PÄIKEST-ÄIKEST!

Paar jalaketti ja pisike nõelapadjake pelgalt....



Kui issandama jama on jalaketti iseoma jalal pildistada...



Ja lapitehnikas nõelapadjake. Hea moodus pitsijupikesi realiseerida!
Padi on pisike, mingi 10x10 cm, kuigi pildil võib märksa pirakama mulje jätta.


Ja sedasi kopsaka reisikotiga läks me kõrget kasvu nääpsike tütar Kirde-Eesti reisile ja Viljandi folgile...
Enne tuunisime veel seda linast kleidikest folgisemaks.

Kena nädalavahetuse-ootust kõigile!

Meie seltsil on päris muhe logo. Selline:



Pilt on tehtud ühelt reklaamsildilt, mis meiega paaaaljudel laatadel käinud ja üksjagu pleekinudki. Alguses olid värvid ikka erksamad ja kirkamad.

Mingi julge 7-8 aastat tagasi tegime endile ka vastavasisulised T-särgid. Mina tegin ikka kohe kolm tükki, kusjuures must sai veel kõige ägedam, aga eks neid on nüüdseks pestud ja jälle pestud, nii et värvidest on jäänud rohkem nagu ettekujutus pelgalt...



Tuli plaan ning tekkis vajadus uute särkide järele, tuletasin täna ruttu-ruttu kunagist särgitrükkimist meelde. Šabloonid olid õnneks alles, värvid olemas... Isegi poroloonitupsukesed värvimise tarvis olid olemas! Ikka vana tarkus, et ära viska mitte midagi minema!
Iseasi muidugi, kust ja kuidas sa selle alleshoitu hulgast tarvilise üles leiad...

Kõigepealt nurmenuku rohelised osad:



Siis järgmine šabloon paika, et saaksid tehtud meie tunnuslille kollased osad. Kilesse mässitud kaaluvihid, muideks, on imehead rakuseks, et šabloon värvidega topsutamise käigus paigalt ära ei nihkuks.



Kokkutrükk jäi selline:


Pintsliga ja markeriga sai seda veel natuke järele aidatud (fotokapatareisid selle jäädvustamiseks paraku enam ei jätkunud).

Oh kuidas ma alati kadestan neid, kes joonistada-maalida oskavad!

35 valget T-särki ootavad nüüd seltsiruumis maalerdamist, ja eks me ühiselt otsustame, kas kirjutame sinna ka veel miskit juurde või jätame lillekese ja kogu lugu.

Aitäh, kohe SUUR aitäh Karmenile, kes tuli just õigel ajal imetarvilise teatega, et T-särgipeos on nendel mudelitel suurepärane allahindlus! Startisin joonelt järgmisel hommikul, puuduolevad eksempalrid otsiti meie tarvis kogu vabariigist kokku - no milline suurepärane teenidus! Elagu Tartu Lõunakeskuse särgipood ja selle imearms teenindajapiiga!

Suvetervitus tegijatele!

Seekord üks teist moodi isetegemine, ja teiste ISE tegemine... Vaimustav, kusjuures!

Meil oli üks pisike remonditöö ette võetud õues ja selle tarvis oli liiva vaja. Varutigi siis seda liiva ja pandi hunnikukene kuuriseina äärde pleki peale, et rohi hunnikust läbi kasvama ei pääseks.. Kuivõrd vihma sadas, siis pandi liivahunnikule linoleumitükk peale. Ja kui liiva võtma mindi mõnekese aja pärast, oli liivahunnikusse tekkinud terve linn! Lillepeenarde ja haljastuse jaoks oli muldagi juba kohale veetud !



Midagi polnud teha, liiva oli ehituseks-asjatamiseks tarvis, ja töökad sipelgad tundusid olevatki sellisteks üllatusteks valmis. Niikui katus pealt ära sõitis , asusid nad kohe kogenult evakueeruma. Lapsed rabati kõigepealt kaasa - ja peagi olid tänavad ja väljakud putukatühjad ning hüljatud... Vaid mõni üksik hilineja veel siblis tänavalabürintides...



Eile puukuurist saunapuid otsides kohtasin paari justkui tuttava näoga kaheksajalgset isendit seal ringi askeldamas, koduselt ja kogenult!

Päikest kõigile!

Imeliselt päikseline laupäev oli peaaegu otsakorral ja päike juba naabermaja korstna otsas, kui minuni jõudis äratundmine - PÄIKE PAISTAB!! Olin ju kogu aeg tahtnud päikeseprinti proovida ka päikselise ilmaga.... Poolvarjus olin juba päikeseprinti teinud küll!
Hirrrrrmsa robinaga otsisin salli ja värvid-pintslid, aluseks leidsin kaks koletumalt kortsus suurt kilekotti... - VALGET JA ILMA TRÜKIKIRJADETA! - aitäh, Lotte vanaema, asjalikult hoiatava vihje eest!
Kolinal korjasin tänavaäärelt viinapuulehtedele raskuseks killustikukive...
Õhtupäikese kiired olid juba VÄGA längus, kui pintseldama pääsesin.... Tõeline võidujooks ajaga!




Ja ega kõik lehed välja joonistunudki - päike jõudis enne naabermaja katuse taha vajuda. Aga midagi siiski!




Ja koletumalt kortsus kile oli hoopis huvitava mustri vorminud viinapuulehtede vahele - ei ole halba ilma heata, ma ütlen!



Öö tõusis, õhk tõmbus rõskeks ja sääsed kogunesid mu ümber pidusöömingule, aga mul ju alles sall laudadel laiali... Ilmajaam lubas, et tuleb koletum kallamine... Krabasin oma teist-otsa-pidi lige-märja salli ja riputasin selle külgepidi nöörile. Pikk sallitoorik ei andnud võimalust üht otsa pidi kinnitada - ja hommikuks oli tulemuseks kohati-risti-triibuline sall! Värv oli omatahtsi valguma pääsenud...



See õilis ja ettearvamatu, üllatusi võimaldav materjal - SIID! Ta meeldib mulle jätkuvalt!



Ja iga kord, kui ma jälle siidivärvidega asjatan, kaunist tulemusest unistan ja õilsa materjali kõikelubavat leebust imetlen, meenub mulle Lotte vanaema ülihumoorikas kommentaar. See oli mõni aeg tagasi, kui jälle kiitsin, et siidiga lihtsalt ei saa midagi lõplikult nihu minna (heh, nagu mul olekski alati kõik õnnestunud!).
See on nii lõbus lugu, et tahaksin seda siinkohal teiega jagada ning loodan, et Lotte vanaema ei pahanda!

Blondiin oskab ka nende värvidega asja untsu keerata. Kasutasin salli tegemisel aluseks Ühispanga plakatit eelmise saj. lõpust. Lehekesed kollasele ei jäänud, aga kiri plakatilt ´Tšempionhoiustaja soovitab, rammus % - 12,25` jäi ideaalselt näha. Peab vist arendama sellest apsakast uue tehnika

Kui minust sai tudeng, kinkisid mu isa ja ema mulle 4 taburetti. Selliseid lihtsaid ja neljajalgseid, just nagu ma oma kitsukesse korterisse tahtsin. Nüüd on need neli neljajalgset koos minuga kolinud paigast paika oma kolmkümmend aastat. Üks neist oli juba nii hall ja kulunud, õues vihma ja tuule käes norutanud, keldris ronimistel abiks olnud...
Võtsin mingil hetkeajel oma vanakese ja võtsin liivapaberit, peenemat ja jämedamat, ning lihvisin vanakesel aastate hallust vähemaks (oh, saaks õite iseendagagi kunagi samamoodi toimetada !). Kus vineeris lausa auku paistmas, sinna segasin PVA ja lihvimistolmu pastat ning mäkerdasin kulumisjälgi pisemaks. Olin kuskilt kuulnud, et sedasi olevat tehtud... Ja pärast jälle lihvisin.
Ja kuivõrd asi üksiti ette võetud, otsisin majapidamisest teisegi oma kaasavaratabureti ja töötlesin sedagi samal moel.
Siis pintseldasin mõlemad taburetid "Melody" akrüülvärviga valgeks - ja siis pintseldasin omakorda valgele pinnale roose ja kibuvitsasid ja... Üks neist toolidest sai kohe väga ohtra dekoreeringu - no oli selline vallatu tuju. Teine meenutab mulle nüüd seda nõuka-aegset tordialust, millel nupud küljes ja keskel suur lillekimp. Ja alusega sai torti ringi keerata, sest see lilleline plaat oli omakorda veel pöörleval alusel. Olevat olnud juhus, kus vallatu piduline krabanud servanupust ning koogialusele hirrrrmsa hoo sisse andnud, nii et torditükid valimata suundades igale poole laiali lennanuvad! Vot sellist lugu on mulle räägitud, ja rääkija oli kogu lugu iseoma silmadega pealt näinud. Äge tordisadu oli olnud!

Vot selline ettevõtmine siis seekord. Nüüd kannatavad need vanakesed isegi istumist, ma arvan!

HEIA!

Eilse postituse jätkuks. Paar pisemat käsitöist tegemist... Ei tea küll, miks suvel käsitöö eriti edeneda ei taha?!?!?

Ostsin kunagi Abakhanist sellist pärliketti, ikka hulgi, nagu mul kombeks. Seisis teine tükk aega, aga ideelambike ei läinud põlema...



Siis tuli selline idee - ja kae imet, kohe esimesel laadalkäigul leidis mu lihtsakene ideekene endale omaniku!




Üle hulga aja külastasin Roosi äri ja muuhulgas jäi silma üks - hmhmh! - pärdikupärl või mis. Oli teine üksik ja õnnetu, võtsin ta endaga kaasa ja tegin temast imelihtsa mobiiliripatsi. Ja kae imet - samal esimesel ettetulnud laadal leidsid pisikesed "pärdikud" poisid selle nii hää olevat, et pööravad või omavahel tülisse selle pisiasja pärast, et kes selle ripatsi ikka endale saab... Oh olnuks neid pärdikpärleid ommetigi rohkem!!!


Siis seisis mul pundikene Roosi ärist ostetud mõraseid-verevaid pärleid. Sündis üks kõikepidikandmise kee, seekord lühem, sest pärleid polnud kuigivõrd. Aga üle pea ulatub see siiski kaela panna.




Ja veel üks sihtotstarbeline kogum käevõrusid, väikestele roosadele tüdrukutele, nagu Kastan kunagi selle termini nii vahvasti on leiutanud!



Sellised lihtsakesed ettevõtmised siis seekord.

Suvi!!! Suvi? Suvi...

Südasuvi koguni! Ja millegipärast kisub mõtte aeg-ajalt ikka villaste sokkide manu... Ühesõnaga - Eestimaa suvi!

Oli tantsupidu, oli laulupidu - ja ikka veel püsivad imelised mälestused nendest elamustest värvikad ja värsked. On lõpmata hea meel, et saime näha ka tantsupidu - sealt saime kaasa tõeliselt võimsalt positiivse emotsiooni. Ja siis laulma!

Jah, sai kirutud päälinna transpordikorraldust (osa Tartumaa kollektiividest oli majutatud kaugele-kaugele Pääskülla, sõit sinna igal ööpoolikul oli üks vihmalige odüsseia), aga peo ülevust see minu jaoks ikkagi ei kahandanud. Jah, koolimaja, kus oma laulupeo-ööd veetsime, oli kehvapoolne ja kasimata, aga meie venelannast kokatädi see-eest hoolitsev, emalikult kannatlik ja vastutulelik ning toit oli hea. Jah, laulupeorongkäigu algust tuli piiiiikalt ooooooodata ja kuigi oli hoiatatud, et tuleb väga kiire kõndimine, takerdus piduliste paraad jubemarutihti. Aga kui kõik oleks ladusalt läinud, oleks ju peoga kaasnevast rääkides jutuainet märksa kasinamalt!

Kui ükskord juhtun vanaks jääma , siis on, mida meenutada!

Niisugune pildike laulupeo proovipäevast. Laval on ühendkoorid, pärispeo aegu oli publiku ja esinejate piir veelgi olematum...

Kui laulupeo lõppfaasis spontaanne laulupidu edasi läks (ja kooride "lavalepakkimise" aegu samuti), lainetas laulukaare alt võimas, elutruu mühinaga, lauljate kätest tekitatud laine kuulajateni ja sealt peatumatult edasi pealtvaatajate hulka, tõustes üsna sünkroonselt mõlemat väljakuserva kaasates, kõiki pealtvaatajaid haarates kuni viimaste ridadeni.... Üha uuesti ja uuesti... See oli seletamatult ülev ja (pisaraid)pidurdamatult liigutav tunne! Ning kui laulupeo nn ametlik osa oli otsas, tuli tornis kustunud, lahkusid mu suureks üllatuseks käbedasti kõigepealt VIP-pingiridades istujad... Laulurahavas laulis ja lainetas edasi, ÜHESHINGAS edasi, ja hoolimata suurest tühikust VIP-pingiridades tõusis laulukaare alt valla pääsenud laine ikkagi Lasnamäe kõrgeima tipu viimaste kuulajateridadeni, üha uuesti ja uuesti... See oli justkui kuidagi tähenduslik... uskumatult võimas ning hingesoppidesse ulatuv. Ning ei lähe ega lähe meelest!

VÕIMAS!