OHUTUSPESASID TASKUTELEFONILE

Ega enne selle järele vajadust tundnud, kui oma punase sõbra palge kriimuliseks olin kribinud... Ise ka ei tea, kus ja kuidas.

Idee sain Buffini blogist ja arendasin seda jõudumööda omapalgeliseks edasi. Allpool minu esimesed arglikud katsetused.
Aitäh, Buffin - su blogi on tõesti üks ammendamatu ideedepank!

Ja üldse on IT üks meeliülendav varalaegas - ja ikka aitäh kõigile kõigi nende postituste eest!

HOMSEKS LAADAKS...

...on koorem juba pakitud.
Kummaline, aga siinsamas lähedal Elvas pole ma veel kunagi laadal käinud. Nüüd saab mindud!
Loodetavasti Taevataadilegi see ettevõtmine meeltmööda on - vihma ega tuult küll eriti ei tahaks...

Kolm vaibakest said laada auks teljelt maha kootud-võetud. Päris pikad kah teised, ikka kaks-ja-peale-meetrit. Kui need või mõned teised vaibad või mõned "juveelid" vms homme-ülehomme Elvast uue ja hea kodu leiaksid, oleks meel peris hea!

Vaibad siis.
Kollane ja karvane.
Ennetamaks küsimusi materjali kohta - see on saadud hea jupp aastaid tagasi vaibatööstusest, jäägid, ja nüüd minule teadaolevalt seda enam ei müüda... Mul ikka see kõikemahutav pööning ja kelder ja... Seal mõned "pisikesed" varjatud varud...
Vaip pildistatud toas ja õues - ja värvivahe ikka silmaga seletatav küll!





Siis roheline ja trikotaažiribadest. Ikka vaibatööstuse jäägid, "hiiresabakesed". Kokku õmmeldud sai teisi päris mitu õhtut...





Ja sinine-kõigevärviline. Samamoodi pikkade õhtute õmblustöö tulemus.





Vaat selline kuduteema seekord.

Olgem faffad ja nautigem lõhnavat kevadet!
Ja kui see ilmake ongi tsipa jahe - no seda kauem õitseaeg kestab, onju!

PALVEHELMED

Sinna on juba aastaid, kui käisin Itaalias. Veneetsia, Firenze, Capri saar ja sini-sinine Türreeni meri, Rooma... Missugune kunsti, kultuuri kontsentratsioon!!!! Vatikanis muidugi käisime ka, ja Püha Peetri katedraalis. Seal, kus on Peetruse kuju, mille (metallist) varvas on kulunud õhukeseks-õhukeseks. Sest selle kuju juures käiakse õnnistust saamas. Minagi ostsin lähedalasuvast poekesest kolmed palvehelmed, võtsin need pihku ja astusin katedraalis järjekorda, ikka selle püha kuju manu kulgevasse järjekorda. Ja kui järg minuni jõudis, paninin minagi oma pihud, oma vastsed palvehelmedki püha Peetruse kuju varbale - ja mõtlesin, kiiresti ja kogu mõttejõuga ja kõigile oma kallitele.
Kahed palvehelmed kinkisin koju jõudes kahele väga erilisele inimesele. Ühed jäid mulle endale, meie peresse. Ja kui ma neid aeg-ajalt taas vaatan, tuleb see Vatikani katedraali suursugusus ja eriline ülevus taas meeltesse. Ja kui näen teleülekandeid sellest pühast paigast, on suur äratundmisrõõm - ma olen seal olnud!



Helmeid originaalilt lugedes püüdsin olemasolevatest materjalidest midagi analoogset nikerdada.



Ja et juba püha teema oli esile kerkinud, siis paar paari kõrvakaid kah.
Ja tegelikult... ma kohe ei teagi... no loodan südamest, et kellegi usulised tõekspidamised ei saa sellest minu tegemisest riivatud....



Ja et postitusse ka pisut värvikirevust lisada, siis ühed käreroosad teokarpkõrvakad.



Ja veel midagi roosat .

PAELTIKAND ON PAELUV

JA FONDÜÜ ON FAFFA!

Pärast pikki heitlusi kokkusaamise päeva ja (teema ja) kokkusaamiskoha ja osaluse asjus kogunesid tartukad erandkorras kuu kolmandal pühapäeval ja ikkagi Ülenurmes.
Ürask, hea inime, oli nõus meile paeltikandit õpetama ja siis oli tal kaasas veel muljetavaldav kogus kõiksugu potsikuid ja nätsikuid ja paar pikka saiapätsi vaatas kah kuskilt kotist välja...

Põnevus ja ootused olid juba silmapaistvaks paisunud, enne kui üle-üle-üldse miskit pihta sai hakata.

Paeltikandiga alustasime.
Ürask õpetas (imehea ja osav õpetaja on tema - ja aitäh talle!)
ja usinamad paelusid.
Kuna seekord teenekaid taustakudujaid kohal polnud, püüdsin ise seda tühikut täita.

Paelatajad.





Ja milline loominguliselt lüüriline paelapusa!



Kõik tegid roosi ja lehe ja väga ilus oli!

Mingil hetkel siirdus Ürask kööki - juustu riivima. Kolme sorti juustu. Nõukaaegne riiv oli meil sahtlis õnneks olemas!



Siis oli vaja veinipudel lahti saada. Õnneks oli seltsiruumi sahtlis olemas ka üks õrna hingega punnivinn. Tuli välja, et liiga õrna hingega oli tema...
See oli selle vinna viimnepäev...

Kuidas küll põhjendada projektinõukogudele, miks on seltsile tarviline üks akuraat punnivinn!?!?!




Siis tuli see juust veini sees tümaks keeta... või sulatada või...
Igatahes lõpmata põnev oli!
Ürask tegi ja meie kiibitsesime.
Eks ta pani selle segu sisse ikka veel ühte ja teist.
Meie olime kõigega nõus.





Ja siis tuli eriti õpetlik ja oodatud etapp sellest õppusest...



Ja juttu jätkus kauemaks...
Kassidest ja koertest ja...
Ja nii väga hea ja lahe oli olla.... Fondüü sees seda veinikest küll enam olla ei saanud - see oli ammu seltsiruumi lae alla heljuma aurustunud...
Aaaaaaaga veinikest natike jäi ju üle kaaaaa....
Ja mitte kõik meite hulgast ei olnud autoga......
Ja lahendamata pudel tuli ju lõpuni lahendada....

Aga fondüü oli ikka nii rammus ja toitev, et veinivallatust kui niisugust küll ei tekkinud, lihtsalt oli tore olla ja ajaviiteks muudkui nokkisime selle fondüünõu ümber ja sõime hulka head saia ära ja...

Väga eksootiline pühapäev oli, igatahes!

Aitäh sulle, Ürask, ja kõigile kohaletulnutele ka, ja tervisi neile, kes seekord tulla ei saanud - ärge siis nii väga kurvad kah olge!

PIKK PAUS...

...ja palju juhtunud...
Kas suudan sellest vähemalt osa ka kunagi kirja panna?
Kes teab, kes teab...

Käisime kooriga Saksamaal laulmas - oli pikk, tore, väsitav, kirgastav reis.
Sellega kaasnes - loomulikult -
15 magamata ööd
150 tegemata tööd

Aga kahetseda pole küll midagi!

Hakkaks hoopis tasapisi takkajärgi pildikesi üles riputama.
Sest pildid Photobucketisse paigutatd juba ammu...
Muist asjakestest ammu uude peresse rännanud...
Mõned asjakesed otsustasid ka Saksamaale jääda - seekord oli meil võõrustajate palvel ja boonusena ka n.ö pisikene kaubareis.
Ja meile ülimeeldivaks üllatuseks - sakslased oskavad käsitööd meie Maarjamaa rahvast märkimisväärselt enam hinnata. Nende jaoks tekitas kõhklusi pigem see, kui käsitööeseme hind oli liiga madal (nende arvates).
Vat sedasi.

Väga sümpaatne maailmavaade neil seal Geltingis, ma ütlen!!!

Ja ammutehtud asjakesi siis.
Teekannud, mu arm. Pöördumatult-möödumatult.
Need said mingi vaimustuse ajel kõik korraga ja eraldi üles pildistatud, ehkki mõned nedest on ka varem siin blogipiltidel figureerinud.





Punasest teest hoian alles teatud varu!

Ja kogu roosa tee varud.



Eriti tervistav roheline tee.



Meekarva.



Ja veekarva.



Siis üks suur ja silmatorkavalt punane komplektike.
Kruus, muideks, on meie Uhti kõrtsi käsitöö. Õigemini, Uhti Avatud ateljees tehtud näputöö.



Siis midagi silmatorkavalt roosat. Fimopallid juba tükk aega tagasi valmis veeretatud ja küpsetatud. Nüüd mattide klaashelmeste ja mitmetahuliste helmestega täiendet, keeks kokku koondet.





Ja tsipake kollast kah. Või sellist - karamellikarva pigem.



Ning ikka - et jätkuks järge ja järjepidevust, siis paar tagasihoidlikku järjekat.