(ELU)JÄRJE HOIDMISEKS MÕNED JÄRJEKAD
Tuli üks tellimuse-moodi asi. Natuke veel ebalev, aga pisut siiski paljulubav. Hakkasin tasapisi valmistuma.
Sai üle hulga aja isegi liithelmeid nokitsetud - ja see meeldib mulle endiselt!
Imearmas inimene kinkis mulle sünnipäevaks imelise raamatu.
Kas teiega on kah sedasi, et mõnikord, kui hingel on kitsas ja kidur olla, võtad mõne targa raamatu kätte - ja see avaneb iseenesest just sulle tarvilise koha pealt, kosutuseks-lohutuseks justkui...
Loed - ja tunned tänulikku äratundmist, et keegi on just sulle tarvilised tarkused kirja pannud...
Ja siis mõned greisid
kõrvakad - polegi teisi enam ammu teind ühtegi paari.
Nüüd mõned tegin, soojenduseks. Kingakesi näiteks paarikest paar.
Kirsside aeg on käes...
Ja kui on marjad, siis ikka marjasööjad kah, eksolejuuu!
ENNE, KUI LAULUPIDU PIHTA HAKKAB...
Jeeeessss!
Me saime need valmis!
44 istumisalust laulupeolistele.
Tegelikult läks meie seltsil nendega natuke keeruliselt. Sest enne, kui projekt välja kuulutati ja üleskutse rahvastele kätte hõigati, vedasime meie kõik oma seltsiruumi teljed põrandavaiba lõime täis. 37 meetrit kangalõime... Ja kevadine põllutöödekiire aeg...
Aga laululapsukesi ei saanud ju ometi külma betooni peale istuda lasta!
Arutasime-otsustasime, võtsime väljakutse vastu. Tõin kääritud lõime ja musta kudumismaterjali kohale.
Leppisime kokku, et iga kuduja peaks kuduma (maksimum) viis kotti. Must materjal oli, nagu öeldud, tellija poolt (idee ja kavand kah), värvitriibud ja lõpplahendus pidi olema iga meistri omalooming.
Ja siis me harutasime - materjal oli paras pusapesa.
Aga me saime hakkama - nagu kõik teisedki kangrud üle terve vabariigi!
Kui lõim ühel hilisõhtusel ajal teljele sai ja kangas kudumisküpseks, oli ometi põnev kohe ja sealsamas katsetada! Materjalivarud aga platseerusid kodus... Oli olemas punast ja mingi jupikese rohelist leidsin kah kuskilt kangapingikarbist, nõnda sündis kotisaaga esimene taies.
Minu lemmikuks sai hallikirjude triipudega kott, milel musta sisse kootud ka pisut efektlõnga. Sai selline - soliidne mu meelest.
Värvikaim sai sõna otseses mõttes üks värvikas kott - sellel on oma lugu ja see on mingil määral kollektiivne tegu.
Ühel õhtul askeldasin seltsiruumis ja paar noorikut askeldas seal ka - üks kudus oma "kohustuslikku kotikava"
ja teine harutas kastist sõbrantsi üsna lootusetult pulstunud kaltsuvaibamaterjali ning keris päästetud materjalist sellised nupsud kerakesed. Mingil hetkel sai tal ilmselt siiber ja ta küsis kuduvalt sõbrannalt luba ülejäänud pulstik lihtsalt minema visata. "No viska, aga tee seda nii, et mina ei näeks!" sai ta vastuseks.
Pulstiku saatus oleks olnud otsustet, kui mind sel hetkel seltsiruumis poleks olnud...
Palusin pusapesa kilekotti panna ja teljealusesse kasti pista...
...ja kui noorikud olid seltsiruumist lahkunud, hiilisin
telje manu...
...ja lõpptulemusena sündis selline istumisalus-kott...
Ja minu viis kohustuslikku kotikest said kokku sellised:
Aga elul on omad seadused.
KUI juba tagumine tärmin käredasti uksele kolkis, oli teljel veel paar meetrit lõime, kangapoom oli kudumit täis - ja viimane kuduja teatas, et tema ei saa kudma tulla enne, kui hilisemal õhtutunnil... Aga selleks ajaks oli meil juba kokku lepitud kottide ühisviimistlus - sangade ja nimede külgeõmblemine...
Kus häda, seal abi - istusin telje taha ja neli kotikest saigi kootud. Saatuse irooniat nägin selles, et nagu alguses, nii ka lõpus polnud mul ju materjali kodunt kaasa võetud! (Ehkki seal on seda lausa - no ikka ON!!!!)
Tuuseldasin seltsiruumis, kudusin kangasse kõik selle nooriku materjalid, kes ise kuduma tulla ei saanud, leidsin veel siit ja sealt ühte kui teist... Musta elastikmaterjali kõrvale sai kootud (ikka sealt pusakotist "päästetud") karviklõnga... Päris efektse tulemuse andis!
...ja lõimepoom saigi tühjaks. Viimane kudumissaadus:
Ja minu viimane nelik, koondpealkirjaga "Kõik kotiks!"
Õhtul istusime tegusaimatega ümber laua ja õmblesime sangad kottidele külge ning nimesildid sisse (et saajad hiljem teaksid, kustkandist taies temani jõudnud). Kellelgi ootasid kodus kalad rookimist, kellelgi maasikad puhastamist ja sügavkülmikusse laadimist, keegi oli tulnud murega südames oma haige vanaisa või äsja igavikuriiki lahkunud õe pärast... aga nad kõik olid ikkagi TULNUD!
Meil oli tore õhtu, nalja ja lusti nabani - ning televiisorist kanti justkui tellimise peale pidevalt eelmiste laulupidude saateid üle.
Nüüd on kotikastid saabuva laulupeo ootele viidud - ja isegi nagu natuke kahju oli, aga rohkem oli küll uhke ja õilis tunne, et meiegi oleme suure ürituse õnnestumiseks oma panusekese andnud.
Vahva rahvas meil siin Ülenurmes - projekti lõpp läks küll kiireks ja nõudis tegijatelt üksjagu enesesalgamist ja -ületamist, aga tulemus oli silmapaistvalt tore. Ja nagu mul ikka ja aina on põhjust mõelda - suurim rikkus, mis mu elus leidub, on need inimesed, kes mu ümber on - HALLELUUJA!
LILLA, NII LILLA....
Aeg hajub...
...kuskile...
Käisime Elvas rahvusvahelisel käsitöö- ja kunstilaadal. Jestus, kui ammu see juba oli...
Esimesel päeval, mis oli reede, peamiselt käisime ja kiitsime müüjatega vastastikku üksteist. Sest ostjaid lihtsalt ei olnud... Äripäev ju ikkagi!
Teisel päeval lubas ilmajaam padusadu, aga ilm oli ilus ja isegi võõramaa keeltes rääkijaid oli liikumas - läkski asi rahvusvaheliseks kätte ära!
Ja ka laadaga võis lõppkokkuvõttes rahule jääda - ja üldse - kena keik!
Ja vahel on nii armas, kui ilmajaam eksib!
Esimesel laadapäeval käis minu juures üks kena vanaproua, silitas ja sõrmitses keesid, aga endale sobivat ei leidnud. Lubasin talle, et kui jõuan ja kui järgmisel päeval tulen (no padusadu ju kartsin siis veel!), siis teen kee...
No jõudsin ja tegin ja tulin, aga keda ei olnud, oli kena vanaproua...
Aga ei sest ole hullu - üks kee leidis kohe paari päeva pärast endale kaela ikkagi!
No ja vaat sedasi me seal Elvas mäekülje peal õilmitsesime, Mõmmukas oli ka! Ja kui teda poleks mind innustamas olnud, siis ma vist järgmisel päeval poleks tagasi läinudki...
Üle-eelmisel nädalavahetusel oli seltsirahvas Võnnus ja sel nädalavahetusel Ülenurmes Eesti Põllumajandusmuuseumis Viss 2011-üritusel.
Tegus ja tihe aeg kestab....
Nädalavahetusi on kalendris häbematult vähe, ma arvan....
Võiks olla ju vastupidi, et paar päeva tööl - ja siis kohe viis päeva jutti vahetaks nädalat!
