Muraka meisterdusi
About Me
Age: Õitsvas keskeas:)
Location: Tartu lähedal - Ülenurmes
Zodiac Sign: Ambur
Likes
Nagu (vist ) Marx ütles: Miski inimlik pole mulle võõras! See oli tema kõige targem ütlemine, ma arvan!

Dislikes
Alatus, kadedus, hoolimatus.
Link
Kangastelje Töötuba
Lapitöid 1
Lapitöid 2
Lapitöid 3
Lapitöid 4
Lapitöid 7
Lapitöid 5
Lapitöid 6
Lapitöid 8
Lapitöid 9
Lapitöid 10
Lapitöid 11
Lapitöid 12
Võrratu FIMO
Ehteideid Tšehhimaalt
Pärlitööd - madukee
Pärlitööd - madukee mustreid
Pärlitööd (palju traati)
Sayila
PRK
Katjake
Reesi blogi
Fimoehteid
Pärlipõiminguid
Pärlid ja traat
Seemnehelmestest (Aljona)
Traadi väänamine
Õnnekivid
Sõlmimist-põimimist
Samanta blogi
FIMO - damascus ladder
Taimedega värvimine - Liisi blogi
Poolvääriskivid
Roosa tuba
Ring-triibud
Kottide õmblemise õpetused
Rahvakalendri tähtpäevad
Mummumarjad
Fantastilised lapitööd
EHTELAEGAS
BALTIC BEADS
HELMETUBA
Papud
HELMEVAKK
Sutsukese pajalapid
BEADS
HELMEPOOD.PRI
HELMEKE
HELMEPUU
Sokikanna kudumine
Fantast heegeldised!
Autorikaitse jm
Pajalapid
TEGELUSTEKK
Lemmik-sokimuster
Päevapärlid
Vaheseinaks
Lapitöid
Suseri kogu
Niidigraafika
Niidigraafika2
HELMEHALDJAS
Hetty peleriin
Ajakasutus
Lapikotike
Photobucket
Me laps laulab
Võluhelmes
Sokikese kannast-sokid
Lahedad meisterdused
Lapitehnikaideid
Kosmeetikakotike
Hõbevalge beebipapud
Heegeldatud ingel
Yllepi head ideed
Käsitööka ema õmmeldud kotid
Eriti elastne silmusteloomine
Pakendi jm nikerdamist
Sakiline heegeldus
Jumalik kapsapirukas
Swirlid
Ohtrasti ehteid
Türgi pärliussi heegeldamine
Valentiniks
Aplitseerimiseks
Südamekaardid Heintelilt
Vallatused fimoga
Imelisi ideid
Nikerdamist
Nahast
Trühvlid ja vahukommid
Karbi voltimine
Kaardid
Nikerdamist purginaksudega
Veetlev bicornu
Põnevat lapitööd
Korvi punumine ajalehest
Pisisüdamed
Koogiretsepte
Romantilised ehteideed
Imelisi sisustusideesid
Lõputult lahedaid ideid (sh lapitöö, fimo)
Lapitöö - ultusääred leheks!
Maasikaõie tikkimine
Südamlik beebitekk
Loodusvärvid jm käsitöö
Heegeldatud lillepadi
SIIDIMAALINGUD
Paberist ehted
Imeliusate piltidega blogi
Idee kellaks
Toredaid (jõulu)heegeldusi
Jõuluideesid
Taaskasutus
Vahva koti õmblemisõpetus
Marulahedad asjad I
Marulahedad asjad II
Marulahedad ideed III
MARUlahedad ideed IV
Ülilahedad asjad V
Ülilahedad ideed VI
Ülilahedad ideed VII
Mässitud kaheksakand
Nutikad pildiraamid
Erinevate kottide õmblemine
Südameid ja lillekesi
Katedraali aken - bicornu

Quote
Me elame ju sageli nii, nagu oleks meil üksteise tundmaõppimiseks tuhat aastat aega.(...) Me unustame liiga kergesti, et "igavikust" meie jaoks jäetud jupike on täiesti juhusliku pikkusega ning et me võime üksteist kaotada igal viisil, ka nii, et enam midagi hüvitada ei saa. S.Rannamaa
Archive
Viimased postitused
November 2013
September 2013
Oktoober 2012
September 2012
August 2012
Juuli 2012
Juuni 2012
Detsember 2011
Oktoober 2011
September 2011
August 2011
Juuli 2011
Juuni 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010
Detsember 2009
November 2009
Oktoober 2009
September 2009
August 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Aprill 2009
Märts 2009
Veebruar 2009
Jaanuar 2009
Detsember 2008
November 2008
Oktoober 2008
September 2008
August 2008
Juuli 2008
Juuni 2008
Mai 2008
Aprill 2008
Märts 2008
Veebruar 2008
Jaanuar 2008
Detsember 2007
November 2007
Oktoober 2007
September 2007

Currently

Reading
Loen - üsna soravalt;). Mida, see oleneb ikka rohkem meeleolust. Lehti loen!

Last Movie
Filmide vaatamise ajal nokitsen rohkem käsitööd teha, sisust ei saa seepärast suuremat sotti:)

Listening to
Ikka midagi rahulikumat, või tempokamat, või klassikalisemat, või operetlikku... Kuidas kunagi.

Muraka meisterdusi
Kangakudumine on parim, aga kõik muu samuti!
29 Juuli 2010
RINDETEATED
LÄHEVAD EDASI....

Päike paistis, kui majutuskohta tagasi jõudsime. Tunne oli natuke selline, nagu olekski lahingutandrilt tulnud...
Korrga oli nii vaikne, nii vaikne... Soomes ehitatakse juba ammu kindlaid ja kinniseid maju...
Istusime ja lõõtsutasime , nautisime vaikust ja tegime tassikese kohvi. Adusime, kui märjad on meie rõivad ja jalatsid - ikka veel! - ja mõtlesime, kui märjad need veel enne olid.

Mõne aja pärast võtsime ennast kokku ja asusime märga kraami bussist tuppa kuivama tassima. Ikka kohvritega treppidest üles ja kohvriteta treppidest alla uue laadungi järele. Esimesel korral, kui bussiukse lahti tegime, tundsime märja villase ja linase kergelt läpatand lõhna.... Ütleks, et pisut kõhe oli, kui esimese kohvri toas lahti tegime. Seltsikaaslaste käte hool ja tegu oli meie kätte usaldatud ja nüüd ei teadnud veel, mis sellest saanud oli...

Ei olnudki nii hullu. Natuke kortsus ja veidike korratud, aga õnneks endiselt puhtad ja kõvasti karastunud!
Ladusime kõik linased-villased kuivama. Vaibad jäid esialgu bussi, neid olime ju jõudnud laadaplatsil natuke tuulutada ja lootsime järgmisel päeval jätkata...

Meie "mustlaslaager"





Ja ega siis meie üksi! Samas Hamina koolimajas oli ju ka teisi käsitöötegijaid, TULELOO MTÜ kuivatas samamoodi oma käsitöösid rõdupiiretel. Keraamik Aili näiteks oli vägagi optimistlik, ütles, et ei temal häda miskit, kallas aga vee kaussidest-kruusidest välja ja korras jälle.
No mis teha!

Rahvatantsijad ja lauljad sättisid samuti omad rõivad kõikjale rippuma - järgmisel päeval pidi kõik edasi minema ju!

Plaanilisele piknikule meie igatahes ei läinud ja need, kes läksid, tulid kah väga kiiresti tagasi. Ligunesime sooja duši all ja soojenesime tasapisi. Nautisime ruumides valitsevat tuulevaikust!
Meeleolu oli natuke mõtlik, ootasime hommikut. Aknast oli näha, millise jämeda puu torm siinsamas linnapargis maha oli murdnud...
Ühele käsitöömüüjale helistati laadaplatsilt, et tema inventaril oli torm mingi kinnitusköie lahti sangutanud...
Äääretult sümpaatne laadakorraldus, ma jälle ütlen!

Hommik tuli hallina ja ärkasime ühtlase vihamsabina peale... Ei ainsat heledat laiku kuskil taevavõlvil! Jõime kohvi ja sõime hommikuvõileivad ning pudru - ja mis kindlalt alles jäi, oli vihm....
Mõttetu olnuks minna laadale, kus kedagi ei ole...

Palusime meie majutuskoha inimestelt luba oma vaibad söökla laudadele kuivama laotada. Nad olid lahkesti nõus ja tassisime oma vaibakotid tuppa ning laotasime nende sisu laiali. See oli tark otsus - mõned vaibad olid üsna rõsked... Ülenurmelaste hinnatud ja tihedalt kootud vaibad ei kuiva ju nii kiiresti... Pealegi polnud me eelmisel päeva neid kõiki kah tuulutada jõudnud...



Kallasin-tõstsin kottidest-kohvritest välja ka meie ehted. Ja laud, millele need kallatud said, sai otsekohe märjaks.... Le_.li ilusad kujundatud kõrvarõnga-alused olid ligund ja värvi andnud...
Aga kuulda oli ka, et oli kauplejaid, kelle kaup oli sootuks rikutud ja raisus - keegi kurtis oma kallite kleitide kurva saatuse üle näiteks...

No ja aga - aga meie hakkasime sealsamas ka hiljukesi kauplema. Keegi soovis vaipa ja kellelgi oli tarvis kaelakeed... Parim ja värvikaim lugu oli see, kui ääretult sümpaatne proua tunnistas, et ta on endale sõna andnud, et tema koju ei tule iialgi ühtki kaltsuvaipa... Ja et nüüd on temal küll soov oma sõnu süüa... Ja nõnda see vaip Eestisse tagasi tuli, aga mitte koos meiega!

Kundalased ostsid ehteid, endale ja kodustele kingituseks, soomlannadki ostsid. Mitte massiliselt, aga siiski. Ning kuivõrd ilm oli jahe, oli villastel kraamidelgi huvilisi. Tegelikult oli see taas tore kauplemiselamus, sest ostjatega sai suhelda rahulikumalt ja neid kenasti ära kuulata. Mulle meeldib, kui inimesed oma lugusid räägivad.
Üks eakam vene keelt kõnelev proua näiteks rääkis, kuidas nemad mehega kaugsõiduautojuhi võõrusele võtnud. Et vaatas köögiaknast, kuidas rekkamees parkis auto ja ennast sinnasamasse magama sättis. Kaastundlik slaavi süda ei saanud sellist asja välja kannatada, kutsusid mehe endi poole pesema-sööma-magama... Sellest oli arenenud sõprus aastateks... Rekkamees polnud veel nagu algul tulla tahtnud - nemad ju oma karmi eluga harjunud...
Vaat selline lugu näiteks. Ja eks neid laste ja lastelaste lugusid oli veel ja rohkem. Alati imestan, kui väga inimesed tegelikult rääkimist vajavad. Ja kui vähe me tegelikult saame-viitsime-vaevume-soovime üksteist kuulata.... Ja eks võõrale on loomulikult lihtsam rääkida ka...

Nuu vot. Aga ilm ilusamaks ei läinudki. Alles laada lõpetamiseks tuli päike välja. Meie otsustasime enne seda, et toome oma inventarid platsilt ära - oi need kraamid olid porised ja vesised! Pelgasin, et meie rõuguredelid ehk nüüd vihmaga sedavõrd paisunud, et enam lahti võtta ei annagi...
Kõik sai korda ja koorem peale ja sadamassegi jõudsime - üsna viimasel hetkel, aga ikkagi. Rahutust oli üleval hoidnud info, et tormi tõttu ehk laevaliiklust ei toimu... Aga meri oli üpriski rahunenud ja meie lustiline seltskond vuras peagi hämarduvas õhtus Tallinnast Ülenurme poole....

Väsinud olime küll, aga mitte pahurad ega õnnetud. Kindel on, et on asju, mida muuta ei saa, ja nendega tuleb leppida. Ilm on vääramatu - võid teda kiita või kiruda, tema lihtsalt ON. Maameestena ei kujutanud meist ilmselt keegi ette, et ka selline torm võib olla ja tulla - meil ju tormid ikka rohkem septembri-oktoobrikuised... Või kes üldse oskas sellist asja pikalt ette ennustada?

Aga me jäime ellu, meie kaubad jäid vähemalt alles ja ei saanud oluliselt rikutud, me käsitöö leidis isegi selle napi kauplemisaja jooksul uusi omanikke ja pälvsis ohtrasi kiidusõnu, meie seltskond oli fantastiline ja elurõõmus -
kahetseda pole lõppkokkuvõttes mitte midagi!
Elagu elu ja käsitöörahvas!
maireh posted @ 10:45 - Link - kommentaarid (4)

28 Juuli 2010
VAHELDUSEKS SUURELE SUVELE...

...ehk

LOHUTUSEKS NEILE, KELLELE KUUM ILM EI PRUUGI MEELDIDA

Meie käisime juba juuni alguses oma käsitööseltsiga Soomes Hamina Sõbralaadal. See oli värvikas käik ja seetõttu riskin meie eksoot-muljeid takkajärgi jagada.
Minek oli mitte päris eksprompt, aga natuke tundmatus kohas vettehüppamine küll. Ühte-teist taustaks teadsime, ülejäänu oli julge ettevõtlikkus ja kutsele kuuletumine.
Ja teadupärast tuleb sellistele laatadele ju aegsasti registreeruda ja aegsasti laevapiletid välja osta ja... See olgu järgnevale eelinfoks ja nõksuke nagu selgituseks...

Kõigepealt panime bussi, keskmist kasvu Wolksvageni, maast laeni täis. Selline oli meie pisibuss enne Ülenurme seltsiruumi eest väljasõitu. Pluss neli reisijat ja pluss bussijuht ja pluss veel mõned pambud, mis tee pealt siit-sealt kaasa haarasime.
Meil on suur selts ja palju agaraid tegijaid ja kõik saatsid meid suurte lootustega ja rikkalike ootustega teele...



Kui oma läbipaistmatu bussiga minema vurasime, jäi seltsiruum kuidagi tühjalt ja hüljatult maha...



Õues tibutas hõredat vihma....
Aga Tallinnas juba sadas. Üksjagu. Aga sedapalju, kui me näiteks kooriga oleme Tallinnast laevale läinud või laulupeol käinud, on seal alati sadanud. Miskit eri-sajune kant, ei meid see heidutanud!
Niikui bussirattad Ülenurmes liikuma hakkasid, oli meil juba lõbus - kõik tegi nalja ja omavahel oli tore olla. Suurepärane seltskond, seda ma ütlen!

Hamina asub Helsingist ida pool oma kilomeetrit 150, Kotkast veel edasi. Armas pisike linnake. Ööbima pidime kohalikus koolimajas - ja siis selgus lustiline tõik, mille peale keegi meist kodus polnud mõelnud. Ööbimiseks kaasa võetud võimlemismatid olid koormas kõige all, sest need olid sinna nii hästi sobitunud!
Vaata esimest pilti!
Sadade kilode viisi vaipu ja muud kraami meie magamisasemete kohal kõrgumas, tihedalt-tihedalt täis pakitud.....

Aga elati ju ennegi, kui oja taga oldi - nii me otsustasime, ja võtsime esimese ettejuhtuva koti vaipadega ning tarisime teisele korrusele oma "magamistuppa" - vaibad alla ja magama, nii me mõtlesime.
Aga siis tegime kotisuu üleval lahti - ja kae imet, olime treppidest tarinud need kõige lühemad vaibajupikesed! Neid ei olnud meil üldse palju kaasas, aga näe, magamisasemeks valisime just need tillukesed! Mis muud, kui naersime jälle natuke iseenda üle ja tõime uue kotitäie vaipu.
Õues oli pisut vihmane...

Hommikul sõime hommikueine ja suundusime laadaplatsile. Ilm oli rõskevõitu ja jahe. Taevas oli küll pilvine, ent sealt ei pudenenud veel midagi.
Kohapeal olid olemas vahvad laadaluad, kaks kokkukäivat kolmurka alla ja lauaplaat peale ja laadalaud missugune! Neid võis virnast volilt võtta. Ja laadaruumiga ei koonerdatud - lõime oma kümmekond meetrit kaubanduspinda üles ja olime igatahes korraldajatega juba väga rahul. Ainus, milles nad olid kategoorilised - autod tuli platsilt eemale viia.

Meie vaibapuu.



Saime esmase väljapaneku üles ja hakkasime seda n.ö ilusaks tegema.


Taevas tõmbas pahuramaks ja sealt hakkas niiskust alla pudenema. Natukene.
Panime varikatuse üles.

Heisati laada lipp ja isegi pisike rongkäik oli täitsa olemas. Hamina laat on juba traditsioonikas ettevõtmine, Kundast oli kaks bussitäit esinejaid näiteks ning Kunda ja Hamina on seda laata aastaid kordamööda korraldanud.



Rongkäigu algus. Taustal on näha suurt laudadest tehtud looma - tõug jäi mulle esmasel vaatlusel tundmatuks. Ilmselt mingi kabjaline. See skulptuur tundus justkui hõredavõitu - ehk on kohalikud tuuled seda pisut hõrendanud aegade jooksul, või on sellele targu tuule tarvis ohtrasti auke jäetudki, et see tujutseja saaks takistamatult looma kerest läbi tuhiseda... Ei jõudnudki kohalike käest täpsustusi küsida, nii palju tuli igasugust muud tegemist...





Päev oli ikkagi natuke hallivõitu ja juba tuli vaibapuu kilega kinni katta. Tuul oli tujukas ja bussijuht kruvis meie telgi asfaldisse kinni. Aeg-ajalt vilksatas korraks päike, saime kile maha võtta, ja siis tuli aga jälle vihmakest.
Kena Soome proua, laadakorraldajete hulgast, tuli ja andis tormihoiatuse. Soovitas konkreetse sõnaga - telgid korralikult ankurdada. Meie näitasime oma asfaldisse puuritud kruvisid ja väitsime: "Tehtud!" - "Sellest ei aita," jäi soomlanna kindlameelseks ja juhendas, kust saab korralikke ankrukive. Selle peale oli mõeldud! Ja meie telgi jaoks läks neid koguni kaks tükki vaja...



Oleme laatadel käinud üksjagu, aga sellist marutamist pole siiani kogenud...
Seda rohkem oli nukker, et meie käsitöö vastu tunti tõesti suurt huvi - polnud me veel vaipu väljagi saanud, kui juba keegi seisis vaibakotivirna juures ja himustas... N.ö äritegevus hakkas meil pihta kohe, kui kraamid bussist välja olime tõstnud...

Aga laadal hakkas asi tõsiseks kiskuma. Plats jäi külastajatest sootuks hõredaks ja kauplejad päästsid, mis päästa andis.
Meie ilusad plaanid panna ikka rahvuslikud rõivad selga ja meie käsitööd tutvustades kenad ja väärikad välja näha jooksis liiva...
Ei, vette jooksis.
Pealegi jooksis meie telgi alt läbi hea täituvusega oja... Sadevesi jooksis sealtkaudu kanalisatsioonikaevu...
Vot siuke värk. Kogemusi meil oli, aga vaat`sellist veel ei olnud. NÜÜD on!

Küll nägi pilti, kuidas müüja hoidis ühe käega varikatust ja teise käega andis kaupa ja võttis raha...
Aga masendust ja meeleheidet ei olnud. Hoopis kõik olid hoolivad ja abivalmid. Ja kuidagi turvaline oli olla. Korraldajete kiituseks näiteks selline fakt, et varikatuste omanikele jagati kauba kaitseks veekindlaid kileseinu. sellised, mis krõpsudega postide ümber kinni käivad. Uskumatu, kas pole!

Mingil hetkel nägi laadaplats välja üsna... no sõjaseisukord, võiks vist selle pildi kohta öelda.
Muideks, mina pilte ise ei teinud, meie bussijuht tegi. Käis ja aitas meil midagi kinni panna ja evakueerida ja siis vahepeal jälle pildistas. Muidu me poleks ise kah hiljem teadnud, mis ümberringi toimus. Meie päästsime, mis päästa andis.

Laadaplats jäi mingil ajahetkel üsna inimtühjaks.











Ka meie päästsime. Ikka kõigepealt ilmamõjudele vastuvõtlikumad ja kallimad kraamid ja siis "juveelid" ja muu sadekindlam värk. Kurgumulguni olime ise märjad niikuinii, sest igasugused vihmakaitsed ainult segasid tegutsemist ja need said mingil hetkel kõrvele heidetud.
Tunnistan, et kampa peale rüüpasime sellel merehädalisel päeval peaaegu pudelikese "Jägermeistrit". Ei teagi, mis meist muidu oleks saanud....
Aga meeskond oli meil tõesti hea, tegutseti virisemata-nurisemata ja tragilt! Ja vaimukusi lendas kõiksem aeg, sest nutta poleks nagunii enam millegi üle olnud!



Sedamoodu uhati kõik võimalikult kiiresti varju alla. Ka meie buss nägi tagantvaates umbes selline välja....



Aga tantsijad-lauljad tegid entusiastlikult oma tegemisi. Õhtul majutuskohas nägime nende ligunenud rõivaid....



Mingil hetkel saabus laadaplatsile ETV-võttegrupp, see oli vist selle "Sadam otisb..." saate salvestus, aga ma pole nägema trehvanud...



Kuskil, tundus, keerati tuulekraane järjest rohkem vallale. Juba oli tunne, et kõik lendab. Lauad lendasid, katused sõitsid.... Olime tunnistajaks, kuidas suur punane varikatus - no mitte selline krikukene, nagu meie oma, vaid ikka tõhus varjualune tõusis laperdades õhku kõigi oma pulkadega, jäi üht kinnitusnööri pidi maa kohale rippuma - ja hakkas siis pulkhaaval alla sadama. Kõik kõlises ja kolises ja inimesed pagesid kaugemale... Nagu sõda sõitis!

Imelikul kombel näitas end aeg-ajalt päike - ja siis kohe jälle ikka vihma kaaa! Tuul oli stabiilne, st stabiilselt tugevnev.
Eestlastele omase visadusega käis kauplemine edasi. Mandlite müük siinkohal näiteks.



Kogu selle loodusstiihia keskel saabus ka meile tõeliselt traagiline moment....
Rabasime oma vaipu ilma eest kokku kerida ja kottidesse varjata ja olime suurema osa neist juba kokku rullinud ja kottidesse toppinud.
Meie vaibaredel, olgu selgituseks öeldud, on tehtud peris paksust puust. 6-7-sentimeetrise läbimõõduga plankudest on need toikad lõigatud ja tõstmiseks on nad peris kaalukad.
No vot, ja kui redelile olid jäänud veel mõned vaibad, murdus meie rõuguredeli üks tugijalgadest.... Ja kogu kupatus kukkus ümber... ja tänamatul kombel pähe ühele sümpaatsele soomlannale, kes parasjagu möödus ja meie vaipu vaadeldes oli seisatanud...
Ehmatus oli üleuniversumiline, temal ja meil... Kiirabi tuli välja ja meie vabandasime mis hirmus, küll võru- küll tartu murrakus... Diagnoosiks pandi kannatanule šokk ja soomlanna lõpuks lohutas pigem meid, et ei tal füüsilist häda midagi...
Sant tunne oli ikkagi.... Kiirabi viis naisterahva kaasa ja hiljem oli platsil kuuldavasti ka lausa veriselt lõppenud traumasid... Vaat selline maruline laadapilt...

Aga meie vaibad olid kõige redeliga maas ja need tuli ikkagi ära päästa... Keegi meist hoidis kannatanul kätt ja keegi sikutas redeleid püsti... Ja naiselikul kombel sai ikka kõigepealt katkine kotus paelga ja šlehvega kokku seotud...



Aga juba märkasid meie häda ja õnnetust naabrid ja juba nad tuldi kruvide ja akutrelliga...
Olgu nad takkajärgi ja ikka tänatud!



Meie hommikul juba suhtleiselt korrektselt kujundatud müügikoht nägi pärastlõunal välja selline... no räsitud nägi välja... Muist kraami (lapitööd ja suurem osa vaipu) on juba bussi tassitud....



Ja siis tuli päike välja - ja jäigi välja...
Ja me mõtlesime oma vaipadele, mis märjast peast bussi said topitud, segamini kõik, nagu pudru ja kapsad...
Ja siis me otsusatsime, et katsume neid kuivatada, et kraam niiskuseraisku ei saaks minna... Ärevus oli ka, et kui palju neist ehk juba porist kannatada on saanud...
Laotasime omad taiesed ümberringi kaupadest ja kauplejatest tühjaks jäänud laudadele ja veendusime, et määrdunud polnud õnneks midagi... Tuul ähvardas küll juuksed peast rebida, aga vaibad on ju rasked ja nendele ta ometi miskti ei tee - nii me mõtlesime...

Ja siis hakkas uuesti pihta ka meie soikunud äritegevus. Tuli näiteks üks vanemapoolne abielupaar, heitis eemalt pilgu me vaipadele ja härra teatas kohe meie juurde jõudes: " Mina ostan selle matto!" Ei nad küsind pikkust, laiust ega hinda, ostsidki! Ja veel paar vaipa leidsid endale sel moel ja sealsamas oma uue kodu...

Aga tuul ei jätnud. Vaibad tõusid lendu. Ja lauad tõusid lendu. Ja tunnistan, et natuke oli nagu kõhe... Sest ümberringi olid suured puud... Ja katused....

Pakkisime oma inventari kokku ja ankurdasime asfaldile. Taas tuleb korraldajte kiituseks õelda, et laat oli äärmiselt turvaline kõiges, mis jäi väljapoole ilmamõjusid. Me oleks võinud jätta telgid püsti ja stanged laiali, aga me ei jätnud, sest hommikuks oleks tuul need ilmselt meresse viinud....

Selline laager jäi meist sel õhtupoolikul sinna päikselisele ja ülituulisele platsile maha...
Läksime ööbimispaika ja uskusime, et hommikuks on maru vaibunud ja vihma ju nagunii enam ei sadanud....



SIINKOHAL JÄÄB POOLELE...

Ja läheb iseenda tarvis värvika eluloo salvestamiseks ja ekstreem-laadahuviliste lohutuseks esimesel võimalusel jälle edasi.
Sest teine laadapäev oli veel ees, ja sellele eelnev öö...
maireh posted @ 18:39 - Link - kommentaarid (5)

27 Juuli 2010
SUUR SUVI...

Ja väike puhkus....

Le_.li, hoolitsev Heasüda, tuletas mulle meelde, et talle teadaolevalt pidin puhkusel olema... Mulle endale teadaolevalt kah! Ja nii iga kord, ja nõnda iga suvi - kui toimetajatöö annab kuu aega vabaks, sisustab seltsitöö selle aja seda tiidsamalt! Selline on elu, ütlevad prantslased, ja mina olen nendega nõus. Ja imelikul kombel teen tõesti hea meelega oma mõlemat tööd, virisen küll vahel, aga lõppkokkuvõttes tahan ikkagi teha just seda, mida teen. Oma tööd, ma mõtlen. Õnnelik inime, või mis?

Aga tripsukese ikka Eestimaad avastasin. Üks lugu oli naljakas mulle endalegi. Käisime Taevaskojas. See mu kodukant, aga käinud pole seal oma paarkümmend aastat. Lihtsalt oli kogu aeg tore teada, et Taevaskoja on olemas.

Ühel juulikuisel laupäeval - meie jaoks omaaegse pöördelise tähtsusega päeval - läksime sinnakanti luusima. Kiidjärve mõnus-mõnusa veega järve ujuma. Ja lapsepõlvemaale Taevaskotta. Ja ma ju teadsin, et on olemas Suur ja Väike Taevaskoda. Aga justkui oli ainult üks nendest... naerukoht on selle koha peal...
...olin unustanud, et Suur Taevaskoda on käänaku taga...
No ütle nüüd inimest, kaotab sootumaks ära terve Suure Taevaskoja!

Ja nüüd mäletan ma oma mittemäletamist ilmselt elu lõpuni!



See kivi, Salakuulaja...
Ja minu arust rippus see pea-alaspidi-kask seal juba minu lapsepõlves...
Mäletan oma lapsepõlve kooliekskursioonide unistusi, et kui kunagi suureks saan, siis kooserdan seal Taevaskojas kohe igale poole. Ega`s siis tohtinud kuskile omapäi koopaid avastama või kaljuservale turnima minna! Aga mina oleks tahtnud ikka kõik need muud koopad ka läbi käia ja puha - ju ma vist uskusin, et see vesi pole ujumiseks üldse nii külm, kui räägitakse...

Aga see jõgi on nii... müstiline... Need pikad-pikad heinad seal jõepõhjas... Hiljukesi voolukeeritlemistega kaasa liikumas... Nagu mingi muu elu oleks seal vee all... Ja veepind tundub olevat imevaikne, aga tegelikult ju tohutud veemassid pidevas liikumises...
Ja see taimede ürgjõud - püsida pisikesel tallasuurusel saarekesel elus ja olemas...



Taevaskoda on kuidagi nii Ürgene, üleni ürgne. Nii vaikne ja pühalik. Radasid täis tallatud, aga ometi mõjub puutumatuna. Väärikas ja jõuline. Ja missugune lõhn!

Ja milliseid mustreid ikka loodus moodustab! Seesama liivakivi - no vaata, kus on ikka värvide ja triiplainete lustiline lugu! Ja kõik sobib kõigega ja on just täpselt paika mõõdetud...



See on mu absoluutne lemmikmuster! No see siiru-viiruline loomulikult, mitte need kripseldused seal juures....



Ja muidugi ujuda ja vees lobistada, seda on see suvi võimaldanud. Pangodi pardid, muideks, on väga seltskondlikuks muutunud. Nagu mõned kadrioru luiged arvavad ennast olevat - nagu paati istumas märkavad, nii kohe lobinal juurde ujuvad - ilmselt saia või miskit loodavad saada...
See eskadrill tuli üle järve, kui Haaslava meeskoor Palumäel oma pereüritust pidas... Päris uhke tulek oli - neli parti, igal oma kolmnurkne veesektor sabas. Ja kiiresti tulid - seni, kui mina fotoka kotist välja sain, oli kõige reljeefsem osa sellest lestajalgsest etteastest juba vaibumas....



Ja siis käisime ühel sünnipäeval sedasi, et näitasin sünnipäevalapsele fotokast pilti tema tulevasest kingitusest!
Vot siuke lugu, kui oma hakkamistega hakkama ei saa....
Aga ükskord ikka saab, ja sünnipäevalaps oli rahul sellegagi - selline leplik teine!

maireh posted @ 21:47 - Link - kommentaarid (2)

26 Juuli 2010
SUUR SUVI...

...kestab ja kestab ja kestab. Hurraaaa!

Kuigi palav on. Aga vihm oleks hullem. Kui kallaks kõiksem aeg, ma mõtlen. Päike on suurepärane, päike on väga hea!
Kuigi laadal olla on... no troopiline. Ja mõned esemed pleegivad pöördumatult, nii et tuleb ümber teha või käibelt kõrvaldada või...
Aga ikkagi on rõõmus olla, kui päike paistab!

Me käisime Tartu Hansalaadal. Seltsiga. Ja meiega lõppes laat Pirogovi platsil, seal Toomemäe-poolses servas, praktiliselt ära. Me olime Maalinnas ja väga paljud meie juurde ei jõudnudki. Sest mäest tuli üles ronida ja palav oli ja päike paistis. Aga kes tulid, nendega oli tore jutelda. Ja kohe meie nina ees oli lava ja seal tantsiti ja lauldi ja puhuti pilli. Näitemängu kah tehti.
Ja me jäime laada lõpuni Maalinna. Vot. Ja ega meil lõppkokkuvõtes nii pahasti kah ei läinud. Kui veel arvestada, kui ERAKORDSELT PALJU oli seekordsel laadal müüjaid ja kui suurel pinnal see kauplemine käis ja puha. Ei, ikkagi vahva, et sai mindud!

Meie lahutamatu "vaibarõuk" - igikestev heinaaeg!
Need vahvad mustrilised vaibad on nüüd kõik uutes kodudes - nemad on kuulsad vaibad, vabariiklikul konkursil auhindasid võitnud ja puha. Esiplaanil seisab autor ise!



Meie "juveeli-" ja kudumilett. Lisaks oli veel heegeldisi ja lapitöid ja...
Ja pildid on püütud teha küll võimalikult inimtühjal hetkel, aga ikkagi on, nagu on. Vabandust! Ja meie, müügimehed, jõime minu meelest kogu aeg. Vett. Ja see vesi, tundus, tuli kogu aeg LÄBI NAHA tagasi välja.
Ja pühapäevaõhtuks oli vähemalt minu nahal igavene kolmnurk-kaelus. Noh. Ümara kaela-auguga rõivatükke lihtsalt järgmise suveni - või no vähemalt jõuluni! - lihtsalt ei kanna ja kõik!



Meie ees laval käis kogu aeg Tartumaa isetegijate - nende tantsijate ja lauljate ikka! - kontsert-tegevus. Ja see oli väga hea, sest meil oli väga kultuurne olla. Ja neid tantsijaid ja lauljaid filmiti ja vaadati ja fotografeeriti - ja eks ikka keegi nendest vaatajatest ja filmijatest astus meiegi juurde jutlema ja mõni isegi ostlema!

Aga seal puu all, kus filmijad viibisid, seal oleks muidugi kõikse mehkam olla ja müütada olnud - sest varjulised paigakesed olid kuidagi niiiiii populaarsed neil päevil....

Ning tantsijad olid fantastilised - kepsutasid selle kaldus ja pisut kõikuva lava peal rõemsaste, endil särgi- ja kleidiseljad läbimärjad. Vaat see on pühendumine, ma ütlen!



Ja sel pühapäeval käisime Võnnus, sealsel külapäeval. Armas ja kodune olemine oli! Juba kutsuti järgmiseks nädalavahetuseks sinnasamasse lähedale külapäevale, ja ülejärgmiseks pühapäevaks jälle Võndu Kaera-Jaani võistutantsimise laadapäevale ja...

Ei, see kolmnurkpäevitus kestab vist siiski kauem kui jõuluni....
Ja ma kohe ei taha, et mingi laada-aegne vihmasadu selle maha saaks uhada!

Mõned vaibad meie perefirmalt. Mõned on valmimas, mõned vormistamisel ja mõned pildistamisel veel. Ja mõni juba oma uues kodus, pildistamatuna....



Kangastööde ettevalmistused käivad päris pingsalt - meie pere pesunöörid ja rõduserv on pidevalt värviliste "soolikatega" ilustatud:



Natuke pildile püütud ehteid. Mis värk see küll on, et ilus päike paistmas ja puha, aga käsitööde pildistamiseks enam mahti ei leia...
Pulloveri poodi tuli suur ja värvikas partii võrratuid Tensha helmeid ja loomulikult tuli neid ju osta ja loomulikult oli vaimustav nendest viivitamatult kõrvakaid nikerdada ja päris arvestatav hulk nendest leidis endale ka uued kõrvad.... Nii et minu fotokasse nad enne kodunt äraminekut ei jõudnudki...
Aga midagi ikka. Üks suvine pusakee siin, ja seltsiks üks müstilist värvi Tenshade-paar...



Veel paar paari Tenshasid...
Tenshad meeldivad mulle! Täiega meeldivad!



Opaalid. Võrratud ju! Ja missugune vägi pidi neis poolvääriskivides olema - et aitavad lausa selgelt näha ja puha... Aga pole ka ime - selline hunnitult salapärane läbikumavus, ja kui paljulubavalt tagasipeegelduv pind - pane selga mida iganes, kõrvakatelt helgib tagasi täpselt see värv, mida tarvis!
Jah, opaalid meeldivad mulle!
Või õigemini - opaalid meeldivad mulle kaaaaaa!

(Sest ma olen ikka üks käsitöiselt kergemeelne naine, ei saa paraku salata...
Ei tea, missugune ametkond kirjutab välja neid käsitöökauplustele lähenemise keelu karme ja kategoorilisi pabereid? )



Natuke roosat ja veidike võimsaid teokarpe:





Seekordse üle-hulga-aja-ülesastumise lõppu üks grupifoto - suurem seltskond paela-kaelakeesid.

maireh posted @ 23:41 - Link - kommentaarid (10)

07 Juuli 2010
NATU-NATUKE EHTETÖID...

...olen kah vahepeal teinud.

Mõned sädelevad kõrvakad.

Ja hulgem üsna sarnaseid paelaga kaelakeesid. Sarnased, ent mitte identsed. Ikka katsun oma põhimõtetele truuks jääda ja ei tee kahte absoluutselt sarnast ehet. Selles on minu jaoks käsitöö kordumatus ja võlu.
Ja imestan vahel laatadel, kui ostjad torisevad, et käsitöö on kallis. Tegelikult ostetakse kaubamajast või kataloogidest isegi kallimalt, ja kindel värk, et täpselt selliseid ehteid on maailmas küll ja rohkem...

Aga valiku teevad loomulikult ikkagi ostjad ise - ja tore ju, kui nad otsustavad käsitöö kasuks! Otsustavad EESTI, mitte Hiina või Taiwani või Poola vms käsitöö kasuks.



Paelakeed said valmis suhteliselt napi vaevaga, sest tänu heale mõttekaaslasele õnnestus hankida valmis paelad ja pärlidki olid Pandora helme küljes kenasti. Aga hing ikka tahtis, et natuke saaks ka valmiskraami pisut kohendatud... Ja pikenduskettide otsa panin pärlikesi, et oleks ikka pisut edevam!

maireh posted @ 17:28 - Link - kommentaarid

06 Juuli 2010
ENESEÜLETUSLIK PÜHAPÄEV...
...eel- ja järellugudega...

See oli joobnustavalt palav pühapäevahommik. Kuskil Kalifornias või Sidneys võivad nad vist kõik sellised ollagi? Itaalias on küll sama kuum, seda ma olen kogenud...

Kolmapäeval olime maalinud Ülenurmes Eriaga siidi ja tulemused olid vapustavalt kaunid, aga sellest millalgi tulevikusemal ajal...
Neljapäeval hakkas mul puhkus. Noorem laps tegi sel puhul tordi:



...ja manitses sinna juurde, et puhkus olevat puhkamiseks. Nojah, lõpetasin oma viimase tööpäeva kolmapäeval mingil kella-kahesel-pärast-südaöisel ajal... Aga see-eest - missugune sulnis retk suveöös, setsiruumist sügavalt tuduvasse kodumajasse!

Neljapäev oli tordi-päev. Jah, seda see oli. Ainult korra käisingi töö juures...

No vot. See-eest reedel oli Ülenurmes põllumajandusmuuseumi sünnipäev ja vahvaid tegemisi, kust ei saanud ju puududa... Selline villasenurgke näiteks: lammas kõigepealt ja tema ümber targad tüdukud, kes ketrasid ja kraasisid ja kangast kudusid...



Laupäeval oli ka meie seltsi rahvas osalema kutsutud, siis läks põllumajandusmuuseumi pidu edasi. Valiti Viss 2010 ja toimetati palju muud. Maarahvalaat ja...

Meie selts oli väljas oma kraamiga ja mitme platsi peal kohe, ühes nendest õpetasid meite noorikud huvilisi arhailist tikndit tegema. Aga siin enamus meite käsitöökraamidest.



Kell 11 pidanuks olema kirikus meite lapselapse ristsetel, aga startisime Ülenurmest pisut liiga hilja, liiatigi jäime liiklusummikusse... Kui kirikuuksest koos vanaisaga häbenedes ja õhetades sisse hiilisime, ütles püha isa juba ilusid sõnu... Ja meie lapselaps uuris üle oma issi õla kirikut ja tulesid ja... ja HAIGUTAS parasjagu laia lõuaga...
Ristitavaid oli ainult üks ja kogu kirik (mis meeldivalt jahe, muideks), oli ühe suure suguvõsa päralt. Ristitaval noormehel said millalgi kõik lühtrid ja kohalolijad takseeritud, millalgi hakkas tal ikkagi igav ja ta andis kohalolijaile sellest omas keeles ka teada. Tema jaoks läks aga põnevaks, kui ristimisanum kohale toodi - väikemees sirutas kohe oma käekesed anuma poole ja krahmas servast kinni... Kuuldavasti oli ta ka pühle isale ristimisvett varrukasse läigatanud... Need on armsad ja toredad lood, mis selle püha talitusega kaasas käivad!
Nii vahvad ja imearmsad on tegelikult lapsed - mida pisemad, seda armsamad... Ja on tuline kahju, et nende jaoks ikkagi pole piisavalt aega... Ja üllatuslikult kiiresti on nad ühtäkki suured... ja omapäised...



No ja siis peagi sealt kirikust uuesti käsitöiste tegemiste manu tagasi - no mitte päris nii, nagu Kiir oma venna ristsetel, et "PAPAAAA!!!!!!!!"

Ja mingil ajal tuli kogu see bussitäis kraami taas kokku pakkida ja seltsiruumi tagasi viia ja tõdeda, et müügitöö on raske töö ja kuu alguses laada korraldamine ei ole tululik ettevõtmine. aga kodukoha värk ongi alati rohkem missiooniettevõtmine.

Ja õhtul salvestati Ülenurmes "Lauluga maale" - Gerli Padar ja Jassi Zahharov ja... Ja loomulikult Reet Linna, kes kurtis, et neil Meriväljal pidid varesed kole kurjad olema, eriti poegimise aegu...
Aga salvestus oli vahva, see meeskonna omavaheline aasimine lõbustas ja hoidis tuju ja esinejd olid suurepärased ja noorusaja laulude laulmine pakkus lusti ja...

No vot.
Ja selline eellugu sellele pühapäevale.

Ja silmad avanasd kuidagi vastutahtmist. Ja tuba oli palav ja laiskus oli ja...
Aga himu oli kah. Minekuhimu. Ja õnneks sai see laiskusest võitu.
Mõmmukas korjas mu koduaia tagant pardale, linnast veel Külli nurgakese kah, ja muudkui vurasime sinna Saadjärve kanti. Mõmmuka pisitütar Liisi pajatas omakeeli oma uudiseid ja meil oli juba autos tore olla. Mõmmukas luges elegantselt legendi ja viis meid Üraski antud täpsete kirjelduste järgi täpselt Üraski väravasse. Me olime hiljaks jäänud ja kartsime, et nüüd juba kõik maalerdavad... aga autosid ei paistnud...
Me olime siiski esimesed! (Ja hiljem selgus, et ka viimased....)

Ah, missugune rahu-kotus on Üraskiküla! Imeharva sõitis mõni juhuslik auto mööda... Nii hea oli olla, et isegi kokkusaamise eesmärk - päikeseprint - ei kippunud head äraolemist segama. Istusime mõnusasti varjualuses ja jälgisime laste mängu. Neid oli meil nelja peale kolm. Noorperemees Oliver "kihutas" ratasteta "Fordiga" (Eeeeee..... Või oli ikka Mitsubishi...?) ja tema sisseelamine oli muljetavaldav. Ikka autole bensiini, ja siis igasugu vidinaid käis ta sealt auto küljest meile näitamas ja...



Mõmmukas pakkus muru peal väiksele Liisile kõiksuguseid lapse-vidinaid, aga Liisi hülgas neid üsna järjekindlalt ja suundus ikka kindlameelselt seltskonna poole...



Üraskil olid ettevalmistused tehtud ja see pakkus meilegi avastamisrõõmu! Enne käisime ja kogusime Üraski aiast lehti ja taimi, kive kah...

Ja siis Üraski eestvõtmisel päikeseprindi üllatusterohkesse maailma!



Meiegi taiesed muudkui sündisid.





Pere-lapsed Eliise ja Oliver lobistasid lahedasti basseinis ja demonstreerisid uudsemaid sukeldusmisnippe, pisike Liisi oleks ilmselt palju andnud, et kah nende manu pääseda. ..







Jätsime oma taiesed päikese kätte "printuma" ja suundusime varjualusesse. Majesteetliku rahuga. Sest Üraskiküla mõjus just nii - majesteetlikult rahulikult. Me olime seal vist kõik koos maalapsed, kes heinalt tulnud, kes heinale minemas... ja küllap ongi maakohtadel omamoodi aura, rahustav ja meeldiv....

Ürask muudkui küpsetas kõigele muule kraamile lisaks veel liha ja tõi majast hiigelsuure tüki hiigelsuurest tordist ja... "Ega sul ometi sünnipäev ole?" kekis üks kahtlus mu seest. "Eile oli," kostis Ürask. Sa püha Mooses! Ja selle asemel, et sünnipäevalapsele lilli tuua, kitkusime me veel neid tema aiast vähemaks! No lehti kitkusime, aga ikkagi!
Mis muud, soovisime vähemalt ohtrasti õnne!

Ja kui keskkeha hää ja paremaga veelgi tihedamaks timmitud, näitas Ürask meile vanapaberist vastse paberi tegemist.



Meie päikeseprindi-taiesed olid sõstrapõõsa peal kenasti lõpuni kuivanud, päike läänetevasse kaldunud ja oligi aeg kojumineku peale mõelda...





Tänasime Üraskit, et ta meile oma sünnipäevajärgsest ajast niiiii suure tüki raatsis ohverdada, ja siis asusime lehvitades Tartu poole sõitma...
Liisi, seltskonna pesamuna, oli tsipake pahur. Arvasime, et pisipiiga on pisut üle väsinud ja seepärast ei saa uni kuidagi silma peale tulla... Mõmmukas laulis talle ja Külli silitas rahustavalt, nii et tilluke väsinuke lõpuks ikkagi unele suikus.
Tegelikult selgus hiljem hoopis, et Liisil tuli meie hulgas UUS HAMMAS! Vat on alles ISEtegija!

Lõppu minu taies kah. Haarasin kaasa näppu juhtunud maika, lapselapsel olid sinna mõned isetekkelised plekikesed juba juhtunud...
Päris kõik lehed maika peale ei printunud, mõnda lehekest aitasin hiljem guttaga järele... Madli ise pole asja veel näinud, aga ta on taktitundeline tüdrukukene ja alati rõõmustab iga mu uue nokitsemise üle!





Õhtusemal ajal jõudsime veel Ihamarusse heinale - mu vanemad on vaprad lehmapidajad. Õhtupäike vajus juba männilatvadesse, kui Palojärves päevase palavaroidumuse minema ujusime ja, lummava metsajärvekese värskus veel nahal, lõpuks koju öisele unele saabusime.



Oli üks lõpmata tore pühapäev Tartumaa isetegijatega Üraskikülas, olgugi, et meid seekord oli niiiii vähe.... Suvi.... SUUUUUUR SUVI!

Ja lõppkokkuvõttes oli mul oma hommikuse eneseületuse pääle hää meel - ja natuke nagu uhke tunne oli ka! Ja hää meel on jätkuvalt kõigi nende vahvate inimeste üle, kellega mu saatus mind kokku on viinud!

Uute kohtumisteni!
maireh posted @ 19:58 - Link - kommentaarid (6)

04 Juuli 2010
VANU ASJU.... juba ammu lubatud...

Ehk kuidas Ülenurmes Grillfestil liha küpsetati...

See ettevõtmine oli tore jah. Igasuguseid põnevaid tegemisi seal tule ja lihaga tehti.

Meie Ülenurme LIONS-klubi võistkonnal läks lõppkokkuvõttes täitsa hästi!



Siin on üks Haaslava meeskoori värvikas võistleja! Ja meie meeskooril läks ka päris hästi. Eh, mehed on ikka head söögitegijad!



Kallaste võistkond näiteks küpsetas sedasi savisse pakitud kala...



Kõige paremini läks muidugi žüriil - nemad said kõike seda hääd kraami maitsta, aga arvata võib, et hinnangu andmine polnudki nii kerge ülesanne...
Žürii liikmetele tõsteti igaühele "anonüümsed" hõrgutistetükikesed nina ette...



Nõo Lihavürst andis aga paarile võistlejale kätte jupi salaamivorsti ja kutsus neid sellest kujukesi voolima... Ja täpsustuseks öeldi, et see EI OLE toiduga mängimine! Et kõik sünnib pärast ikka süüa ja puha!

Vaat selline tulemus oli sellel võistlusel. Ma veel kutsusin ühte näputööosavat võistlejat meie käsitööseltsi, aga ta kostis vastu, et ta ei jaksa nii palju vorsti osta...



Iseenda käsitöötegemisi näpuotsaga siia lõppu. Tahaks muidugi keksida hoopis selle päikeseprindiga, mida täna Üraskikülas tegime, aga pildid veel fotokas ja uni kipub, ullikene...
Ja Üraskiküla elamus oli nii faffffa ja värvikas, et väärib selgemat seletamist!

Ja nagunii on see siin üks "vanade asjade" postitus...

Kõiksepäält ühed sulelised kõrvakad. Ja natuke aega tagasi ma just enam-vähem selliseid nägin Alxise blogis.... Aga ausõna, mul olid need juba enne seda valmis, kui Alexise omasid nägin... Lihtsalt selline kosmiline sulg-kõrvakate viirus ilmselt siinkandis...

Tegelt ma ikka tegin need küll millegi eeskujul. Leidsin mingi hulk aastaid tagasi kuskilt kõnniteelt üksiku ja kurva hüljatud kõrvaka. Korjasin selle üles ja hoidsin pikka aega kodus vaasiserva küljes. Tema meeldis mulle. Aga ehetest teadisn ma tol ajal täpselt sedapalju, et neid tehkase kuskil ja et neid müüakse poes....

Ise ma nakatusin helmestõppe pikkamööda... ja praegu tundub, et hullusti... pöördumatult viimati???

Aga need sulgsed kõrvakad siis. Kaks paari, mustad ja sinised. Üks paar musti läks juba kevadisel ajal kellegi kena nooriku kõrvadesse kõlkuma. Pidid seal päris tihti kõlkuma - minu suureks heameeleks!



Midagi ülipikka ja küütlevalt musta...



Siis selliseid pontskamaid... Pruunid, mis klaasiserval ripuvad, on liivakivist - küll see on üks kena kivi! Mulle meeldib! Ja need kõrvakad leidsid kohe järgmisel päeval pärast valmimist endale kõrvad ka - läksid koos ühe kena prouaga Mulgimaale.



Ja ühel hetkel märkasin, et pole tükike aega teinud midagi päris lihtsat... Et siis pihuga pisiasju jälle...



Ja sellesse öösse enam rohkem asju ei mahuta...

maireh posted @ 21:04 - Link - kommentaarid (2)



421800 visits