Muraka meisterdusi
About Me
Age: Õitsvas keskeas:)
Location: Tartu lähedal - Ülenurmes
Zodiac Sign: Ambur
Likes
Nagu (vist ) Marx ütles: Miski inimlik pole mulle võõras! See oli tema kõige targem ütlemine, ma arvan!

Dislikes
Alatus, kadedus, hoolimatus.
Link
Kangastelje Töötuba
Lapitöid 1
Lapitöid 2
Lapitöid 3
Lapitöid 4
Lapitöid 7
Lapitöid 5
Lapitöid 6
Lapitöid 8
Lapitöid 9
Lapitöid 10
Lapitöid 11
Lapitöid 12
Võrratu FIMO
Ehteideid Tšehhimaalt
Pärlitööd - madukee
Pärlitööd - madukee mustreid
Pärlitööd (palju traati)
Sayila
PRK
Katjake
Reesi blogi
Fimoehteid
Pärlipõiminguid
Pärlid ja traat
Seemnehelmestest (Aljona)
Traadi väänamine
Õnnekivid
Sõlmimist-põimimist
Samanta blogi
FIMO - damascus ladder
Taimedega värvimine - Liisi blogi
Poolvääriskivid
Roosa tuba
Ring-triibud
Kottide õmblemise õpetused
Rahvakalendri tähtpäevad
Mummumarjad
Fantastilised lapitööd
EHTELAEGAS
BALTIC BEADS
HELMETUBA
Papud
HELMEVAKK
Sutsukese pajalapid
BEADS
HELMEPOOD.PRI
HELMEKE
HELMEPUU
Sokikanna kudumine
Fantast heegeldised!
Autorikaitse jm
Pajalapid
TEGELUSTEKK
Lemmik-sokimuster
Päevapärlid
Vaheseinaks
Lapitöid
Suseri kogu
Niidigraafika
Niidigraafika2
HELMEHALDJAS
Hetty peleriin
Ajakasutus
Lapikotike
Photobucket
Me laps laulab
Võluhelmes
Sokikese kannast-sokid
Lahedad meisterdused
Lapitehnikaideid
Kosmeetikakotike
Hõbevalge beebipapud
Heegeldatud ingel
Yllepi head ideed
Käsitööka ema õmmeldud kotid
Eriti elastne silmusteloomine
Pakendi jm nikerdamist
Sakiline heegeldus
Jumalik kapsapirukas
Swirlid
Ohtrasti ehteid
Türgi pärliussi heegeldamine
Valentiniks
Aplitseerimiseks
Südamekaardid Heintelilt
Vallatused fimoga
Imelisi ideid
Nikerdamist
Nahast
Trühvlid ja vahukommid
Karbi voltimine
Kaardid
Nikerdamist purginaksudega
Veetlev bicornu
Põnevat lapitööd
Korvi punumine ajalehest
Pisisüdamed
Koogiretsepte
Romantilised ehteideed
Imelisi sisustusideesid
Lõputult lahedaid ideid (sh lapitöö, fimo)
Lapitöö - ultusääred leheks!
Maasikaõie tikkimine
Südamlik beebitekk
Loodusvärvid jm käsitöö
Heegeldatud lillepadi
SIIDIMAALINGUD
Paberist ehted
Imeliusate piltidega blogi
Idee kellaks
Toredaid (jõulu)heegeldusi
Jõuluideesid
Taaskasutus
Vahva koti õmblemisõpetus
Marulahedad asjad I
Marulahedad asjad II
Marulahedad ideed III
MARUlahedad ideed IV
Ülilahedad asjad V
Ülilahedad ideed VI
Ülilahedad ideed VII
Mässitud kaheksakand
Nutikad pildiraamid
Erinevate kottide õmblemine
Südameid ja lillekesi
Katedraali aken - bicornu

Quote
Me elame ju sageli nii, nagu oleks meil üksteise tundmaõppimiseks tuhat aastat aega.(...) Me unustame liiga kergesti, et "igavikust" meie jaoks jäetud jupike on täiesti juhusliku pikkusega ning et me võime üksteist kaotada igal viisil, ka nii, et enam midagi hüvitada ei saa. S.Rannamaa
Archive
Viimased postitused
November 2013
September 2013
Oktoober 2012
September 2012
August 2012
Juuli 2012
Juuni 2012
Detsember 2011
Oktoober 2011
September 2011
August 2011
Juuli 2011
Juuni 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010
Detsember 2009
November 2009
Oktoober 2009
September 2009
August 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Aprill 2009
Märts 2009
Veebruar 2009
Jaanuar 2009
Detsember 2008
November 2008
Oktoober 2008
September 2008
August 2008
Juuli 2008
Juuni 2008
Mai 2008
Aprill 2008
Märts 2008
Veebruar 2008
Jaanuar 2008
Detsember 2007
November 2007
Oktoober 2007
September 2007

Currently

Reading
Loen - üsna soravalt;). Mida, see oleneb ikka rohkem meeleolust. Lehti loen!

Last Movie
Filmide vaatamise ajal nokitsen rohkem käsitööd teha, sisust ei saa seepärast suuremat sotti:)

Listening to
Ikka midagi rahulikumat, või tempokamat, või klassikalisemat, või operetlikku... Kuidas kunagi.

Muraka meisterdusi
Kangakudumine on parim, aga kõik muu samuti!
29 Detsember 2011
UUS VÄLJAKUTSE VANAL AASTAL....

Ma elan suurepärases keskkonnas - käsitöötegijate keskel. Kuust kuusse, nädalast nädalasse, päevast päeva. Üha uued vaimustavad ideed ja tehnikad, ahvatlevad ja kaasahaaravad... Meie käsitööseltsi ruumis õpetatakse-õpitakse peaaegu igal kolmapäeval midagi. Lisaks lapiklubi ja isetegijate kokkusaamised... Tahaks ju ometi kõike haarata ja katsetada - see tähendab, et peaks kohe poodi uusi materjale, töövahendeid jms ostma... Korjama sammalt, oksi, värve, lõngu, kangamaterjale, seeni, vardaid, nõelu, kääre, küünlamaterjale, helmeid, traati, seebiteoks tarvilist jne jne jne. Õmblusmasinat ja tikkimismasinat ja viltimismasinat ja kudumismasinat jne jne jne oleks kah vaja. Mõned komplektid kangastelgi ja vööraam ja tikkimisraam ja... Toatäis käsitööraamatuid tuleks kuskile kättesaadavale paigutada...
Kõige selle mahutamiseks, nagu ma tavatsen öelda, jääb ühest majast väheks.... No üks lennukiangaar oleks juba asjaks. Esimesel aastal saaks ehk tsipake pinda välja üürida, aga mitte kauaks - sest uued väljakutsed ju kuhjuvad sinna, kus nad on teretulnud.

Õnneks pole kõige soetamiseks piisavalt kapitali.

Õnneks pole angaari hankimiseks kohe üldse kapitali - ja õnneks angaari pole pakutud kah.

Aga uusi ideid ja tarku inimesi, kes neid jagavad, õnneks jagub.
Uskumatult raske on ennast tagasi hoida ja mitte iga uudisasja võludest ennast kammitseda lasta.

Siiski, siiski, siiski...

Olin kindel, et keraamikast hoian mina oma kohmakad kämblad küll eemal. Aga keraamik Aili Palm tegi seltsiruumis esmaspäeviti koolitust ja pakkus - no tule ja proovi vähemalt! Andis känkra savi. Katsusin ja pätsutasin teist pihkude vahel - peris mõnus oli! No midagi hullu ju juhtuda ei saa - nii ma arvasin, ja hakkasin mätsutama seda kera. St kerast kaussi vormima. Ja vormuski, kujutadsaette! Natuke lusti tegi endale ja teistele, et kuna mu küünetehnikust tütar polnud tükk aega mahti saanud ema küüniseid lühendada... kausipõhja pehmesse savisse kippusid muudkui tekkima sellised... kribulised kaarekesed... ikka neljakaupa reas...
Tegin kausikese ja tegin küünlaaluse.

Aili viis need koju eelpõletamisele. Andis diskreetselt mõista, et vahel seal ahjus... noh, juhtub midagi. Uhti kõrtsi savikoja tarkus tuli kah meelde, et savisse võib tekkida pingeid, mis ahjus võimenduvad. Et - prõksti!

Tunnistan, et kuskil sisimas kripeldas mingi pisike hirmukesekene.

Nädala pärast tulid mu esmataiesed elusalt ja tervelt tagasi. Kõlisesid, kui sõrmenukiga koputasin. Salaja proovisin, et teised ei näeks!

Siis tuli lihvida ja siis tuli glasuurida.
Absoluutselt tundmatu maailm ju minu jaoks... Aga nii lõpmata põnev!
Valisin kausikesele valge glasuuri - ka Aili ei osanud selle käitumist ahjus eriti arvata, sest ta polnud veel jõudnud seda materjali tundma õppida. Nii värske asi. No seda põnevam!
Küünlaalusele valisin teised värvid, et põnevust jaguks kauemaks...
Tundsin, kuidas ammu koolnud ja korralikult maetud keemik minus häiritult liigahtas... Huvitav, miks küll koolis selliseid asju ei õpetatud - oleksin küll keemiatundidesse suurema sümpaatiaga suhtunud!

No see ootusnädal oli veel hullem kui eelmine... Sest tegelikult olin ma tutvusringkonda kuuluvate keraamikutega ikka nii palju suhelnd küll, et olin nende käest igasuguseid lugusid kuulnud... Keraamikaahju põhja olin näinud, kuhu glasuur laiali valgunud... mhmhhh....

Nojah, lühidalt kokku võttes peab ütlema, et päris hästi mul seekord enam ei läinud, algaja õnn oli otsa saanud. Küünlaalus tuli tervena minu juurde tagasi, ent valge ja imeilus glasuur oli oodatust natuke suurema valguvusega... Olin küll oma õpetaja õpetust kuulda võtnud ja polnud anumate jalgu otsani glasuuriga kokku pintseldanud, aga ikkagi... Üks jalakene mu pontsaka kausikese alt oli jahtumise käigus küljest tulnud... Aga väga õnnelikult siiski - natuke liimi, ja mu lombakas esiklaps on jälle kolmjalgne! Öeldagu pealegi, et katkisi asju ei maksa hoida - minule tema meeldib ka sellisena!

Oh, see oli põnev väljakutse - jaaaaa maaaaa pooooleeee päris kindel, et ma edasistest selleteemalistest väljakutsetest eemale suudan hoida...

Minu rohmakad esiklapsed kahekesi.





Metalse läikega küünlaalus. Teeküünal püsib põhja kumerusest hoolimata kenasti paigas.



Sellised müstilised mullikesed kausipõhjas. Need tekivad ilmselt sinna, kus glasuuri paksemalt ja kus see on väheliikuvam. Kausi külgedel oli glasuur rohkem valgumisega tegelenud ja sinna mingeid erilisi mustreid ei tekkinud.







Vaat sellised talupoeglikud-matsakas-toekad esiklapsed mul selle aastanumbri sees sündida võtsid - ja mina olen nendega täitsa rahul ja ikka veel natuke nagu ei usu kah, et sellega hakkama sain. Meeldiv tunne on, kas teate!
maireh posted @ 18:31 - Link - kommentaarid (5)

20 Detsember 2011
ENESETAPJAD VÕI MIS...

Nõnda meie käest umbes küsiti jah.
Ega see võis sedamoodi välja paista küll.
Ajal, mil kõigil tundus olevat üha raskem ja raskem, kui käsitööd müüa oli üha raskem ja raskem, avasime meie Tartus käsitööpoe.
Ja jäime ka ise sedasi, pea natuke õlgade vahel, ootama.

Tegelikult ei läinudki nii pahasti, kohe algusest peale.

Ehkki öeldi, et meie asukoht on kehvemast kehvem.
Sest meie pesake asub seal, kus linn praktiliselt ära lõpeb. Kes Tartut tunneb - seal, kust Riia maanteelt K-Rauta ja Tevo ehituskaupade suurte kaarhallide poole saab pöörata. Selles majas, II korrusel. Riia ringilt paistab see paigake kenasti kätte.



Me ise peame oluliseks, et maja ees on parkimisplats, päris suur. Ja kes on tõemeeli soovinud ja saanud, see on meid ka üles leidnus ja külla tulnud. Mõni on midagi ostnud, paljud on kaupa toonud, hästi paljud on käinud ja kiitnud. See kõik on hästi oluline.
Alustasime tasapisi, pisikeses ruumis, kirjutasime projekti, et poekesele sisustus hankida... Et hakkaks ilus olema. Esialgu ajasime läbi piskuga. Nüüd, mil projekt sai hea hinnangu, hakkame asjalikuma tuleviku peale mõtlema. Sealhulgas välireklaami peale.
Kui arvestada, et tegutseme alles kolmandat kuud, on ju päris palju juba ära tehtud.
Ja kui palju häid ja toetavaid sõnu on meile öeldud! Ja kui imetlemisväärsed on meie inimesed, kes poega seotud - enamasti nad ju n.ö missioonitööd teevad, koos ja kordamööda! Kes iial ise natukenegi kauplemisega alustanud, need teavad, millest siinkohal jutt...

Laupäeval avasime oma jõulunäitus-müügi. Selleks rentisime kõrvalasuva suure saali, et kõik meile müüki ja näitusele toodu ikka nähtavale saaks pandud.



Loomulikult on meil täiesti soliidne sokivalik, sest sokk on üks õige talve-asi.



Aga meil on kaupa veel, seinast seina. Kudumeid kõikvõimalikke. "Juveele". Poe- ja pakendikotte. Märkmikke ja nahkkarbikesi. Lapitekke. Põrandavaipu. Maale ja siidimaale. Keraamikat.

Või näiteks selliseid mõnusaid küünlajalgu, Meeksis tehtud.



Või näiteks selliseid muhedaid korvikesi, lillepotiümbriseks näiteks.



Jne, jne, jne.

Täna on meie suur näitus avatud viimast päeva, kella 10-18. Edasi mahutame oma autorite taiesed taas pisemasse poeruumi ja siis ülevaade enam nii hea ei ole, aga me oleme ise ikkagi rõõmsad. Oleme päris rahuldavalt hakkama saanud ses rahutus ajas ja me oleme piisavalt optimistid, et siravalt särava pilguga uue (käsitöö)aasta poole vaadata.

Väsimust sellest - ja muust ettevõetust johtuvalt - noh, sellest võiks ju rääkida. Aga kes meist küll ei oskaks pikalt ja sõnaohtralt pajatada aastalõpukiirusest ja tegemata töödest ja... eh, tänamatult tänuväärne teema!

Kui mahti saate, tulge meid vaatama!

Mul endal tunne, et läen nüüdmagama, sest homme tahaks pisut jällegi ka poes käsitöö keskel askeldada. Tegelikult on seal nii ütlemata mõõõõõõõnuuuuus!
maireh posted @ 00:29 - Link - kommentaarid (6)

14 Detsember 2011
TÄNA LÄKS 10 MEEST MINU JUUREST MINEMA...

Need olid tellitud mehed puha, Võrumaale läksid kampakesi.
Lubasin suure suuga, et teen nemad valmis. Aga siis jäin ajahätta. Kas teil ei ole tunnet, et maakera on hakanud umbes 5 korda kiiremini pöörlema? Või no - vähemalt 5 korda. Või 15 korda.

Noh, ühesõnaga sedasi, et lubasin ühele kenale inimesele, kes neid mehekesi ennegi minu käest tellinud, et teen talle Jõulutaadi tarvis, kümmekond. Kui viimasele neist lipsu ette õmbelsin, tiksus kell juba viiendat hommikutundi...





Aga vähemalt olid nad kohtudes rõõmsad, need minu 10 meest ja see ülimalt sümpaatne proua säält Võrumaalt!
Ja mina sain kingituseks veel imearmsa käsitöise tassi! Päev lõppes armsasti, ehkki kulges pööraselt. Aga elu ongi nagu pidžaama - kord on tume, siis jälle hele triip. No valgendaks õite ära tema, selle pidžaama!
maireh posted @ 22:07 - Link - kommentaarid (9)

11 Detsember 2011
NATUKE MUMMUDEGA MÄSSAMIST

Tenshad, loomulikult.
Pisut lüürikat pahuravõitu päevadesse kui mälestus või lootus suvest, lilledest, liblikatest...



Sinise liivakivi öökarva salapära - ma imetlen seda ikka ja jälle.



Valget ja tumeroosat marmorit. Mõnikord - või pigem tavaliselt peitud ilu ja võlu lihtsuses. Lihtsalt.



Oma esimesd kollased jadeiidikõrvakad sain Le_.li käest - ja kannan neid siiamaani mõnuga. Jadeiit on mõtlusekivi....
Olen analoogkõrvakaid kinkinud parimatele tuttavatele, ikka sealjuures Le_.lit hea idee eest mõttes tänades.



Kollane on kaunis värv, kollane on päikesevärv.
Päikest algavasse nädalasse meile kõigile!
maireh posted @ 23:01 - Link - kommentaarid (7)

09 Detsember 2011
....JAAAAA LÄHEB AGA JÄLLE EDASI....

...ehk täna tahaks kõrtsist välja tulla

Sakstekambris on veel selline tore laud ja ikka pliit ka selle sees.
Pilt on jälle varasemast ajast.



Reedesel avamispeol tehti selle laua ümber käsitsivalmistatud komme. Uhti Avatud ateljeest saab neid galeriist osta, aga nende tegemist saab ka ise õppida.



Jätkaks sellega, mida meie seal oma kokkusaamisel tegime.
Kronoloogiliselt - me sõime kõhu täis. Me sõime sedapuhku pelmeene ja need olid maruhead (traditsiooniline kõrtimenüü on kartulipuder ja hautatud lihakuubikud ja need on ka maruhead) kurgist tehtud salatitega ja kõik oli maruhea. Meie köögigrupp oli olnud silmapaistval kõhturebestaval tasemel!
Kooki, seda Ruudi oma, sõime muidugi ka.

Ja Kai rääkis lugusid.

Ja siis läksime, rahulolust ägisedes, uuesti kõrtsi avastama.

Ja Kai rääkis lugusid.

Äsja sai talliruumis valmis galerii, kus müügil käsitöö ja kus on ka muidu väga kena olla. Enne oli seal nahatööde tuba, nüüd ei ole. Aga mütse, Kai tehtuid, olid seal müügil. Ürask ostis endale Toskaana lamba nahast peakatte, aga tõtt öelda sobis talle ka üks teine müts ilmatuma hästi. Aga me kõik sobitasime seal kõike ja lõpmata lõbus oli. Passitasime mütse ja vaskse läikega mustast nahast sõrmkindaid.

Aeg seisis.
Kai rääkis lugusid.
Ja ta ütles, et tema viimaseid unistusi selle kõrtsiga seoses oli galerii ja vitraažtehnikas sein. Ikka päris klaasitükkidest, tinaga kokku joodetud. Nüüd on see valmis. Ja see kõlas natuke ärevalt mu kõrvadele. Sest Kai on edasimeineja-tüüp.









Vaatasime rahasid, mis erinevatel aegadel käibel olnud. Iidseimad väljapandust on leitud siitsamast, ent need vist ei ole numismaatiliselt riikliku tähtsusega. Kaevandja-mündiotsijafirma oli sertifitseeritud ja polevat nende rahade suhtes erutunud. Tänu sellele saab neid nüüd kohapeal vaadelda. Koos muu kraamiga, mis kõrtsirahavas pidanud tarviliseks klaasi alla panna siia.



Galerii riiulitel vaatasime asju. Kaarte näiteks. Isetehtuid. Nende omi, kes siin galeriid pidama hakkavad, ja muud kraami ka vaatasime. Huvitav oli.



Uhti kõrtsis on igal pool midagi vaadata. Ja siin on kõik justkui absoluutselt õiges kohas, ja samas üllatuslik, ja samas igaveses muutumises. Sest elus ei tohigi tekkida paigalseisu. Mu meelest.



Siin leiab iga asi endale koha, ka pisikesed kingitused. Iga asi asetub oma pessa.



Meil oli kõigil vist ühtmoodi hea olla, kui ma hiljem lugesin kommentaare foorumis. Aga väljas oli juba mitte et pime, vaid VÄGA pime. Ja kell oli juba päääris palju ja pühapäevaõhtune tantsusaade tiksus juba lõpuminutite poole...

Kail ja Lembitul olid tegelikult olnud väsitavad päevad. Reedel oli olnud ametlik avamispidu koos enesestmõistetavate ettevalmistustega ja mõistetava ärevusega. Tegevustega ja kõnedega (vt eespoololevat pilti).

Pottsepakeder keerles, juhendajaks see, kes edaspidigi töötubasid läbi viima hakkab (vabandust, nime praegu ei tea).



Leiba tehti, iga soovija sai sõtkuda, jahu riputada, tainast vormi pätsida - avatud ateljees saab iga soovija tegutseda!





Köögis, selles alumises, sai pannkooke küpsetada. Ikka igaüks, kes soovis, oskas, tahtis...



Õnnitlustseremoonial laulsid meie Ülenurme Pere- ja noortekeskuse oranžide ja siniste rühma lapsed, vist oli elevandi rokk, ja NB! - pillid paljudel puha käsitsi tehtud!



Laupäeval oli kõrtsis peetud silmapaistvalt lustilist sünnipäevapidu, pühapäeva hommikupooliku pidid täitma teletegijad - no täitsid ka õhtupooliku ja olid veel hiljemgi mitmel päeval tagasi tulnud, nagu kuulda oli. Ja pühapäeva pärastlõunal tulid ka Tartumaa isetegijad, st meie.
Imelik küll ei tundu, et kõrtsimamsel Kai oli mõnel tabamatul tabatud hetkel pisut väsinud moega, väärikas kõrtsikoer Bruno ikka perenaisele vaikivaks toeks ja väärikaks seltiks.



Aga me tahtsime ka leivajuuretist, ja Kai segas jahu ja jagas näpunäiteid, tõstis juuretiseportsud karbikestesse ja jagas lahkesti soovijatele.

Ja rääkis lugusid.
Enne ja pärast ja kõige selle aja.



Meil oli justkui kõik käes, aga me ei raatsinud ära minna.
Ma olen seal käinud palju kordi, ja tunne on iga kord üks ja seesama - nagu ei taha ära minna...

Ja kui te ei pane minu pikki heietusi pahaks, siis postitan veel pilte sellest, mis jäi õuepimeduse varju, mida mu silmad on siin aegade jooksul näinud ja miks ma sellesse kohta nii suure ja sooja tundega suhtun.

Õues on sepikoda. Sepikojas on koloriitne sepp. Lennukate mõtetega. Häälekas. Kui ta tuleb, on kogu kõrts teda täis. Ta pole seal ainuke sepp majas, aga ta torkab kõige rohkem silma. Ja sepikojas ja mujalgi on ohtrasti sepiseid; ma pole jõdnud uurida kõigi nende autorsuse kohta, seepärast jätan autorite kohta info siinkohal jagamata.




Valla sünnipäeval eelmisel aastal pani värvikas sepp meie vallavanema rauda taguma. See tagus täpselt nii kaua, kuni raud oli tuline, ja tegi asja valmis. Mitte küll selle järgmise pildi peal oleva kotka või kulli või varese!







Talliruumi uks, muide, käib kinni sedasi. Usun, et on kohalik leituis, no kelle`s veel...



Mulle on ikka meeldinud ka see põrand, mis on pottsepakedra all. Pole ilmaski hirmu, et reetlikud tolmurullid sul parketti pidi veerema pääsevad!



Aga sel suvel ehitati õue ka päris-karaamikaahi. Selline, mida tulipalaval suvepäeval ja peaaegu samakuumal ööl puudega köeti, nii et tulekeeled korstnast välja käisid. Ahjumeister oli Andres Allik, kes on Eestis elule aidanud 6 ahju, on seda ahjundust õppimas käinud Jaapanis, Ameerikas, Soomes, Lätis.... Uhke oli seal koos keraamikutega olla ja vaadata, kuidas nad, ise õnnest või päikesekuumusest või ärevusest õhetades oma ahjust tulnud kannisid uurisid. Eks oli seal ilu ja võlu, aga oli ka kilde ning oli isegi kõrtsikoer Bruno käpajälgedega signeeritud taieseid. Sest Bruno oli enne nõude ahjupanekut õuele laotatud kannidest kogemata kombel lihtsalt üle jooksnud. Lõpuks on ju ikkagi tema siitmaja kõige vabam hing!
Perenaine ja ahjumeister pidasid nõu nõude valmistamise atribuudi juures



Ja kuidas siis ilma liikudeta!



Kuumad kannid, kuumad kannid!






Ja ahi pärast seda, kui esimene ahjutäis oli ära "küpsenud".



Kõrtsil on omad traditsioonid, aga kõrts võib olla ka ettearvamatu, selle mõiste parimas mõttes.
Suvel võõrustasime siin hollandlannasid.

Õues oli piduline vastuvõtmine. Ikka kohaliku ampsuga.



Sakslannadel lasi Kai näiteks (eelmise võõruspeo aegu) talliruumi suure ahju peale joonistada.



Aga tagasi sellesse suvesse.
Kogu suur kõrtsiruum oli pikkade söögilaudadega sisustatud ja kogu suur bussitäis seltskonda, lisaks meie Tartu maanaiste Liidu rahvas, mahutati einestama. Ja kõik oli nii maitsev, et söödi tänulikult üsna otsa!




Tookord lasti igal kohalolijal valida pottseparuumist endale üks savist ripats, panna sellele pael taha - ja kinkida see hiljem söögilauas heade soovide saatel enda kõrval istuvale naabrile. Seal oli heldimapanevaid hetki.



Lasime kõrtsis laulu mis müriseb, hollandlannade temperamendile jäid isegi meie särtsakad tartumaalannad nagu natuke varju...



Ja õues kiskus tantsuks, nii et suvine päike hakkas juba plangu varju vajuma...



Ja kui hollandlannade suur buss kõrtsimaja juurest minema vuras, valgusid pika juunipäeva päikesekiired läänetaevast juba üsna längus kujul...
Kai haaras seelikusaba ja poetas pisra - külalistest ju teadupärast ikka kaks rõõmu...
Hollandlannad olid silmini vaimustunud ja kutsusid meid muudkui endile külla. Ega me läheme kah!



Tookord olid kõrtsihoone siseõue murul veel sellised riistapuud, mõlematega saab teha vääääga häääääd (liha)süüa...





Uhti kõrtsi lugu on pikk ja käänuline, absoluutset aimu saab sellest mitmeid kordi kohapeal käies. Ja kogu aeg on värsket avastamisrõõmu. Sest elus ongi pöördemomendid ja püsiväärtused, pinged ja nende lahendused... vist....



Kohaliku elanikuna püüdsin ka teile edasi anda natuke seda vaimustust, mida ise selle paiga suhtes tunnen.
Galeriist leidsime sellise sõnumi.

See tundus nii õige...

maireh posted @ 23:33 - Link - kommentaarid (3)

08 Detsember 2011
...JAAAA LÄHEB AGA JÄLLE EDASI,

see meite kõrtsus käimise lugu.

Me uurisime maja.
Kohaliku inimesena olen sääl asutuses käinud üsna tihti, viimane käik oli reedel enne pühapäevast isetegijate kokkusaamist , nii et mõnel ajal suisa ülepäeviti. Seetõttu on mul ka pilte varasemast ajast ja kui häätahtlik vaataja-lugeja ei juhtu pahandama (see siin oli nüüd ilmselge väljapressimine ), siis kasutaksin neid illustratiivse materjalina siin või seal.
Olen sellest kõrtsist-kultuurikeskusest vaibumatus vaimustuses, seepärast himustan seda ka teiega jagada. Ja üks põhjus on mu üli-hirmpikal postitusel veel, aga sellest siis, kui oma saagaga lõpupoole jõuan.

Vat kolasime siis tasakesi seal majas ringi. Nagu Tintsik ütles - tundub, et see hoone on lõputu. Aga me nägime sel teisel advendipühal vaid kõrtsi n.ö peahoonet. Õues on sepikoda oma rohkete kõrvalruumidega ja keraamikaahi ja terrass ja....

Me hiilisime väikese seltskonnaga vitsapunumise ja keraamika töötoast mööda ning tõusime galeriile. Reedel oli olnud Uhti Avatud Ateljee ametlik avamine ning Kai ja Lembit olid seisnud uhkesti ja sõbralikult kõrvuti ning võtnud vastu tervitusi ja õnnitlusi. (Pildil ütleb parajasti ilusaid sõnu Tartu maavanem Reno Laidre.)



Endine talliruum on kohaks, kus suuremate seltskondade saabudes kaetakse tervituslaud tervitusjoogi ja traditsioonilise kõrtsisakummiga - hääd hapukurgid, koduküpsetatud leib ja muhedad võided sinna kõrvale... Siia kogunetakse ja siin antakse tervitused käest kätte.
Siis avaneb galeriilt alla selline vaade umbes:



või siis selline:



Nüüd, reedest alates, on kõik siinsed käsitöökojad endile konkursi korras juhendajad leidnud ning vilgas käsitöine tegevus on sellega ametlikult peale hakanud.
Avamispeol oli galeriipõrandal maas suur valge paber ja kõik kohalolijad võisid sinna üles tähendada selle üksuse, mida nad esindasid.

Meie seltsi Aili, kes on suurepärane keraamik, jättis valgele hiigelpaberile sel moel sellise märgi meist:





Kollane ja roheline on Ülenurme valla lipuvärvid. No ja meie seltsi värvid kah, sest seltsi nimi ju Nurmenukk.

Galeriil on erinevatel aegadel laulnud erinevaid koore, kelle kohalevahendamisel olen ka mina natuke osaline olnud, näiteks Haaslava meeskoori topeltkvartett Väike Punt.





Need siin on imearmsad fraud Saksamaalt, kes olid paar aastat tagasi meie naiskoori külalisteks.



Avatud galeriilt saab liikuda kinnisemasse galeriisse, kus eksponeeritakse.... hoone müüri kive näiteks. See on niiii ilus idee, et ei suuda mina seda siinkohal kiitmata-näitamata jätta.





Aga nendes omanäoliselt nutikates raamides võib eksponeerida ka fotosid, näiteks.



Meie kiljusime vaikselt ja vaimustunult, kui leidsime pildiraamidelt tööka üraski aegumatuid-kordumatuid-hammustatud-kunsti-jälgi. Ikkagi üks meie hulgast - Ürask, noh!



Edasi kobistades jõudsime trepikotta, kust trepp viib alla sauna ja "maaküttekeskusse", kõrvale kööki, üles sakstekambrisse - see maja on isegi ehitusasjatundjate sõnul teostatud väga nutikalt ja ratsionaalselt.

Eelmises jutus sai ära mainitud mantelkorsten, kuhu pannakse mantlid. Sellest kohast on mul üksnes üks vana ning väheülevaatlik pilt, nüüdseks on pilt hoopis teine ja hubasem ning ka salapäraselt müstilisem. "Ukseavas" on nüüd suur peegel, selle kohal kardinaga diskreetselt varjatud valgustus... Aga ikkagi - mantelkorsten.



Ja kõrtsimaja päevinäinud sein.



Ülemisel korrusel on näha selle korstna ülemist otsa. Nii palju, kui sellest alles on. Loomulik, et see väärib säilitamist. Kõneks olevat olnud säilinu ümbritsemine klaasiga. Et oleks nähtav. Ent leiti hoops teine moodus, ratsionaalne ja samas kuidagi.... noh, et nagu sulandub kõige ümbritsevaga. Korstnasäilmete kohal (köögi)laud - silmahakkav kooslus, kas pole!
Millegipärast on see üks minu lemmikumaid kohti siin majas. Kuigi - neid on siin ikka veel ja rohkemgi....



Selle laua kõrval on puupliit ja soemüür ja selle taga leso... Kõige ausam ja aegumatum ravim igasuguse külmetuse ja kondivalu vastu... aga seda peaks kohale katsuma tulema...

Siis on siin veel selline ruum:



Jep, see on vannituba, ja vann on puidust, ja valamu on kah puidust.



Aga nüüd kipub jälle generaalpaus tulema mu saagasse, midagi pole teha....

JÄÄB POOLELE...
maireh posted @ 20:10 - Link - kommentaarid (6)

06 Detsember 2011
ISETEGIAD KÄISID KÕRTSITEED...

Pühapäeval käisid Tartumaa isetegijad kõrtsis.
Uhti Valges kõrtsis Ülenurme vallas, mis nüüd kannab lisaks nimetust Uhti Avatud Ateljee.
Kõrtsi ajaloo kohta saab natuke lugeda SIIT

Meie olime otsustanud, et peame oma jõuluse kokkusaamise kõrtsis. Meisterdame - sest tegemist ju käsitöise kotusega, sööme...

Kui kohale jõudsime, oli TV2 veel seal. Kaameramehed kolistasid ringi, päkapikud askeldasid mütsituttide välkudes... Saatejuht mõistis meie saapad-mantlid garderoobist välja, sest neil olid sealsed võtted veel tegemata... No mis seal`s ikka!

Uhti kõrtsi külalised paigutavad saabudes oma mantlid mantelkorstnasse. Kunagi väga-väga lagunenud hoones oli suhteliselt tublisti säilinud omaaegne mantelkorsten ja taastajad tegid sellesse garderoobi. Sepistatud nagid, diskreetselt valgustatud peegel... Telliskivipõrandal on ridamisi kohalikku toodangut - täisnahkseid toatuhvleid, mis vahetusjalatsitena käibel käivad ning varbad jahedal tellispõrandalgi mõnusas soojuses hoiavad.

Maja oli veel teletegijate saginat täis, kui kõrtsi-isand Lembit meile Ülenurme valla ainukese muinsuskaitsealuse hoone taastamisest video jooksma pani ja sinna juurde ka juttu rääkis.





Isetegijad loomulikult kuulasid, aga sõrmed käisid omasoodu...







Pisut hiljem, kui telerahvas lahkunud, sai ka kõrtsiemand Kai mahti jutlema tulla.



Uhti kõrtsi taasünniloos on kõige pikemad ja kirevamad leheküljed sellest, kuidas kulges paberlik asjaajamine, mis kestis pikki aastaid. Kõrts ise taastati seitsme kuuga. Muinsuskaitse ja need teised hullud asjad, projektid ja analüüsid - Kai ja Lembit rääkisid sellest kõigest värvikaid ja kohati uskumatuid lugusid. Ikka paraja huumoriga vürtsitatult. Ka sellest, kuidas kohalik rahvas uudset rajatist esialgu sugugi avasüli vastu ei tahtnud võtta, sest õue peal oli keegi kartulit kasvatanud (varajane kartul kasvas hekkidevahelisel maalapil usinasti ja sai valmis tubli tüki aega konkurentide mugulatest kiiremini), lagunenud hoones oli kellegi rajatud laut ja loomad... Lauda laena oli kasutatud omaaegse uhke kõrtsimaja aukartustäratava paksusega kõrtsilauda. Nüüd on pikk ja arvukate noajälgedega pikk laud taas oma ametis tagasi, hoolikalt puhastatud ja väärikas, iga aegadetagune lõikearm sisaldamas oma aja lugu...
Kai ja Lembitu lugu on aga heaks õpetunniks sellst, kuidas tuleb oma ettevõtmisse uskuda ja asjaliku rahuga siin elus ikka oma õilsa eesmärgiga jonni järgida.

Kõrtsiemand Kai tutvustas meile kohalikku kodukorda. Uhti on koht, kus tulijail tuleb ise tegutsema asuda. Ka meie pisike seltskond jagati mitmesse töögruppi. Esimene asus süüa tegema. Kai ise oli igal pool ja kõikjal, andis kätte ja juhendas, samas jättes igaühele siiski oma tegutsemisruumi.
Uhti eriline roog on Ruudi rabarberikook. Ruudi ise on kõrtsihoonega tihedasti seotud ja sellest on oma lugu, aga seda kuulevad kindlasti kõik need, kes sinna lähevad. Ruudi rabarberikook tehakse "kindla" retsepti järgi ja sinna pannakse just seda, mida parasjagu on - rabarberit, õuna, kuivatatud aprikoose, rosinaid vms - aga välja tuleb alati rabarberikook. Vat selline vägi sel Ruudil ja tema koogil.
Etteruttavalt olgu öeldud, et meie seekordne rabarberikook oli õunte ja rosinatega.



Toidumeeskond jäi toimetama, meie liikusime trepist alla endisesse talliruumi. Plaanis olid pottsepatööd, korvi punumine, päkapiku valmistamine...

Lembit oli meid (kohalikus huumorivõtmes) hoiatanud, et pottsepapiirkonnas on sein paksult poripritmeid täis ja seinal on ainult üks puhtam laik, inimesekujuline - selle laigu kohal on istunud kõik kedrakeerutajad...
Tegelikult oli kõik muidugi märksa leebem ja rahumeelsem, Kai õpetas ja pottsepakeder keerles väärikal tasakäigul... Õpipoisile anti ette põll ja puha.





Mingil hetkel kamandas Kai oma õpilase kedra juurest minema, et juba täiesti head asja liigse viimistlemisega ometi hukka ei saaks aetud! See pidi olema selle töö salakari, et ühel hetkel supsab sõrm liiga õhukeseks lihvitud anumaseinast lihtsalt läbi...

Kontpuuokstest, pajuvitsast, peamiselt aga nõtketest kaseokstest, mida vedeleb kaskede all lausa lademetes, saab suhteliselt kerge vaevaga suurepärase korvikese - ümbriseks lillepotile vms. Õpetaja rääkis ja näitas, põimis oksi ja traati ja meie silme all korvike muudkui kasvas ja vormus.



Meie oma läbematuses küll rohkem kiibitsesime ja kibelesime muudkui majaga edasi tutvuma, aga leidus meite hulgas ka usin, kes tööga tublisti toime tuli.



Päkapikutegemiseni me seekord küll PÄRISELT ei jõudnud, aga õpetaja andis meile nii head juhised kätte, et teoorias oleme täitsa tugevad ja arvan küll, et nii mõnigi kopsakam kaseoksake saab sel jõulul endale näo pähe, juuksed külge ning mütsi pähe!

Näidiskorvi ja näidispäkapiku kinkis meie õpetaja nii taibukalt ära, et edaspidi saab iga soovija neid Pulloveri poes oma silmaga uudistamas käia.



Aga...
meie kõrtsitee...
JÄÄB POOLELE SIINKOHAL...
maireh posted @ 23:33 - Link - kommentaarid (6)

05 Detsember 2011
KUIDAS INTEGREERUDA...

...tagasi isetegijate virtuaalühiskonda?
...kui oled pidanud nii pika pausi...
...ja vahepeal on nii palju juhtunud ja üht-teist ikka tehtud ka...
...Palupõhjas on seentega värvitud - elamused ei haihtu siiamaani...
...Tartumaa käsitöösalong on avatud...
...Baltimaade maanaiste konverents on peetud...
...Mardilaadal on käidud...
...isetegijatega on meisterdtud ja kõrtsis käidud....

Kui jõuluni usinasti iga päev millestki elamuslikust kirjutada, ei tea, kas saaks aasta lõpuks ühele poole?
Aga ma nagunii ei kirjuta-postita ka ju...

Kuidas ikkagi alustada, et natukenegi järje peale saada?
Ilmselt ikka tassakenne, ikka tassakenne...

Alustaks näiteks sellest, kuidas mul Selveri kassas veinipudel käest ää võeti...
Sest ma ei tundnud seadusi....

Hakkas asi sellest, et - noh, kiire oli. Konverents ja kauplus ja lauluproov ja...
Sada asja niikuinii, sõbranna juubel tulemas ja geelküüned kah veel ülekasvanud ning natuke nagu pragunenudki mõne koha pealt....
Kribinal-krabinal küünetehnikust tütre manu, suhteliselt pimedal õhtutunnil. Sest suurde pidusse ei saanud ju sedasi...
Küüned said külge ja rõõmuga nägin, et vastasasuv Selver on veel veerand tundi avatud! Kingitusele lisandiks, arvasin, üks pontsakas punaveinipudel oleks päris tore omaõmmeldud pudelipintsaku sisse poetada. Suskasin pudeli korvi ja kiirustasin käbedal sammul kassasse. Seal oli natuke rohkem ja natuke vähem piduseid peramise-minuti-ostjaid. Kui minu järjekord jõudis, võttis tülpinud näoga müüja lindilt sukapükste kõrvalt mu välja valitud pontsaka pudeli ja küsis näoga-kokkusobiva-tooniga: "On see alkoholivaba?" No kae nalja, mida imet ma täiskasvanud inemisele peaksin kraadideta kraami viima juubeldamiseks?!?! "Loodan, et mitte," vastasin siiralt.
Noh, ja nõnda mu väljavalitu järjekorrakaaslaste (arvatavasti mõistvate ) pilkude all kõrvale tõsteti... Pale punane, korjasin oma sukapüksid ja kadusin kauplusest... Nii harva, kui ma jookisid ostan, ei teadnud ma ju, et nii hilja enam ei anta...

No mis teha! Järgmisel päeval kohalikust poest ostsin pintsaku sisse pudeli ikkagi, aga see polnud nii pontsakas enam...

Aga hilistel öötundidel oli vaja veel sõbrantsile tema peokostüümiga sobiv kaelakee valmis teha. Selline ema on ilmselt iga küünetehnikust tütre elu-unistus - värskeltgeelitatud küüntega muudkut traatide ja tangide kallale! Noh, küüned jäid terveks (polnud see mul ju kaugltki esimene kord värsketele küüstele valu anda) ja kee sai valmis - korallid, sinine päikesekivi, pisut pitsilist metalli, natu-natuke antiikhõbedatki lisaks, kõik musta traadiga ühtseks liidetud...
Laualambi kollakas valguses sai pildikegi tehtud veel...



Järgmisel päeval tõmbasin sünnipäevalapse muust melust korraks kõrvale, panin talle oma käega kee-kõrvarõngad külge - ja nii see läks. Õnneks sobisid ja õnneks vastasid täpp-täpilt ootustele.

Aga siinkohal jääb aastalõpune (ülevaate)postitus poolele...
maireh posted @ 23:01 - Link - kommentaarid (4)



421802 visits