Läbipaistvaid helmeid, ketti, kassisilma...
Konn seal keti otsas on LOOMULIKULT nõiutud prints....



Ei suuda salata, et see kee on mu enda lemmik, antud eluhetkel vähemalt.

TAGASI EHTEMAAILMA!

Üks tšikikee : roosa, must ja hõbedaga must FP.



Mõni aeg tagasi tehtud lillad südametega kõrvakad tundusid nii... lagedad. Sai veidike edevamateks tehtud teisi:



Veel ühed portselanpärlikõrvakad, seekord tagasihoidlikumad:



Midagi päris endale. Mu lemmikvärvis, piisavalt edevad kõrvarõngad:



Nüüd lõpuks kogu komplekt koos - läks mul sellega alles aega!



Mu lemmikud - Lucite lilled, igasugused, ja mõnusalt soe vask.



See on ainus kaktuseline, mis minu käes õitseb, ja sedapuhku võimsalt õitseb.
IMELIST JA PÄIKSELIST NÄDALAVAHETUST!

Eile oli kolmapäev, eile oli seltsielupäev.
Sahistasime susse!

Meie Salme koob vahvaid susse. Selliseid koduseid ja pehmekesi, mis mõnusasti jalas istuvad. Kastan õppis selle asja kunagi selgeks, minul jäi poolele.
Aga eile otsisin oma poolikukese välja ja nokitsesin edasi. Ühe sain täitsa valmis, teise tald on ka valmis ja nüüd silmad juba varrastele korjatud ja saab-saab see teine ka tulema!

Muidu ma põhimõtteliselt poolikuid töid siin näitama ei kipu, aga äkki tahab keegi veel proovida seda meie Salme sussi tegemist ja siin on tald ja selle tegemine päris hästi näha.
Kõigepealt heegeldatakse tald mitmes järgus, nii et pöiaosa saaks laiem ja kannaosa jääks kitsam - no nagu jalatald just ongi. Selleks on arukas kasutada sünteetikasegust lõnga - muidu tsuhkatab need tallad ju kole kärmesti auklikuks!
Siis korjatakse äärest silmused sukavarrastele ja tuleb kududa mõned read ripskudet ning siis edasi soonikut; sussinina kohale tegin ma 4 silmust parempidikudet ja siis jälle terve rida soonikut. Igal real võetakse sussinina peal silmuseid kokku - ühel pool kaks silmust parempidise võttega, st kootakse kaks silmust lihtsalt koos läbi, parempidi. Teises "ninaservas" võetakse samuti kaks silmust kokku, aga nii, et torgatakse varras otsast kahest silmusest läbi ja kootakse need kokku. Siis hakkavad keskmises varbaosas silmused ilusti jooksma.
Kududa nii kaua, kui on arvata, et sussi kõrgus on piisav.
Ja ülaserva siis jälle mõni rida ripskudet - ja siis kududa silmused varrastelt maha, nagu ikka kudumit lõpetatakse.No loomulikult võib veel millegagi kaunistada - mõni lilleke või tutike või...

Jutt sai pikk ja mitte väga asjatundlik - ma pole kudumisterminitega enam tükimat ega kokku puutunud...
Aga äkki on kellelegi abiks.

Minu poolsuss ja valmissuss.



Sahistagem susse!

Jätkuvalt on teemaks läbipaistvus!










Ja see pilt tuletab mulle endale meelde tuulegeneraatorite-parki! Või hoopis küülikuaeda? Või playboyde paraadi?!??!

Eelmisel kolmapäeval tegime Ülenurmes niidigraafikat . Esimese mustri valisin lihtsakese ja see sai valmis lipsti!



Teine muster oli nõksuke tõsisem ja põnevam, nohistasin kodus veel poole ööni tikkida. Aga üks nõelatäis jäi puudu, enne tuli uni. Nüüd sai see lõpuni tikitud!



Siis arutlesime Tintsikuga veel, et ka süüteroose saab mitut moodi teha. Eelmisel talvel tegime seltsiruumis suuremaid "jorjeneid" kah, aga eks nad ole seal kukkunud ja traumasid saanud... kastsin neid hiljaaegu suure süüterooside tegemise maratoni käigus uuesti parafini sisse ja siputasin sitendust peale, nüüd näevad jälle värskemad välja.



Sellised näevd need välja nö pealtvaates.



Need kaks olid kohe eriti kõvasti kannatada saanud, nüüd, pärast remonti , on nad eriti sütitavad süüteroosid, sellised pontsakad ja paksult parafiinised!



`Nojah, kolm roosi noorusra`alt...

TEEMAKS ON LÄBIPAISTVUS.
Ehk pühapäevaselt pastelne postitus.

Läbipaistvus - ja mitte poliitikas sedapuhku , vaid ehte(maania)maailmas. Jätkuvalt meeldivad mulle läbikumavad pärlid.







Ja veel ühed natuke teistsugused pärlid. nendest sai taas üks kõikepidikandmise kee. Süsteemitu ja vabamõtteline.



[

Portselanpärlid, mu arm! Nad hakkasid mulle kohe meeldima, kui neid netipoes nägin. Selline tulemus esialgu. Mõned mõttted ja pärlid on veel...



Ja Lucite kellukad, loomulikult... lemmikud...

SÜGISETI...

Sügiseti muutub vesi halliks. Mäletan sada üsna ammusest ajast - koduojas-jõekeses voolas siis, kui lehevaip puudelt enam-vähem pudenendud, erilist läbipaistvalt halli värvi vesi. Kuidagi nukker tundus see vesi... Voolas justkui endiselt, väledasti kividelt laskudes ja vahutades, tõtakalt käärudes keereldes, aga ikkagi kuidagi minoorselt ses sügiseses mõtlikus vaikuses ja karguses.
Justkui põgeneks peatselt saabuva jäävangla eest....





Sügis ei ole minu aastaaeg. Kuigi ma ei keelaks teda ära ega jätaks vahele. Las ta olla. Värvikirev Puškini sügis on ju tõepoolest võrratu! Ja juba sellepärast peab sügis olema, et paljudele on ta lausa lemmikaastaaeg. Ja sügisel ON oma ilu ja võlu.








Aga kui valida anataks, siis võtaks meelsamini kevade küll!



Lõppu natuke käsitööd ka. Kargemat sinist...



Ja ühed raskejõustiklikumad kõrvarõngad



Need läbikumavad tilgad meeldisid mulle, ja see toorik ka. Aga kui ma need kaks kaalukat üksust kokku panin, siis tundus tulemus nii kaalu-kaalukas , et teist kõrvarõngast ei julgenud enne valmis teha, kui olin järeltuleva põlvkonna esinadajatega nõu pidanud. Nemad arvasid, et näiteks estraadil pidavat seoksed täitsa omal kohal olema, nii et nikerdasin teisegi "raskekaallase" valmis. Eks nüüd tuleb nende juurde üks vapper estraaditäht ära oodata!

Eile oli kolmapäev, eile oli seltsielupäev.

ÜLENURMES ASJATAME!

Üks meie seltsi liige vastas hiljaaegu mu kirjale nii ilusti, et kui tal oleks ometi mingeid patte olnud, ma oleks talle need KÕIK viivitamatult andeks andnud! Vivian kirjutas:
KOLMAPÄEVAÕHTUD ON IKKA LÕPMATA LAHEDAD ÕHTUD. Ma lausa elangi nende ootuses.

Täpselt mu enda mõte kah!
Eile oli meie õpetajaks KESSU31 ja me õppisime lillede viltimist. Ja meid oli nii rõõmustavalt palju ja KESSU31 on nii hea ja kannatlik õpetaja!





Ja mida teeb seal tagareas meie Tintsik? Tintsik kudus põnevat asja, aga tegelikult ta ikka viltis kah! Kuigi pobises omaette, et viltimine eeeei ole (veel ) tema lemmik-käsitööliik!



Kuivõrd ma olen endale kahtlast kuulsust kogunud sellega, et ma kõiki õppetunde korralikult kaasa ei tee, siis seekord ikka püüdsin vähemalt. KESSU31 õpetas meid tegema sellist teistmoodi lille, tärgeldatud marlile, Tintsik ütles, et see olla nagu lehtertapp. Ja krookusekarva liilia (???) sain kah valmis, aga linaõit seekord ei jõudnud. Lohutan ennast, et kunagi olen ma seda nõelunud-tikkinud küll.
VILTIMINE ON VAHVA - AITÄH, KESSU31!

Ja pidasime juba seebitegemise plaane,

JA JÄRGMISEL KOLMAPÄEVAL TEEME LE_.LIGA ALBUMEID!

Aknast vaadates lausa kevad ju!

Ühed kõrvakad tahtsid ära kingitud saada. Kasutatud on antiikvaske ja läbikumavaid punaseid pärle, lihvitud pärlid on ka tegelikult vasekarvalised, suuremad ja väiksemad.



Pildile on küllaltki kehva püüda nende punaste pärlite veetlevat läbikumavust, eriti, kui telefoniga pildistada...

Punane värv on enam-vähem õige esimesel pildil. Aga lambivalgel ja telefonipildil näevad need pärlid välja sellised:

PÄIKE!!! ELAGU PÄIKE!!!

Mu hea sõber on ikka veel haiglas.... Mu fotoaparaat. Paranduses.
Aga ühte-teist tuleb siiski jäädvustada, sest ASJU tuleb ära kinkida-jagada ju!
Eelmise nädala lõpus käis Tartumaa naiste delegatsioon Baltimaade maanaiste ühiskonverentsil Lätis Valmieras. Järgmisel aastal tuleb konverents Leedus ja siis on korraldusjärg taas eestlaste käes.
Tavapäraselt kingime ikka üksteisele midagi. Seekord mõtlesime, et lilli ei vii - närtsivad ära ja kuidas neid jagadagi.... Pakkusin alternatiiviks süüteroosid - kindel-praktiline-kingitus ja kui omavahel jagada, jätkub paljudele. Nii sai mõeldud.
Müdistasin siis hea hulk aega neid roose rebida ja küünlarasvas veeretada, ning mõtlesin muudkui tänumeeles Kikuliisu peale, kes selle teema kuskilt Soomest välja kaevas. AITÄH!

Siputasin veel soojadele roosidele edevuse pärast natuke glitterit kah peale. Muideks, roose on väga hea "jahutada" munarestides - nad ei puutu omavahel kokku, ei deformeeru - ja mahatilkuv küünlarasv läheb kah hiljem asja ette!

Le_.li tegi mu tungival palvel ka paar imeilusat pakitutti, aga need tundusid sellise natuke talupoegliku sisuga paki juures lõpuks ikkagi kuidagi liiga ilusad ja romantilised - no ei raatsinud ära kinkida neid seekord! Kes tartukate kokkusaamisele tulevad, saavad neid ilmselt kohapeal näha, ma arvan nii!

Ja paar telefonipilti siis.

Enne pakkimist


Ja pakituna.

Punast ja roosat!

Tunnen kuidagi, et ROOSA on vahva värv! Juba mõda aega tunnen...
Üks pikk-pikk ja üliroosa kee.



Õpetasin oma lapsele liitpärli tegemist. Sääljuures pusisisn ise kah paralleelselt pärlikesi kokku. Ja nüüd sai see minupoolne pusimine keeks, ja tütre kõrvas nägin analoogseid punaseid kõrvakaid - no ongi kokku perekonnajuveelid!

No täitsa sügis käes ju!

Tahaks kohe midagi lillelist. Ja roosat võiks kah hulgas olla!




P.S. HUVILISTELE VEEL:

VALDAV ENAMUS SIINSEID PILTE ON SUUREMAKS-KLIKATAVAD!

ELAGU PÄIKE!

Vahel saab mõni asi armsaks, kohe väga armsaks. Pole teine nagu isegi midagi erilist, aga saa sa siis aru......
Lükkisin kunagi sellise käevõru. Ja sellest sai mu pikaaene lemmik. Terasemal vaatamisel on näha, et värvgi juba tükati mõne helme pealt maha kulunud...



Aga õiget sõpra talle nagu ei leidunud. Kaela ümber ja kõrva, ma mõtlen. Kuni mingil hetkel lõi lambike põlema ja sündis selline asjake, samuti lihtsake, nüüdseks juba korralikult "sisse kantud".



Kentsaks, et tualettlaual võib leiduda kaalukas koguses ehteid (pärlipalaviku kaasnähtus - eks saab neid "juveele" kokku nikerdatud nii teiste kui enda tarvis), aga selles isetekitatud külluses jäävad ikkagi mõned, mis on eriti OMAD....

SÜGISETUUL RAPUTAB PUUD...

Mu fotoaparaat, mis kaalub omajagu ja milleta ma naljalt kodunt välja ei lähe, läks katki. Nagu hea sõber oleks väga haigeks jäänud...

Õppisin häda pärast telefoni kasutama. No väga ikka ei oska sellega... Aga midagigi...
Üks kaelakee - roosa, raamitud kiviga... Komponendid ikka ostetud, mitte ise tehtud!



Ja foto, mille hägususe pärast mul on piinlik, aga veel rohkem kahju. See on minu seltsikaaslase tikand. Minu töö oli tikandi tellimine , padja täitmine ning kokkuõmblemine. Kinkisime padja juba ära ja kihku-kähku oli ometi vaja ka foto teha, polnud aega eriti uuridagi, et kuidas jäi...
Aga padi on tõesti kaunis - tädi Tea on osav tikkija!



Ja tänasest pahura tuulega päevast sedavõrd, et Tartu-kandi isetegijad käisid meil Ülenurmes ja see oli üks ütlemata armas kohtumine! Ma olen olnud väga laisk kokkusaamistel käija ja seetõttu tunnen enamust isetegijatest vaid nende tehtud-postitatud tööde fotode järgi, aga seltskond oli ikka täiesti-täiesti ootuspärane - tegus, sõbralk, soe ja muhe! Aitäh, Tintsik, et laheda rahva meile n.ö koju kätte tõid! Ja kui see kotus teile sobis, siis muudklui kohtume edaspidigi! Ise loodan küll, et kunagi ikka jõuan ka selleni, et tunnist usinasti osa võtma hakkan!

ABSOLUUTSELT VAHVA OLI TEIEGA, ARMSAD TARTUKAD!