JUBA ÜSNA AEGUNUD LUGU...

...et Tartumaa isetegijad värvisid taimedega lõnga.
Kaks nädalat tagasi Üraskimaal.

See oli imeilus nädalavahetus!

Ja kuuldavasti said mitmed osalenud sellest süveneva värvimistõve...

Ja Eestimaa looduse on nii ammendamatu maardla - edu neile nakatunuile!

Väike ülevaade minult. Külli nurgake on foorumis üles pannud toreda pildiseeria, ja Tintsikul on kuskil arvutisügavustes fantastilisi kaadreid, ja kellelegi ja kuskil veel...
Aga minu tabamused siinkohal.

Kõigepealt me uurisime teooriat.



Tuli tehti meie tarvis sel ajal pliidi alla - täisteenindus, ma ütlen!



Ja kus veel mujal kui Üraskimaal saab näha sellist komforti, et mugavasti pehmel sofal istudes saab puid pliidi alla pista!



Pajad ja kõikvõimalikud õõnesanumad said podisema...
Safranit ja oakeeduvett (seda oli küll natuke napilt, sest meie põnevus oli suurem sellest, millega Üraski peenar suutis meid oakaunte asjus varustada...) ja pihlakalehti ja raudrohtu sai sihtotstarbeliselt pruugitud... Oad ise, kusjuures, said tänulikult pintslisse pistetud...



Oakeedus oli esimene, mis "küpseks" sai.



Kordamööda käidi pajas lõnga liigutamas ja põnevusega piilumas, et mis sealt siis jälle tulemas on...



Tegevust jätkus kõigile kogu pikaks päevaks. Ja taustakudumist ka, kuidas siis muidu!



Sekka ikka sõnavõtlust ja järelemõtlust tõsisematelgi teemadel...





Eriline elevus hakkas tuure koguma aga alles siis, kui lõngavihikesed hakkasid pajast välja tulema. Esimese keeduringi pisut ujedavõitu saadused (oakeeduvesi) said kreegipuu(?) otsa kuivama...



Aga keedust tuli veel ja veel, ja see oli isetegijate kokkusaamise kulminatsioon!
Uuriti, kulm kortsus, ja silitati, ja võrreldi ja soputati - need olid vaatamist ning kaasaelamist väärt hetked! Lõngavärvimise kuldaeg!

Ja tõeline isetegija enamasti pildistab kõike, ja Üraskimaa eakas saunasein oli ometi nii tänuväärt ekspositsioonipind!







Järgenes aeg "Oh seda põnevust!" - igaüks pidi ju oma lõngavihikese kõigepealt üles leidma!









Väikseimastki värvunud lõngatutikesest tunti suurt ja värvikat tegijarõõmu!











NB! See punane rõngas mõningatel piltidel pole mitte ere-käre ilming uudishimulikest tulnukatest, vaid laste liumäe käepide - see tähendab, et pildistaja tähelepanu on kah rippunud üksnes lõngavärvide juures ja muuks pole seda suuremat jagunud...







Vaimustust vahvast tulemusest ning põnevust ja uudishimu oli terve taevaalune täis! No vähemalt Üraskimaa-taeva-alune!

Kujunes välja spontaan-temaatiline laulu-tantsupidu, teemakohaste rekvisiitidega puha! Need olid kokkusaamispäeva hoodsaimad hetked.







SIIS...

Siis tuli aeg, kus mitte üheski pajas enam mitte midagi ei podisenud...
Ja polnud enam legaalset (õppe)põhjst Üraskimaal kauem viibida...
Aga nii tore oli olla seal katusealuses, kesk eakaid hooneid, millesse salvestunud aegade elutarkus... Kesk rahu ja vaikust ja värvidest pakatavat loodust (mida kõike saaks veel lõngadele külge keeta )
Istusime ja jutlesime ja tundsime koosolemisest lihtsat rahulikku rõõmu.



Ärasõidu eel pildistasime juba läänetaevasse jõudnud päikese länguvajunud valguses veel vahvat roigasmaja - pereisa (et siis Isaürask? ) oli selle koos lastega millalgi meisterdanud.



Oli imetore pühapäev!

Aitäh, Ürask!
Aitäh, Üraskimaa oma elanikega!
Aitäh kõigile asjalistele!

Usun igavesti, et elu teevad kõige ilusamaks imelised inimesed meist igaühe ümber!

PAAR TÕHUSAMAKEST ASJAKESEKEST

...kergemate klõbinate vahele.

Paar vaipa.
Roheline.
Värvid pole pildil päris need - peaks olema rohkem võilillekarva see värv...
Kollane ja roheline...





Ja pruun. Kuusekäbikarva ja karvane.





Kui ühel suhtpalaval suvepäeval töö juurest läbi jalutasin, tabas mu külgnägemine, et midagi on teisiti.
Kaktus oli koridoriaknal õide puheknud!

Ja kuivõrd koolimaja ju tühi praegu, siis praktiliselt mitte keegi teda seal õilmitsemas ei näegi...

Aga ilus oli tema, tõesti oli!



Rohkete ilusate üllatustega täidetud suve jätku kõigile!

SUUUUUR SUVI!

Ja päike!
Ja palavus!
Ja puhkus!
...ja palavik...
PÄHHH!

Õnneks hakkab see peramine ja üsna ja kohe mööda saama.
Palju asju sai enne seda nikerdatud ja korda saadetud, üksi ja ühiselt, ühiselt ikka võimsamalt kui üksi... Millalgi ja jupphaaval ehk jõub midagi ka siia blogiveergude peale...

Nüüd aga juveele pelgalt.
Vähemalt osa nedest.
Uskumatu küll, aga vahel on nii tore endal lehitsed ja mõlgutada, et mida on tehtud ja kuhu ning kellele miski on läinud... Ja kommentaare lugeda - aitäh siinkohal kõigile!
Täna sain kätte kirjakese ühelt Põlvamaa tantsuõpetajalt, kes saanud endale minu kootud kott-istumisaluse. Nii hea meel oli!
Tähendab, see taies läks heasse peresse!

Ja nüüd "juveele".
Tükk aega tagasi ja tüki aja jooksul tehtud.
"Pulloveri" poodi tuli värskeid Tensha helmeid. Mõned olid lausa uued "mudelid". No kuidas suudaks nende sõnulseletamatule veetlusele vastu panna üks kerge meelega naisinimene?
No ei suutnudki.
Mõned näidised siia.

Valged. Läbipaistvad. Matid.
Absoluutselt ilusad pärlid.
Ikka kõrvarõngasteks.









Veel enne jaanipäeva sain tellimuse. Tenshatellimuse. Kõrvarõngad justkui olid, taheti vaid pisut teistsuguseid (hehhheeee - see tähendas ju ikkagi uute tegemist! ), aga keed oli juurde tarvis.
... ma ise pole Tenshadest ühtki keed teinud, sest need tunduvad nii rikkalikud helmed, et ei oskagi nagu neid millegagi enam rikastada...

No kõndisin siis ringi kut munas kana ja otsisin ideed, puu ja põõsa alt. Piilusin oma lemmikblogidesse - Le_.li ja Josefiine ja... ja Laima ja... ...ja veel mitmessegi... Nii ilusaid asju leidsin, võrratuid... No unustagi kas või ennast sinna imetlema - juba lapitöid ja juba tikandeid ja juba vaipu ja... Veel ja veel...
Kooserdasin ringi, imetluse ja tänuga. Oma ideed ei leidnud.... nähtavalt. Aga kindel ei julge olla, et kellegi iludusi imetelles lambikeses hõõgniit elevile ei ärganud...

Nagu tellimise peale oli Pulloveri poodi just ka mulle sobivaid ja tarvilisi helmeid juurde tulnud... Musti, punase roosiga, ümmargusi, ovaalseid, suuremaid ja pisemaid.
Ühel ööpoolikul asusin olemasoleva materjaliga mängitama. Ikka musta ja antiikpronksi ja... sügavpunaseid kaetud helmeid ka, ikka antiikpronksiga.

No ja valmis ta sai, aga häid pilte ma sellest taiesest ei saanudki...
Kuidagi keeldus pildi peale jäämast, ehkki proovisin päikeses ja varjus...
Aeg tiksus ja kunde ootas...
Aga nüüd on kogu komplekt uuele omanikule üle antud, tema on rahule jäänud ja isegi rõõmus - ja mina ka!







Kõrvakaid tegin kohe kaks paari, et tulevasel omanikul oleks valida. Tema tagasihoidliku inimesena valis ikka need pisemad ja vähem silmatorkavad... Ehkki mulle, mis seal edevust varjata, meeldisid endale need lopsakamad enam!



Veel oli üks vana võlg. Ka see sai enne jaanipäeva õiendatud.
Lubasin ühele armsale inimesele kinkida kõrvakad tema omal valikul. Talle meeldisid helesinised Lycite kellukad, tegin nendest kaks paari, et oleks valikut. Tema valik oli ohtramate kellukatega, mulle sedapuhuku - jälle! - meeldis endale see rohelise lehekesega paar pisut enam! Vist...
Aga hea meel on, et kõrvakad leidsid endale hea perenaise ja hooliva kodu!



[url=http://i219.photobucket.com/albums/cc218/maireh/EHTED/rippkelolukads.jpg
][/url]





Lycited ja Tenshad on mu lemmikud.
Aga kui lemmikutega jätkata...
...no teokarbid on minu lemmikud!

Need helesinised said juba päris tükk aega tagasi valmis.



Ja siis said valmis need hallikasrohelised...



Ja veel ühed teokarbikõrvakad. Roosad, fuksiaroosad lausa!



Ja veel midagi üksjagu roosat, koos antiikvasega - üks mu lemmikkooslusi...



Üks valge kee veel, siniste vahehelmestega...



Ühed "merised" kõrvakad...



Põgusalt keldi-teemat...



Monroe oma ettearvamatuses loomulikult kah ei soovinud eriti pildile jäädvustuda, vähemalt peegeldus vastu pöörasel moel...



Tjah, ega nüüd sai küll kõik, mis albumisse valmis sätitud, ka blogisse üles rivistatud.
Kui tervis kannab ja jalg jaksab, siis tahaks homme Tartusse laadale uudistama minna kogu oma kraamiga... Vaibad ootavad kah luhvtitamist juba...

Eks näis!

Kaunist suve jätkamist kõigile!