Päikest! Lõputult!!!

Pühapäeval mängisin peegli ja päikesega. Kuivõrd käsitöistes tegemistes oli olnud täiesti talumatu paus, siis panin laupäeval kokku kaks liitpärlikeed. Idee olin laenanud Le_.lilt - loodan, et ta mulle seda pahaks ei pane !
Ja algne vaimustus tuli muidugi meie seltsi kolmapäevaselt kokkusaamiselt - Kastanil oli kaasas nii ime-nummi-mummisid liitpärlitest kõrvakaid, mis kohe inspireerisid kodus pärlikarpides nahistama!
Repliigi korras - Tintsikul olid kaasas oma rõngaskeed - oh seda vaimustust! Ja ta lubas meid õpetada ja oli niiiiii positiivne ja ütles, et see ei ole ültse-ültsegi keeruline!!!!
Kõigepealt siis sündiski mul kolm paari kõrvarõngaid:



Paar keed helmetraadil siis. Kõrvarõngaste juurde (no umbes nagu nööbi külge pintsaku õmblemine ).




Ja siin need pühapäevased päikesemängud. Tulemus pole ju midagi maailmaavastuslikku, aga see poolelijäänud lapsepõlve tunne oli maru! Taevas oli nii muutlik ja päike nii peitlik, vahepeal viskas isegi paar vihmapisarat...







Ja et oleks traditsioonidest kinni peetud, midagi sürrimasse kalduvat kah! Tegelikult oli minu tegu siin ainult keti ja konksude külgemunsterdamine, süda ja ruudud on Roosi ärist ostetud, olid sellised sitendavad ja silmapaistvad, no minusugune hea ostja ai saanud ju rahakotiraudu koos hoitud!
Kõrvakatele panin konksu ja ripatsi vahele paar rõngast, muidu ei tahtnud need kuidagi kõrvas õigetpidi püsida. Las loperdavad uhkesti tuules, ongi edevam!




Vaat selline tagasipõige lapsepõlve siis seekord.

PÄIKEST JA LILLI SELLESSE PAHURAVÕITU PÄEVA!

Tagin hiljaaegu ühe siidisalli, see jäi meie seltsi kolmapäevasel "edevuse laadal" näitamata... Sain tüdrukute käest pahandada kah !

Aga ehk kulub täneses nutuses õhtupoolikus hoopis enam üks värvilaik tarbeks?!



Tegin Setacolor Soleil värvidega, päikese käes, proovisin šabloonidega päikesemustritki saada. Paraku olid mu šabloonid tillukesed, mainimisväärset efekti ei andnud. Aga põnev oli küll ja küllap katsetan veelgi. Mõned korrad olen katsetanud taimelehtedega, need andsid silmapaistvama ja põnevama tulemuse, kui just tuul, va vainlane, mu kunstikavatsuslikele võtetele-mõtetele vastu ei töötanud.
Põnev ettevõtmine! See suvi pidada päikseline tulema....

Paar laialivalguvat öökulli:



Ja mõned hajusad hiirenirud ümber kassipoja:



Päikeseprint töötas päris hästi sinisel, rohelisel-kollasel jäi üsnagi määramatuks. See-eest sool "printis" igal pinnal tuntud kindlusega - mulle see soolamine kohe meeldib! Sellega päästab iga käestkiskuva maalerdamise ära, siia-sinna lisaks veel sutsuke guttasitendust kah - siidimaal on tore ettevõtmine, siin lihtsalt ei saagi midagi päris untsu minna!

Milline ülekohus! Kui tervis on sant ja sellest johtuvalt apsoluutne alibi mitte-töötegemiseks olemas, siis ei taha isegi käsitööd teha... Ja kui kõik see jama hakkab mööda saama - oi siis teeks ja lendaks ja rändaks - ja siis peab tööd tegema, ja neid tegemisi kohe eriti, mis vahepeal tegemata jäänud....

No mingeid pisiasju ikkagi tekkis vahepeal.

Mobiiliripatseid. Neist kõige "sürrim", notsu pildiga kruusikene leidis kohe koha viimaseid kuid teismelise lähisugulase (loe - noorema tütre) päevinäinud mobiili küljes:



Ja ülejäänud riputised, erineval taustal.




Kõrvakaid. Igasuguseid.




Roosat värvi kah.


Üks kunagi niidile aetud pärlijoru sai pusakeeks, ikka roosaks :



Siis mu lemmikud, need justkui mõranenud jääst ja värvi täis imbunud suured (plast)helmed, nendest sai taas üks kõikepidikandmisekee, ja paar paari kõrvukaid sinna juurde.



Sellised südamekõrvukad:



Need kõikepidikandmisekeed on päris mastaapsed, eelmises postituses näidatud sinine kee näeb ühe kobedamat kasvu maadami küljes välja selline, kõrvakad käivad sinna juurde.



Ja kõik mu "liblikakateparv":



Ja-no-lõpuks-ikka-midagi-ekstra-sürri kah! (Südamlikud) kummikud ja liblikad - ihiii!

PÄIKEST JA KEVADET!

Minu nokitsemisi...

Kui ma Roosi äris neid teokarpe nägin, tahtsin kohe hirmsasti osta ja ostsingi. Nüüd nokitsesin konksud külge - ja kui mu tütar neid kõrvakaid nägi, himustas kohe endale. Sellised VÄEGA teokarbid siis!



Veel oli Roosi äris pragulisi pärleid, noh, nagu värvi oleks mõranenud jää sisse imbunud. No ikka tahtsin, no ikka ostsin! Pärast vaatasin, kuidas Kastan oli samu helmeid arukalt valinud, et saaks kaunisti ja tasakaalukalt vormistada ilusaid keesid...
Ma ikka mitut sorti ja hoogsalt, aga terviku peale küll ei mõelnud...
Aga midagi tuli neist ju siiski teha!
No sai selline täitsa-kreisi kee! Apsa-lopsa-luutselt ilma igasuguse sümmeetriata, ja ilma kinniseta kah, et saakski kanda, kuidas kaela juhtub...



Ja veel üks analoogne...





Uskumatult huvitav on selliseid "kreisisid" koostada - ja materjali nendeks olen ma varunud ikka päris hoogsa käega, siit nurgast ja sealt nurgast!

KEVADET!

Köh-köh-köhhhh...
Kui korraldataks köhimise maailmameistrivõistlused, siis ma saaksin kohe eelkatseteta finaali... ... nii ma arvan... ... ja ma oleks ilmselt arvestatav favoriit neil (vastikutel) võistlustel!
Nädalake mu elust justkui pühitud - köh-köh-köhhh....
Isegi Isetegijas ei jõudnud käia.... no-kes-suudaks-seda-uskuda???

Ja midagi "käelist" teha kah nagu ei tahtnud...
Üks sirelipildike ENNE köhimist....



See must-valge kee sai ka ENNE (ajaarvamist???? ) valmis...



AGA EILE
otsisin juba traadid-tangid välja ja tegin käeharjutuseks mõned "keerukujud":



Need kassiga kujunesid ümberolijate lemmikuiks:



No ja niiviisi tasahaaval nokitsedes tuligi elu-eluke mu sisse jälle tagasi!
Ja hilistel õhtutundidel valmis veel selline kõigevärviline käeketike. Ja ma tõesti ei tea, miks mu mõte eksis seda tehes ikka ja jälle Dionysose juurde - sedapuhku paraku küll veel mitte tema kui veinijumala juurde. Ikka tema elurõõm oli põhjuseks, ma ise loodan küll sedasi! Kuigi need valkja-kullakarvalised lehekesed selles kees meenutavad ikka niiiii väga viinamarjalehti.....

...ja sa püüdsid jooksujalu
lilli, liblikaid ja kalu...

Niiviisi laulsid naiskoorid eelmisel üldlaulupeol.
Mingi liblikatuju tuli mul. Vastupandamatu! Muudkui ümisesin mälu järgi seda A. Ritsingu koorilaulu

(...sina suves, suvi sinus - kadus kõik kui viiv...
magama läks sügisvinus mets ja rannaliiv...
Aga sulle kaasa andsid lilli, päikest, mett...
ja sa kogu talve kandsid põues kevadet...)

ja nikerdasin liblikaid.

Roosad:



Sinised:



Pruunid:



Läbipaistvad. Nende valmimine jäi hilisemale kellaajale, pildistatud tavalise laualambi kollakas valguses. Tuli välja, et värvitu värvi oli kõige raskem tabada! Aga endale meeldivad just need kõige enam!