. Ja pannile! Peale riputan tavaliselt kaneelipulbrit.

Ahjus läheb selle taigna küpsemiseks (muideks, tainas maitseb minu kogemustel hästi lastele, olgu nad siis pisikesed või täiskasvanud ) umbes kolmveerand tundi - noh, ja ongi!
Hääd isu, mis muud!

[