VÄRVIDEMÄNG. MÄNG VÄRVIDEGA.
Suve alguses andsin lubaduse.
Lubasin olla abiks kodukihelkonna küladevahelise mängu korraldamisel natuke. Ühe küla lipu meisterdamisel lubasin abiks olla.
Pikalt ette teada asjad kipuvad ikkagi viimase öö(päeva) peale jääma...
Vissi küla lustakas logo oli kenasti valmis lastud teha, aga see oli tarvis lipusiidile pintseldada...
Ühesõnaga - oli loominguline öö ja meeskonnatöö.
Ja närv oli kah muidugi üksjagu sees - siidi ostsime vaid ühe lipu jao - ja kui midagi oleks lörri läinud....
Kui alguses mind häiris, et hobivärviga pintseldatud pind kuivas sedasi... vöödiliseks, siis pärast, kui külalippu uhkelt kalessi kohal voogamas
nägin, enam nii väga ei häirinudki. Hoopis nagu sobis natukene. Või ma lihtsalt mõtlesin puuduse vooruseks.
Aga tore töö oli ja külarahvas jäi rahule ja meeskond oli mõnus!
Aga sel ajal, kui gutta lipukangal kuivas (igaks juhuks "guttatasin" jooned kanga mõlemale poolele, et värvid, hoidku taevas, jooksma ei pääseks). Selle aja sisustasin sallimaalerdamist meelde tuletades. Mängisin guttaga - erilist värvipidavust isegi ei taotlenud ja värvide ning soolaga vallatlesin suvalt. Vaja oli ju ka katsetada, kuidas millinegi värv kangal paistma jääb, et lipule ikka enam-vähem kunstniku kavandatud värvid saaksid.
Ja hommik leidis seltsiruumist neli pinguletõmmatud ja täismaalerdatud siidkangast - külalipu ja kolm kirevat siidisalli.
Minu tavapärane lemmikvärvide kombinatsioon, loomulikult!
Ja midagi punasearmastajatele.
Üks selline värvivallatu suvine tegemine siis tagasivaates.
SEENEMAAGIA
Verkjad vöödikud
Ühel juba kergelt hämarduval õhtul mängisin (jälle) lõngadega. Ja värvidega. Kahe esimese metsaskäigu "saak" oli lõngadele pikkade õhtu- ja öötundide jooksul külge keedetud, nüüd olid pehmed ja kergelt sasitud vihid kuivanud ning kerimisootel; nendega oli nõnda mõnus ja soe askeldada ses jahenevas õhtus...
Ikka see igavesti pooleliolev lapsepõlv, mis muud....
Ja kui nad olid juba rõduservale ritta laotud, siis ei raatsinud ju pildiklõpse tegemata jätta...
Vasakpoolseimad ja kollasemad on värvitud seenejalgadega, keskmised ja punasemad-oranžimad seenekübaratega, parempoolsematel on keeduveed kokku kallatud ning muudkui keedetud ja keedetud... Iga korraga oli pajast tulev saadus ikka pastelsem ja pastelsem...
Esimestena pajaskäinud jagus värvi ohtramalt. Isiklikku traditsiooni jätkates panen alati testtupsukese või -vihi koos taimede või siis seentega katlasse keema. See vasakpoolne tumedam on saanud oma värvuse otse n.ö tootjate keskkonnast, aga loputada tuli seda lõngavihti küll kaua-kaua...
Sellel pildil on rivisse liitunud ka minu esimene VEREVA VÖÖDIKU testtupsuke. On ju äge värv!
]
SEE ON JOOVASTAVALT OHTLIK NAKKUSHAIGUS!
ENNE, KUI ISETEGIJAD UUESTI KOKKU SAAVAD….
Tartumaa isetegijad käivad koos peamiselt iga kuu esimesel pühapäeval ja enamasti Ülenurmes. Iga kord me peaaegu kõik teeme neist kokkusaamistest pilte – ja enamasti me vaatame neid pilte igaüks ise… Mina ikka samamoodi, mina ikka ka!
Seekord pilte klõpsides mõtlesin, nagu mitmetel-mitmetel eelmistelgi kordadel: „Seekord olen tubli ja riputan no mõnekesegi pildi…“ No kuu sai läbi ja uus alanud, pildid Photobucketis ikka endiselt albumis ootel…
Enne, kui uus kokkusaamine hakkab…
Meie teema oli paberiga seotud ja Tintsik lubas näidata oma põnevaid paberist tegemisi. Aga enne läks üksjagu aega omavahelisele suhtlemisele, Sapsil oli sünnipäev ja sellekohane hõrk tort (millest pildi tegemiseni mina ei jõudnudki, aga mekk oli sel küpsetisel tõesti hää). Ikka palju õnne!
Le_.lil oli kaasas superkastitäis väärt kraami… Seal me ümber sumisesime kui mesilased! Missugused näod, milline vaimustus!
Meie meeli hoidis elevil ja pilkusid paelus üks tõeliselt rõõmus tegelane. Kuidas need isetegijate järeltulijad küll kõik nii rõõmsameelsed ja hääd lapsed on??!!??
Tintsik õpetas huvilistele uutlaadinikerdamist - ilusad ja peened vigurid olid tal karbikaanele näidisteks valmis sätitud.
Tehnikasajand - kes tegi kohe ja kohapeal, kes võttis ja salvestas tuleviku tarbeks tarvilist infot...
Isetegjate imeosavate sõrmede vahel valmisid peened nikerdised...
Nagu ikka, oli meie tegevus haaravalt mitmekesine.
Kuivõrd tegin südant jonnakalt kõvaks, et mitte uue tõve sisse nakatatud saada ja mitte täita oma "väikeses" majakeses veel leiduvat imetillukest vaba pinda paberiribade ja muu taolise tarvilise paberimajandusega, hoidsin sedapuhku näpud ümber heegelnõela kõvasti koos. Mõned taimede ja seentega värvitud lõngakerakesed olid minuga seltsiruumi kaasa tulnud ja neid ma siis tagantkätt võtsin ja vanaemaruutudeks heegeldasin…
Aga neid Barbie-majapidamise-mõõtu-kerakesi on mul ikka üksjagu… Ja eks jõudumööda tuleb neid lapikesi juurde… Ühesõnaga – üks mitmeharuline ja täienev idee ning poolik töö on mu majapidamises jälle juures!
Ja väike sisepilk tööprotsessi... Õigemini pisi-pisike valmisosakesekene ja pisikesed ja suuremad kerakesed, enamusel sildike juures vihjega, kuidas ja millest valget värvi lõngale jume juurde saadud. Tööprotsess ühesõnaga.
Siin suuermaid kerakesi seentega värvitud lõngadest - eelmise aasta produktsioon puha.
Mõned taimedega värvitud lõnga kerad, et oleks ka rohelist juurde võtta. Seentega minu kogemused (veel?) rohelist värvida ei võimalda...
Siin n.ö põhitöövahendid - lõputult nupsikuid kerakesi...
Armastan hoiustada oma varusid üksteise peale ladustatavates kastides - et saaks neid üksteisele kukile tõsta ja kõik seinaääred sündsalt laeni täis laduda...
No on ju tore ja lõputu lapsepõlv - mängud värvidega, mis üsna meelevaldselt sõrmede vahele sattunud!
