!

Juhtus nii, et reede hilisõhtul tuli äkkplaan laadale minna. Laupäeval, Vastse-Kuustesse, kohaliku naisteklubi "Kolmapäev" kutse pääle. Aitäh, Mall, kes Sa lahkesti olid nõus ühe hilineja veel 26. tunnil ära registreerima!
No ja laadapäeva hommikul - nuta või naera - sel ajal, kui oli vaja juba kraamikoormaga välja sõita, tuli loomaarstist abikaasale, kes mul ikka sohveriks on, väljakutse sünnitusabi andma ! Pool aastat on keik vasikad ise sündimisega hakkama saanud, vat nüüd ei saand mitte! Ja lõppkokkuvõttes oli see niuke traagiline väljakutse, et tegelikult oleks pidanud tilluke lehmkodanik olema sündinud juba vähemalt nädal tagasi.... UHHH!
Ja Põlva-Võru tee on ju Vana-Kuustest Liivani raskelt remondis....
Aga laadale me saime - ja maru mõnus laat oli! Selles mõttes, et seltskond oli mõnus! Killukalli müüs lõngasid minu arust seal, ja Kairi67-ga (PALUN väga andeks, kui ma nime valesti suutsin meelde jätta! Igatahes lehva-lehva Sulle!) ajasime pikad-pikad jutud maha - isetegijad on ikka üks lõpplahe rahvas ja nendega on igal pool muhe kokku saada!
Meie kõrval olid ehteid, imearmsaid vilditud hiirekesi jm müümas hästi toredad noored tütarlapsed, mu meelest kohalikud. Ikka on hea meel, kui käsitöörahvale ettevõtlikku järelkasvu on sirgumas!
Mu enda energia läks väga suures osas tuuleenergiaga võitlemiseks - OSSSA JUUDAS, kus see alles lõõtsus! Sai põllu päält hoo sisse ja kus veel tuuseldas sääl platsi pääl! Ainus kaup, millele tuul midagi teha ei suutnud, olid (rulli keeratud) kaltsuvaibad - kõike muud tuli ikka jälle aeg-ajalt kuskilt kokku korjata! Laadapäev lõppeski mul ennetähtaegselt - pidu lõppes sõna otseses mõttes pauguga! Hoolega kokku paelatatud-köietatud ekspositsioon võttis tuule alla ja kõik korvid-kastid lendasid mauhti! asfaldi peale kummuli, kilekotid loperdasid tuule käes minema nagu reformierakondlaste (kohapeal jagatud) kollased õhupallid! Ikka tänuga mõtlen nendele häätahtlikele tüdrukutele, kes vist küll laadapaltsi lõpustki mu kilekotikesed kokku korjasid ja tagasi tõid! Aitüma neile!!!

Aga paar pilti kah ennelaadastest isetegemistest. Kuivõrd olen ikka selline laine-inimene, siis vahepeal purjetasin voolimislainel. Omal ajal ostsin suure vaimustusega kokku cernitit, nüüd võtsin kätte ja üritasin varusid vähendada. Ja et olin siin IT-s näinud kauneid mosaiikmunasid, katsetasin ka, leiutasin oma tillukese aruga tehnoloogia ja puha. Roosa-hallidel on muster paremini näha, valge-sinistel kadus küpsetamise käigus ka kontrast kuhugi...
(NB! Soovijad saavad pilte suuremaks klikata!)



Ja siis tuli need munad ometi ära lakkida. Kui polüfunktsionaalne võib olla üks lõimelõngapool, isegi kui seal lõime enam märkimisväärselt peal ei ole!



Ja siis ehteid. Need said pildile võetud viimase valuga ja esimese hommikuvalgusega, vahetult enne laadalesõitu. Valmis sai see komplekt öösel, teleka ees.... Ja leidis laadalt endale uue kodu, igatahes mulle oli see ostja-proua väga sümpaatne - ikka hea meel ju, kui su käsitöised lapsed heasse peresse saavad !
Pildid na hägusavõitu, aga seekord vähemaste saab "süü" hommikuse kiiruse ja unisuse kaela ajada!




Ja kogu komplekt. Muideks, kui ma neid vahepeal olevaid halle pärle tellisin, siis kirjas oli, et need olla lillad.... Saa sa siis aru!



Veel üks kaela-asi sai öösel enne laata valmis. Netipoes hakkasid mulle meeldima sellised kihvad. Mu loomaarstist lähisugulane, maalähedase huumoriga nagu ta on , ütles kohe, kui neid elusuuruses nägi, et need tuletavat talle meelde väljatõmmatud seakihvu ... No voooot siis. Aga ma ikkagi üritasin neist miskit teha, kas või provokatsiooni pärast! Siuke ehhh-hee siis, eelpainutatud traadil. Ma polegi seda varem katsetanud.



Ja siis veel üks varasem, lükitud pikk kee, millele saab kas või sõlme sisse keerata või mitu korda ümber kaela mässida või muidu pika joruna kaela ümber rippuma sättida.



Ja minu jätkuvad lemmikud, Helmestepoe suured mitmetahulised, seekord tumesinised, fuksiaroosade seemnekatega ja mõraliste roosadega kokku pandud.



Ja kuivõrd Eurovisiooni lauluvõistlus meelitas mitmeks tunniks teleka ette, siis sai veel midagi valmis, aga see jääb järgmist postitust ootama. Niigi sai iiiigavene pikk jutt, ja pikk jutt ......
Lehva-lehva!

!!! Eriliselt ilusat-imelist kevadet kõigile!!!!

Miks see aeg küll just kevadel nii kiiresti kulub?!?! Mu lemmik-aastaaeg, võiks muudkui kesta ja kesta...
Lisaks võtan ma tavaliselt just kevadel endale ka kõikvõimalikke kaelamurdvaid lisakohustusi. Nagu sellest veel vähe oleks, et kummuli kukkusin ja silmnäo kriimuliseks sain nagu mõni põngerjas !
Aga nüüd sai see valmis, see teistlaadi isetegemine. Miskiltmaalt on see loomulikult ühistöö, aga toimetaja ja koostaja rollist suure osa tahaks iseoma arvele kirjutada...



82 lk meeskoori ajalugu, seekord artiklite kogumikuna. Meie kandi meeskoor on kuulus, küllap on seda ja sellest paljud siinmail kuulnud. Koor sai 85 ja sel puhul siis nägi ilmavalgust niisugune üllitis. Nagu öeldud, tegemist on kollektiivse tööga, sest mitmed inimesed ju kirjutasid ja kirjastaminegi ja selle rahastamine sai mitmekesi korraldatud. Kaanekujunduse on teinud meeskoori laulja Juhan Undrits.
Ja möödunud laupäeval andis koor ülikooli aulas oma nauditava, seekord rohkem lüürilise-tundelise alatooniga juubelikontserdi, ja dirigent Kalev Lindal arvas (tema sõnu kasutades pidin teadma meeskoorist ja selle minevikust rohkem kui koor ise - no kas pole võimas reklaam !), et võiksin tulla ja kontserdil laulude vahele koorist ja ta tegemistest publikumile natuke pajatada. (Mu tiitliks võiks sedapuhku kirjutada `meeskooris laulva mehe (laulev) naine` ) No võite arvata, et põlv võdises ikka üksjagu sääl püüne pääl seokse ülesande täitmise juures, aga nüüd on see möödas, mul takkajärgi hirmud-põdemised põetud ja vahva on see, et päris paljud inimesed käisid ja ütlesid, et asjalik oli meeste hästi kõlavate laulude vahele informatiivset juttu kuulata, ja laulupoisid ise väitsid, et niisugused väiksed vahepalad aitasid esinemisärevusest valutumalt üle olla.
Vooooot siuke isetegemine siis mul. Vahelduseks .

Natuke ikka päris isetegemist kah. Üks siidisall, millel kasutasin neid päikesega musterduvaid värve. Aga päike oli kelm ja läks pilve taha ja vee seest võetud heinad tegid salli pääle inetud plörakad ja siis ma päästsin seda šallet jälle guttaga ja niisugune see lõpuks sai: natuke roosa ta on, kui muud ei jäksa teha, siis saab sellest maikuuroosa värvispektrisse....
Pilte saab soovi korral suuremaks klikata!



Ja kuivõrd pildi olen kadreerinud (tahtlikult??? või kogemata??? ) sedasi, et servake ühest vitspunutisest on peale jäänud, siis olgu seegi siinkohal ära näidatud. See on ühe meeskooris laulva mehe kingitus meeskoori poolt meie käsitööseltsile, kui ühiselt uue ruumi sisseõnnistamispidu pidasime. Bariton Aarne Paavo on Tartu ühe väga tuntud vitspunumismeistri Karl Siidirätsepa õpilane, ja niisugune kingitus siis temalt meie seltsile. Väga ilus ju!
Minu osa selle punutise juures on ainult sedavõrd, et oma käega võtsin selle kingituse seltsi nimel vastu ja pärast näitasin oma käega ISE, kuhu nael tuleb lüüa, et kauni taiese seinale saaks riputada.

Ahhoi , isetegijad!

Tahtsin veel eile teha postituse lisa - Pireparm, hea inimene, andis teada, et minu mingis eelmises postituses üleval olnud Põlva käsitööpäeval nähtud tüllimaaliline lapitekk - see on Maria Drenkhani tehtud ja eelmisel õmblusvõistlusel oli see saanud II koha.



Emadepäevast kah natuke. Vahel on ikka piinlik küll, kui harva saab mahti ema juures käia... Ikka tegemised ja toimetamised ja.... See oli muidugi imeline, et seekordseks emadepäevaks nii kaunis ilm oli tellitud - hingel oli soe ja mõnus, nii mõnus, et vaata et on natuke valus...
Kinkisin oma emale seekord muude traditsioonilisemate kinkide (tort ja lilled ja...) kõrval ka ühe pisikese isetehtud asjakese - Eria õpetas meid mõni aeg tagasi fimost roose keerutama, mulle see tegevus kohe meeldis, aga pole teist eriti (et mitte öelda - üldse) ette saanud võtta tükimal ajal...
Emale tegi see pisike asjake nii toredasti rõõmu! Ja mul kah nii hää meel! Ema elab üsna külas - kahjuks suhteliselt väljasurevas, õnneks on seal siiski käsitööst huvitatuid. Eks nad käivad vahel ikka ema käest küsimas, et mis uusi nikerdisi su tütar kah tegema on õppind vahepeal. Fimo on jälle midagi pisut uuemat, nüüd neil tore arutada-uurida omavahel, et mis ja kuidas.



Ja oma lapsed üllatasid emadepäeval kohe igat moodi, palju lusti valmistas pisike lapselaps, niisugune asjalik askeldaja, lõpmata rõõmsameelne ja väga mitmekülgsete huvidega .


Hoian alles üht oma lapse käega kirjutatud luuletust, suurte ja jäljendamatult kõverate tähtedega üles tähendet üllitist:
EMATE PÄEVAL
TULVIL ON ÕIET
SÄRAVAT
EMATE
SILMAT
ON
KENAEMATE
PÄEV.
SINU KRISS
Alla oli veel joonistatud toredasti lopergune kuuekroonleheline lill... Sellised taiesed võtavad ju härdaks!

Aga peolauale jäi ilutsema väga erilisi, seekord muudmoodi, sügavama sõnumiga õisi, mida alles täna pildistada taipasin (oh õnne, ükski neist ei ilmutanud veel närtsimise märke!):







Tõepoolest - on kenaemate päev!

, isetegijad! Imelist-õielist kevadet kõigile!

Oh seda kahetsuse koormat - nii ammu pole Isetegijasse isegi vaatama pääsenud Ja kui palju imelist siia blogidesse on vahepeal lisandunud!!! Tublid tegijad - fantastissimo!
Ise suurt miskit polegi saand vahepeal tehtud. Paar head tuttavat on lausa helistanud - kuule, mis lahti, midagi juhtund ve, et Isetegijas ei blogista enam tükimat aega? Tegelikult olengi näide sellest, kuidas aeg-ajalt tuleb oma tormamisi tagasi tõmmata, ja kui ise ei märka seda teha, siis sunnitakse.... Sadasin mõned päevad tagasi (ikkakiiruga ühest kohast teise tormates) oma kodutrepile kummuli maha niikut mauhti, kriipisin näo ja väänasin jala, ja siis oli kohe aega voodis selitada ja oma elu üle järele mõelda .... See niisugune mõistukõne siis siin.... nooh, et teistega ei juhtuks....!
Paar vanemat piti vanematest tegemistest ikka ka. Kõigepealt meie ühistegemine, käisime seltsiga möödunud laupäeval Tartus Kevadlaadal. Et meil seltsis palju varmasti toimetavaid näputöömeistreid, on meie laadaplats alati kirju kut pühademuna ja pakub tõsistele huvilistele ikka avastamisrõõmu!



Endal seekord vaid üks siidisallike (teised pildistamata puha )



Ja paar eh-eh-eh-hheed, mis pildimasinasse ka on saanud.
Korraks tuli tuhin seemnekaid lükkida, igavene kannatuse proovilepanek ju! Ja siis tegime ühel õppepäeval traadiväänutamist, ma tunnis logelesin , aga kodus tegin ikka ruttu tunnitöö järele ja õpetajale näitasin ette ka! Ja veel üks lihtsaltkevadine.