! Imelist jaanikuu lõpuosa kõigile!

Jaanipäev möödas, karta on, et kohe tulevad jõulud - no on selline tunne, et nii kiiresti see aeg lendabki...
Aga kohe-kohe hakkab puhkus, ja siis... Siis sõidame kooriga nädalakeseks Saksamaale, mere äärde. Laulame seal kontserdijao laule...
Aaaaaga enne sõitu ja puhkust on vaja veel miljoooon asja ära teha, sealhulgas vastata ankeediküsimustele - aitäh neile, kes mu mängu tõmbasid!

Reeglid: Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Kümme aastat tagasi olin kümme aastat noorem - HIHHHH!
Ja lapsed olid väikEsed, ja meie käsitööselts oli veel noor ja alles tõestas ennast. Kümme aastat tagasi oli mu toimetatav vallaleht just aastaseks saanud ja toimetamissüsteem hakkas selleks ajaks välja kujunema, autorite võrk hakkas kenasti koostööd tegema ja selles osas läks elu hõlpsamaks. Olin tollal Tartu Manaiste Liidu juhatuses ja me võtsime koos ette vägevaid ettevõtmisi! Uhh, kas tõesti on sellest juba 10 aastat möödas?!?!? Võib öelda, et olin siis juba kiirrongile roninud ja juba siis mõtlesin, et peaks kuidagi maha ronima selle pealt, et millestki tuleks loobuda... No tegelikult ikka võtsin jälle kuskilt mingi ülesande lisaks
Aaaaa, ja sel ajal kasvatasin kuivlilli (õlelilled, parkjuured jms), kuivatasin need pööningul ära ja siis sai neist sügisel vormistatud 555 (just oligi selline naljakas arv) ikka päris pirakat lillekimpu, mis Rootsimaale said saadetud...

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?

Hehhhh...
Sellesse nimekirja nagu ei mahukski miskit ära, nii palju tahaks teha, ja lisaks asjad, mida TULEKS teha...

No pesu peaks ära triikima.
Lillepeenrad peaks lõpuks ära rohima - kohati paistavad seal üksnes VÄGA kõrged lilled selle isetekkelise kõrghaljastuse (loe: umbrohu) hulgast silma.
Mõned käsitöised tellimustööd peab ära lõpetama ja üle andma.
Kõik majas leiduvad kapid-panipaigad peaks korda tegema, mittetarvilised esemed välja selekteerima ja nendega halastamatult ümber käima....
Mitmete sõprade-sõbrannade-tuttavate-sugulastega peaks kohtuma-suhtlema, sest neist mõnda pole niiii ammu näinud....

3. Lemmiksnäkid?

Õiget lemmikut nagu polegi, olen kõigesööja, aga ikka rohkem lihasööja-loom! Igasugused marjad meeldivad, maasikad eriti, nii et natuke rohusööja-loom kah.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?

Nuujah, et mis sest ühest miljonist ka saab - seda muideks pidid ka kõik miljonärid arvama!
Tegelikult tahaks selle rahaga, kui ta juba sedasi ootamatult sülle peaks kukkuma, midagi head teha, kedagi aidata või... Lapsi, noori peresid - nemad ju naljalt ei lähe Toompeale meelt avaldama ja endale abi nõutama... Aga kui lapsi poleks, kes siis meie riiki ja rahvust alles hoiavad - ja kust see vanakeste pensiongi peaks tulema, kui järelkasvu kuskilt tulemas ei ole?
Ja kodus - kodus korraldaksin kudagi sedasi, et omal ajal maja ehitades lõpetamata jäänud asjad ära saaksid tehtud - ja siis hakkaks üksiti ka remondiga pihta! Nüüd ju iiigavest vahvaid materjale - meie ehitasime sel ajal, kui kohe mitte midagi vahepeal saada ei olnud...
Ja kõike loetletut tehes jääks sellest ühest miljonist ikka häbiväärselt väheks!!!!

5. Kohad, kus oled elanud?
Põlvamaal Ihamarus, Tartus, Ülenurmel.

Kuivõrd olen oma vastamisega lubamatult pikalt venima jäänud, siis on teatepulga kellelegi üleandmine juba päris keeruline, sest enamus on juba ammu oma vastused ära vastanud. Teeksin siinkohal heatahtlikku haltuurat ja pakuksin:

KES VEEL EI OLE VASTANUD, AGA TAHAB SEDA TEHA - PALUN VASTAKE AGA!

Ja tõemeeli - järgmises postituses tahaks ikka pilte ka panna (mõned neist lausa ammu lubatud juba ) ja käsitöisemat juttu puhuda.... Aaaaaga enne vaja ühel koosolekul ää käia, ja lauluproovis ja...

Seekord midagi musta, valget ja sinist.
Mustad kihvad - kihvad imponeerivad mulle jätkuvalt



ja kolm paari kõrvukaid, valget ja sinist.



Ja juba jupimat aega tahan teile näidata fantastilist kirjatööd, mis minu kätte sattunud. See on üks eakas kaustik, kuhu omaaegse kandilise käekirjaga üles tähendet kangarakendused, kanga värvilahendused, enamuse rakenduste juurde on kleebitud ka tükike selle järgi kootud kangast.... Oh, olid ikka rasked ajad, kui veel Internetti ja Isetegijat ei olnud....
Isegi fotoaparaati ei olnud rõhuval osal inimkonnast!!!
..."No mis elu see on??!!..."

Kaustik ise pääses tänu sellele, et ta mulle toodi, tulesurmast - talumaja, mille pööningul oli rohkemgi igasugust kangakudumise ja muu käsitöö värki, põles maani maha...
Aga pildid kaustiku sisust jäävad järgmisse postitusse!

Kuidas võib vahel vihmane ilm tuju hääks teha! Kui teisipäeva õhtul esimesed häbelikud piisad taevast alla pudenesid - justkui meeldetuletus, et vihm on siiski kuskil olemas - jummala eest selline tunne oli, et loodus ohkas tänulikult-kergendatult! Ja hommikuks oli jaanipäevaeelne rohelus tüki maad taastunum! FAFFFFA!
Aga minul oli enne seda mingi must-valge meeleolu, valisin pärlite hulgast muudkui must-valgeid, lihtsalt meeldis, tundus kuidagi - hmhmh! - soliidne neid kokku nokkida :



Ja siin ühed momendilemmikud, mille iseendale tegingi ja mida meelsasti igal pool kannan praegu. Ikka need suured mitmetahulised, seekord valged vikerläikega, ja pruunid suured pärlid ning mõned vasksed metallhelmed sinna kuskile, vahele mõnda kohta. Piisavalt edevad



Eile tegime seltsiruumis massiliselt siidisalle, kõiksemates tehnikates, üks ilusam kui teine - aga küllap autoritest vähemalt mõnigi neid peatselt IT-s ära näitab!
Ja laupäeval on meil kindel plaan Tammistusse mõisa päevadele oma seltsirahva käsitööd näitama minna - kes iganes mõisatuurist osa võtab, sobitage Tammistu kah oma marsruuti sisse! Plaanide järgi oleme me seal veel mitmel suvepäeval - järgmine raund on 28.juunil. Lehva-lehva!

Imelist kevadet kõigile!
Isevärki erilisi elamusi seekord. Laulupeo-elamusi. Ehk siis järjekordne vol sarjast Seiklusjutte maalt ja merelt. Kahe päevaga sai ära käidud kolmel laulupeol - oli nädalavahetus, mille kohta võiks vist küll öelda aastavahetuslaulu sõnadega "...ei tule enam sellist teist..." Ise arvan, et säändest maratoni mina enam läbi teha ei suuda, ja vaevalt et saatus mulle selleks võimalusegi loob! Aaaaga kogemus oli faffffa!
Kõigepealt käisin Toilas Peipsi-äärsete maakondade laulu- ja tantsupeol, koos Haaslava meeskooriga. Jõhvi turgu külastasime kõigepealt, kohalikku värskelthapendatud küüslaugukurki ja voblat ostsid mehed moonaks sealt.

Toila-Oru ise on imeliselt ilus kotus, kolasime pargis ringi niikaua kui vähegi andis. Olin seal käinud kunagi kauges lapsepõlves, aga vist ainult üle oruperve alla kaenud - meelde ei tulnud tollest ajast küll mitte midagi!Eks ikka sai piltegi tehtud, siin üks udukogu Hõbeallikal külma vett katsumas. (Aparaat polnud tol hetkel arusaadavalt minu käes...) Mu Photobucketi album on paraku täis ja praegu ei saa teist eriti revideerida kah, nii et pilte palju ei tule.



Pidu ise oli päris muhe, ajalukku läks see järjekorranumbriga X pidu sellega, et laulupeotuld ei saadudki põlema, sest üks linnuke oli kuskile sinna funktsionaalsesse paika pesakese pununud... Ja mul oli siiralt kahju mehest, kes surmapõlgavalt oli roninud kipaka redeli abil sinna kõrgele posti otsa ja niikaua kui koorid "Koitu" laulsid, krapsis vist terve karbi tikke tühjaks (mu meelest olli ka tõrvik, mille abil tuld pidi süüdatama, ää kustunud enne) ja tuld põlema ei saand ja siis toodi talle vist välgumihkel ja kui lauldi "...Taevasse tõusku me lootuste loit!!" - ei juhtunud ikkagi mitte midagi! Aga ta tõesti püüdis! Ja kui see linnuke seal oli, siis imehea, et tuli põlema ei läind - lind oleks ju ära küpsend, või tema munad vähemaste...
Vot siuke lugu.
Aga Toila laululava on ilus, nagu kogu Toila-Oru isegi. Selline lüüriline, samas ürgne. Siin üks pilt, kus koorid esialgu kogunesid, ja neid oli nii palju, et vaateplatvorm ei suutnud neid õieti äragi mahutada. Ja siis põgus vaade ka laululavale.





Üks ühispilt - Haaslava meeskoor ja Kanepi segakoor (üks päikesekirju võte, ja mõnest lauljast on näha pelgalt mütsisirm... ). Väääga fantastilised koorid mõlemad! Kanepi kooriga sõitsime koos koju ja imevaffffa reis oli! Säändsed südamlikud ja siirad kagueestlased! Veelkordne tõdemus, et kõik ISEtegijad on lahedad, ükskõik mida nad iganes ka teevad!



Aga külm oli seal Toilas küll - tuultele avatud kotus nagu see on, ja tuul tuias mehiselt, kus ta iganes löögile pääses. Kevadki on seal veel märksa noorem - kui meil siin Tartumaal on meelespeade õitseaeg juba unustet, siis seal sinetas pargialune alles täies õieehtes. Saimegi seekord kaks kevadet siis!

No ja siis siirdusime Rakverre - pungipeole! Laulupoistel klassikalised mustad viigikad ja koorivormi pintsakud seljas, seisime uhkesti vallimäe veerel koos rohelise-oranžikirevate püstkarvasoengutega pidulistega. Kulminatsiooniks meelitas keegi meie meeskoorlased veel laulma "...GAUDEAMUS IGITUR..." (heledate pintsakute tõttu peeti neid ilmselt Tartu Akadeemilise meeskoori lauljateks) - vastutulelikud poisid laulsidki, mida paluti...
Ja niisugune rahvaste rändamine oli siis seal kõrgel vallimäel umbes pool tundi enne peo algust.



Ja kuigi ma pole kunagi mingi eriline pungi austaja olnud, siis jummala eest, niipalju kui mina sellest peost osa sain - mulle küll täiega meeldis!

No igastahes selle päevanumbri sees jõudsime veel koju kah, kõik see pikk tee sai koos Kanepi kooriga vahvasti maha lauldud, rohkesti nalja sünnitas, et pikas bussis kippus laul pidevalt "loksuma" minema - esimene ots laulis alles salmi lõppu, kui tagumises otsas juba refrään poole peal !

No ja järgmise päeva varahommikul siis uuele laulupeole - Türile naiskooride omale! Seekord oli meie Lähte koori reisiseltsiliseks Tartust Linda koor - jälle lõpptore seltskond!
Pidu ise oli apsaluutselt formaadijärgne, aga oleks mingit rosinat oodanud küll sellelt, no kas või mõnda laste esinemist või.... KARAP-i ja VALLATSi meestantsijad muidugi olid toredad, aga ikkagi oleks naaaaatuke rohkem südamlikkust või midagi oodanud... Fiilingut ei tahtnud tulla õieti - ja mitmed väitsid umbes sedasama... Elamus muidugi päris olemata ei jäänud - täisvõimsusel "Las jääda ükski mets" tõstab ikka viimsegi ihukarva külmavärinatega püsti! Ja Sisaski "Ood armastusele" oma rikkaliku sõnumiga... Kuigi sõnu pole seal ju kuigivõrd...
Ise sain lisaks elamusele veel punaseks põlenud nina ja päikeseprillidest pleekinud valge laigu oma palgele - täitsa uhke öelda, et LAULUPEOL käisin juuuu! No ja Toila-järgselt olin ma mudugi tüki maad soojemalt rõivaisse kah pakitud - oh laula ja hõiska!
Ja siin siis koorid laval - ja Türi kirikus tehtud pildike mu südamele nii armsast Lähte naiskoorist! Või õigemini ühest osakesest sellest.





Nonii, käsitöiste tegemisteni seekord ei jõudnudki, kuigi see oli plaanis, aga järgmine postitus peaks küll käsitöine tulema.

Kevadine tervitus üle ilmatuma aja!

Vaat kus nüüd aeg lendab! Ja justkui kogu aeg teeks midagi, aga justkui ei olegi midagi ette näidata... Kastad lillekesed aias ära, ja paari tunni pärast jälle varblased suplevad sealsamas lõbusasti liiva sees, ise vaimustusest kilgates !

Paar pilti ehetest, sest miskit suuremat pole lihtsalt ette näidata... Ka mina olen jätkuvalt kihvavaimustuses - kohe pärast oma vaimustuse algust lugesin Vikikese blogist, et temagi sama vaimustuse avastanud - nii hea solidaarne tunne tuli kohe! Mu meelest kah need kihvad sellised - noh, teistmoodi.



Ja roosakesi ehtekesi natuke kah. paistavad nagu õunapuuõie värvi... Maikuu viimasel ööl said valmis...