Ainult sündmusi kõiksem aeg!

Rõõmulisi ja veel rõõmulisemaid....

Käsitööks küll eriti aega ei ole jäänud...
Paar kettidega keed ainult.

Üks roosa - kassisilm, läbikumavad ja läbipaistvad pärlid.



Üks sinine, pikem. Ikka kassisilm, ja läbipaistvad veesinised pärlid.



Lilla ja must. Kuum värvikombinatsioon. Nii kuum, et raske pildile püüda... Üks kivike on lilla ja lihvitud, teise raami sees must kassisilm.



Tõsisema ettevõtmisega alustasime juba üle-eelmisel kolmapäeval. Vedasime ühe vöö vööraamile. Iga soovija sai kätt proovida. Tulemuseks veidi kõveriti rakendus, aga mis siis! Küll saab hakkama!



Kudumine ise ähvardab küll vist uude aastasse jääda... Need jõulud tulevad ju alati nii äkki ja ootamatult!
Meie koor laulis pühapäevases vihma(sic!)sahinas Ülenurme vallamaja trepil esimese advendiküünla süütamise pühal üritusel... No ei tahtnud see jõulutunne veel kuidagi südamesse pesa teha!!



Aga Sirje Kaasiku imeilusa sõnumiga "Üks vaikne palve" läks sama koori eriliselt hingestatud esituses (pool tunnikest hiljem, soojemas ja valgemas ümbruses) hingesoppideni välja, nihutas kraanid poikvele...

Käed, kokku surut` vastu rinda,
peos hoiaks kui mõnd kallist aaret...
Mu hingesopist pääsend välja
üks vaikne palve,
üks vaikne palve Loojale...

Ja silmapilguks justkui ingleid lendamas
näen veidrat õhuvirvendust...
Täis värsket usku, olen kindlam endas -
tean, olen hoitud, valvatud!

Nüüd valus süda palub abi -
et kasvaks kinni vanad haavad,
ja hüljata, mis saanud läbi...

Üks vaikne palve....

IMELIST PÜHADEOOTUST KÕIGILE!

MINU ELU ESIMENE PÄKATS

Meie Tiigi seltsimaja Tartus korraldas tõeliselt tänuväärse ürituse - kutsus imeosava käsitöömeistri Maaja Kalle meile viltimist õpetama. Olen ikka tema tehtut näitustel imetlenud, jälginud, kui elegantse kergusega kõikvõimalikud viltesemed tema nõelatoksimise saatel sünnivad...

Minu loomingulisema käelise tegevuse kohta ei julge ma eriti head sõna kosta - kui ikka pole tegemist rangelt geomeetrilise kujundiga, siis ma juba kõhklen, kas tasub asja ette võtta. Päkapikku, mõtlesin ma, ei hakka ma IIALGI tegema - sellele peab ju miski äratuntav kuju saama lõpuks ja...
Kui õpetajaks poleks olnud inimene, keda olen kogu aeg imetlenud, poleks ma sinna Tiigi seltsimajja ilmselt läinud. Aga nüüd läksin. Ja viltisin. Ja olin väga rõõmus, et oma kõhklustest sedapuhku jagu sain - õpetus oli nii hea, et mu Päkats tuligi - täitsa äratuntav!
Müstilises õhtuvalguses...


Saabumas....



...lahkumas...



...päevavalguse kätte eksinuna....



Päkats on tõesti pöidlapikkune - oleks ülekohtune temalt televiisori või külmkapi kohaletarimist nõuda...

Saamislugu ka natuke. Palju ei raatsinud pildistada - järgmine grupp pidi ju üsna pea meisterdama tulema ja ähvardas oht ajahätta jääda..

Selline oli minu Päkats enne seda, kui ta kübara sai. Sellest punasest pilvest tuli talle kübar keerutada.



Maaja Kalle näitamas, kuidas punasest villatortsikust kübaratorikut vormida. Pärast tuleb seda jälle nõelaga toksida. Pea külge kinni kah.



Kui haldjakest või muidu (jõulu)tüdrukut teha, võib talle patsid pähe sättida. Maaja Kalle torkas villatuti säuhti! nõelaga svammi külge kinni ja patsipunumine võiski alata!



See oli tore ja õpetlik laupäevahommik mõnusas seltskonnas - aitäh õpetajale ja korraldajatele!

Pruunilummus....

Nüüd juba enam kui aasta tagasi veeretasin ühel elektri, vee ja kütteta päeval fimopallikesi. Sealhulgas ka pruune pallikesi.



Siis jäid mummud pikaks ajaks seisma, sest kuidagi vähe oli neid.
Nüüd järsku läks lambike põlema ja jätkus neist vähestest kohe kahele keele!





Lisaks kasutatud kunstvaiku, pronksketti, Helmehaldja lihvitud pärle, Roosi ärist pärit plasthelemeid - võimalik, et veel midagi. Hakkab juba mälust kustuma, kust mida on kokku habitud...
Need pruunid kunstvaigust ümarad pärlid on sellised eriliselt mõnusad ja sametise pinnaga.

Ja ühe pruunivaimustusehooga veel üks kee, pruunid ja läbipaistvad pruunid pärlid, mässitud vasktraadikeerdudesse.



Ajaloolise tõe huvides olgu öeldud, et pehme sallikese, millel keesid pildistatud, autor on üks kena proua Laeva vallast.

Päikselist päeva!

Rutuga vaja ära näidata mõned ehted, enne kui mõned neist uude kodusse-peresse lähevad!
Tütreraas soovis selliseid suuri rattaid endale kõrva.



Üks partii jõuluehteid . No vaat hakkasid muudkui punased pärlid näppu kogu aeg!

November on sünnipäevakuu.

Valdav enamus mu lähisuguvõsast ja häädest tutvatest on sündinud novembris. Kuu lõpuks, kui peaks ise tõusma ja särama ja vanemaks saama , olen tavaliselt suhteliselt kustunud... Ja siis tulevad kohe jõulud ja siis ongi kohe aasta läbi ja võib jaanipäeva ootama hakata. Aasta-aastalt on see käik ikka kiirem ja kiirem. Nojah.

Mardipäev oli. Mardilaadal käisime. Tintsik kirjutas sellest hiljaaegu oma blogis mõnusalt värvika loo. Mul on ka kuskil arvutisügavustes paar pilti, kui ükskord ennast kokku võtan, riputan siia üles need.
Aga mardipäeval käisid meil kooriproovis mardisandid. Sabakuubedes! (pööra pildil tähelepanu kollastele sabadele!) Laulsid ja viskasid nurkadesse igasugust õnne. Hirssi viskasid. Issandkuitoreseeoli! Ja õnn kulub ju väga ära, alati!



Mu emal ja isal oli sünnipäev. Isal üleeile, emal eile. Nad ei ole enam väga noored ja seda raskem on kingituse leidmine. Taarutasin mardilaadal ja patseerisin poodides, üsna tühjalt tulin tagasi. Isa on meistrimees, temale midagi leidus, aga emale, mõtlesin, vaatan midagi oma varudest. Polegi talle näieks eriti ehteid kinkinud... Ühte keed, mis endalegi meeldis, olen tegelikult tema jaoks kummutisahtlis tallel hoidnud.

Isa sai oma pakikesse sellise raamatu.
Meie gümnaasium pidas oma juubelit, sel puhul anti välja päris mahukas almanahh-ajalookogumik ja mul oli au olla valitud selle toimetajaks. Nii et midagi isetehtut ka issile!




Tikkisin emale kaardi. Ma pole selles käsitöövaldkonnas eriti kõva tegija, aga oma ema, annab andeks ju!



Ehteke ja karbike ja heal tuttaval otse Türgimaalt toodud bašmiina-sall kah. Otseloomulikult lähevad nüüdsest kõik kingitused omavolditud-kleebitud kotikestesse!



Ja pidusse minnes ikka võetakse pisut tujujooki ka ligi:



Sain sünnipäevapeol kokku oma ristiemaga, kellega me pole oma mõniteistkümmend aastat kohtunud. Mõtlesin, et nii tore oleks temalegi midagi omatehtut kinkida...





Ma ei oskagi öelda, kas käsitööd MÜÜA on kasulik... Aga KINKIDA on seda küll tore!

SEEBITEGU

Juba enam kui nädal tagasi tegime Ülenurmes seepi.
Kungla rahvas ja KESSU31 juhendasid ja meie olime kõigega nõus, eriti midagi kaasa rääkida ei osanud, aga lõpmata põnev oli küll.
Meie õpetajatel olid kõik komponendid ostetud - nii me kokku leppisime. Meie, õpilased, oleks ei tea mida ostnud...
Komponentidest tegin pilti siis, kui suurem enamus kraamist juba kasutusel oli...



Õpetajad tegutsesid väga oskuslikult, rahulikult ja asjalikult. Seebikivi lahustati ära - uskumatu, see reaktsioon oli nii äge, et lahus läks kohe päris kuumaks! Jahutasime seda õues kõleda sügistuule käes, ise piilusime-valvasime ukse vahelt, et mõni külakuts või -kass selle vastu (tema jaoks) ebatervet uudishimu ei ilmutaks...
Rasvained kuumaks ja sulaks....
Kõike tuli muudkui kontrollida ja kraadida....

Pildil klaasanumas, muideks, on seebikivi.




Kui temperatuurid klappisid, võis segu kokku kallata ja mikserdada.









Kaerahelbeid panime kah, et oleks ikka koorivam ja kasulikum see seep, ja siis vormi. Põnevus oli vist nii suur, et käed (ja jalad?) on pildi peale puha udustena jäänud.






Järgmisel päeval lõikasin seebiplaadi kümneks (kõveraks ) tükiks - uskumatu, kuidas nuga minu käes omapäi suunduma kippus! Kümme meid seal oli, igaühele jagus oma tükike.
Nüüd ootan põnevusega, millal minu seebikesel laagerdumisaeg täis saab - ja ma tõesti ei tea, kas ma ikka raatsingi sellega kohe pesema hakata ennast. Jõululaupäeval ehk... Või mõnel riiklikul tähtpäeval... Ikkagi mu esimene isetehtud seep, mis sest, et ISE peamiselt pealt vaatasin, teha ei osanud ju midagi! Nii põnev oli, tõesti!
AITÄH, Kungla rahvas ja KESSU31! Ja retseptide ja julgustamise eest eriti aitäh!
Miks mul on tunne, et ma tahan seda veel teha? Meeles on, kuids ema kunagi ammu seepi keetis, siis, kui laps olin - toona võttis see palju rohkem aega ja oli paaaaalju keerulisem....

PÄIKEST!

Konnad vist ikka mu lemmikud.... Vähemalt ripatsitena! Igikestev unistus printsiks-muundumisest või mis? Ja mida ma selle PRINTSIGA küll pärast peale peaks hakkama???!?

Ametüstine konnakee, toas ja õues. Pärliteks kassisilm.





Üks mõnus-roheline kivike. Ja läbipaistvad pärlid.



Ja helesinine.



....jaaaaa... polegi praegu midagi rohkem. Kohe saavad "küpseks" seebid, mida kolmapäeval Kungla rahva ja KESSU31-ga tegime. Ja mardilaadal sai käidud ja....

KAUNIST TÖÖNÄDALA ALGUST!

Prillidele paelakesi...

Üks neist roosa...



...üks roheline, või pigem mereroheline...



... endale justkui meeldiks kõige rohkem see sinise-lilla-kirju-mirju. Valguses ja varjus.






Ja kõik koos:

No ei saa enam teemast välja!

Vaimustusin nii väga nendest lihtsuses-geniaalsetest karbikestest, mille tegemist Psiho_de_lika meile Ülenurmes pühapäeval õpetas...
Postkasti soputatakse iga päev mingeid reklaame. Klantspaberil, aga põlevad kehvasti. Ent karbikesteks peris otstarbekad! Ja saavad justkui elupikendust kah.
Apollo raamatupoe reklaam enne...



...ja pärast.



See oli üks "aegunud" kalender enne....



...ja pärast.



Seda katsusin küll jälgida, et mõni silm või kõrv kuskile väga äratuntavalt paistma ei jääks...

Ja mõnede loetud tundide pärast stardime Mardilaadale!

......JAAAA LÄHEB AGA JÄLLE EDASI!

Käisin just lugemas-vaatamas Tintsiku imevahvat (foto)reportaaži. Väga muhedad ja hääd pildid - no mõni ikka kohe oskab!
Sain minagi maitsta Kastani mõnusat tuunikalaküpsetist ja ampsukese Üraski tõeliselt head koduleiba. No maitsesid need suutäied alles head! Aga kohve joomiseni sel päeval ei jõudnudki. No kuhu see päev küll ometi nõnda käbedasti kadus?!?!?!?!
Ja mitu toredat teemat jäid lausa märkamata mul - Laima udupeen pressraud näiteks... Loodan õnnelikule juhusele kunagi järeleaitamistunde paluda!

Mõned pildikesed jäid ikka minu fotokasse kah veel.

Minu teema oli siis jah kinkekotid. Siin näidismaterjal, nendest mõned said küll kümmekond korda jälle kokku ja jälle lahti ja jälle kokku volditud! Väga hea kirjeldus selle kinkekoti tegemiseks on Käsitööka ema blogis, seda on mitmes blogis ka viidatud.
Nende pakendite tegemiseks saab edukalt ära kasutada tapeedijääke, plakateid, "aegunud" kalendreid - ilus ja hää paber, pealegi ahjus põleb nagunii kole kehvasti!



Millalgi oli ikka kudumis-heegeldusteema ka esiplaanil. Mõista-mõista, kelle varbakesed-tuhvlikesed?



Järgmine teema oli Le_.li imevahvad pakitutid. Kahetsusväärselt vähe aeg jäi muidugi selle fantastilise teemaarenduse jaoks... Aga väga ilusaid "tutistamisi" tuli lõpuks - vt Tintsiku blogisse!











Le_.lil oli kaasas kaduvväike osa oma võrratult rikkalikust paelakogust. Kui nägin, kuidas selle ümber vaimustunult asjatati, tuli mulle meelde E.Zola romaan "Daamide õnn" - kui vähe on ikka naistele õnneks vaja - pitse ja paelu ja.... Nooh, nööpe ja nõelu ja lõnga ja pärleid jne-jne-jne muidugi ka, veel ja rohkemgi veel!



Õhtu edenes, meie read hõrenesid.



Käisin õues imetlemas, kui nutikalt isetegijad meie kitsukeses (taga)hoovis ilma igasuguse parkimiskorralduseta oma sõidukeid pargivad - ikka süsteemselt, et rohekm mahuks! Arukas rahvas, ma ütlen!



Tintsik "haaras" veel viimaseid kaadreid:



Hämarus oli õues tihenenud tindisiniseks öö-eelikuks. Kuidagi nagu ei raatsinud veel lahku minna... Õnneks otsustas Tintsik "peale tunde jääda" - ja mõned veel koos temaga! Täitsa vabatahtliselt ja rõõmuga!



See oli hea aeg, see päev isetegijatega!
Tintsik on järgmise kokkusaamise teema juba algatanud, olgu ta täntud!

Mis kena ilm õues!

Eile oli ka kena ilm. Ja Ülenurmes sai kokku 42 Tartu-kandi isetegijat! Kui pisut pisemad isetegijad ka hulka arvata, oli meid 44! OHHHH! Fantastilised tegijad!

Mõned pildid ma tegin, mõned panen siia üles ka, aga kuivõrd ma pilditöötlust kahjuks-kahjuks-kahjuks! ei valda, siis lähevad need nii, nagu nad mul just õnnestusid.
Seekord jäi meil isegi tutvustamisring ära - hakkasime üsna kohe õppimisega pihta!

Ja olime kokku leppinud, et võtame kaasa seda käsitöökraami, mis juhtub üle olema - selline lauatäis kogunes seekord, ja siin-seal oli üht-teist veel! Ja vilgas asjatamine ja leidmisrõõm käis selle piirkonna ümber kogu pika päeva!



Kohe alguses kogunes suur seltskond ümber Psiho_de_lika, ta õpetas väga mõnusaid ja ratsionaalseid karbikesi voltima. Ei liimi, ei klambreid - ainult voltimine, ning imekähku saab valmis!



Tegin enda karbikese ka õhtul kodus kohe valmis. Ühest vanast kalendrist, muideks.



Tintsik käis nimekirjaga ringi ja vaatas, et kõik ikka kenasti saaks paberisse pandud.



Kuivõrd kasutusse läksid kõik töötasapinnad, platseerus üks ettevõtlik seltskond n.ö esikusse - ja nad tegutsesid seal väga süvenenult ja üksmeelselt! Isegi hämarduvas õhtus ei kurtnud nad millegi üle, kuigi pirn nende peade kohal olevas lambis oli mõni aeg tagasi läbi põlenud ja keskkond üsna hämar.... Vaprad tegijad, ma ütlen!



Väikesed isetegijad olid väga vaprad ja sulandusid hästi seltskonda. Õhtul leidsin lauajala varjust ühe mulle tundmatut marki limusiini - Lexus see ei olnud, küllap oli midagi paremat ja mehkamat see mark!

Aga pika päeva lõpuks väike väsimus vast ikka tekkis.... Aga tegelikult ikka - imevaprad isetegijad!





Paberikrabinat ja kääridelõginat jätkus terveks päevaks, reportaaž jääb siinkohal ja praegu POOLELE!