Muraka meisterdusi
About Me
Age: Õitsvas keskeas:)
Location: Tartu lähedal - Ülenurmes
Zodiac Sign: Ambur
Likes
Nagu (vist ) Marx ütles: Miski inimlik pole mulle võõras! See oli tema kõige targem ütlemine, ma arvan!

Dislikes
Alatus, kadedus, hoolimatus.
Link
Kangastelje Töötuba
Lapitöid 1
Lapitöid 2
Lapitöid 3
Lapitöid 4
Lapitöid 7
Lapitöid 5
Lapitöid 6
Lapitöid 8
Lapitöid 9
Lapitöid 10
Lapitöid 11
Lapitöid 12
Võrratu FIMO
Ehteideid Tšehhimaalt
Pärlitööd - madukee
Pärlitööd - madukee mustreid
Pärlitööd (palju traati)
Sayila
PRK
Katjake
Reesi blogi
Fimoehteid
Pärlipõiminguid
Pärlid ja traat
Seemnehelmestest (Aljona)
Traadi väänamine
Õnnekivid
Sõlmimist-põimimist
Samanta blogi
FIMO - damascus ladder
Taimedega värvimine - Liisi blogi
Poolvääriskivid
Roosa tuba
Ring-triibud
Kottide õmblemise õpetused
Rahvakalendri tähtpäevad
Mummumarjad
Fantastilised lapitööd
EHTELAEGAS
BALTIC BEADS
HELMETUBA
Papud
HELMEVAKK
Sutsukese pajalapid
BEADS
HELMEPOOD.PRI
HELMEKE
HELMEPUU
Sokikanna kudumine
Fantast heegeldised!
Autorikaitse jm
Pajalapid
TEGELUSTEKK
Lemmik-sokimuster
Päevapärlid
Vaheseinaks
Lapitöid
Suseri kogu
Niidigraafika
Niidigraafika2
HELMEHALDJAS
Hetty peleriin
Ajakasutus
Lapikotike
Photobucket
Me laps laulab
Võluhelmes
Sokikese kannast-sokid
Lahedad meisterdused
Lapitehnikaideid
Kosmeetikakotike
Hõbevalge beebipapud
Heegeldatud ingel
Yllepi head ideed
Käsitööka ema õmmeldud kotid
Eriti elastne silmusteloomine
Pakendi jm nikerdamist
Sakiline heegeldus
Jumalik kapsapirukas
Swirlid
Ohtrasti ehteid
Türgi pärliussi heegeldamine
Valentiniks
Aplitseerimiseks
Südamekaardid Heintelilt
Vallatused fimoga
Imelisi ideid
Nikerdamist
Nahast
Trühvlid ja vahukommid
Karbi voltimine
Kaardid
Nikerdamist purginaksudega
Veetlev bicornu
Põnevat lapitööd
Korvi punumine ajalehest
Pisisüdamed
Koogiretsepte
Romantilised ehteideed
Imelisi sisustusideesid
Lõputult lahedaid ideid (sh lapitöö, fimo)
Lapitöö - ultusääred leheks!
Maasikaõie tikkimine
Südamlik beebitekk
Loodusvärvid jm käsitöö
Heegeldatud lillepadi
SIIDIMAALINGUD
Paberist ehted
Imeliusate piltidega blogi
Idee kellaks
Toredaid (jõulu)heegeldusi
Jõuluideesid
Taaskasutus
Vahva koti õmblemisõpetus
Marulahedad asjad I
Marulahedad asjad II
Marulahedad ideed III
MARUlahedad ideed IV
Ülilahedad asjad V
Ülilahedad ideed VI
Ülilahedad ideed VII
Mässitud kaheksakand
Nutikad pildiraamid
Erinevate kottide õmblemine
Südameid ja lillekesi
Katedraali aken - bicornu

Quote
Me elame ju sageli nii, nagu oleks meil üksteise tundmaõppimiseks tuhat aastat aega.(...) Me unustame liiga kergesti, et "igavikust" meie jaoks jäetud jupike on täiesti juhusliku pikkusega ning et me võime üksteist kaotada igal viisil, ka nii, et enam midagi hüvitada ei saa. S.Rannamaa
Archive
Viimased postitused
November 2013
September 2013
Oktoober 2012
September 2012
August 2012
Juuli 2012
Juuni 2012
Detsember 2011
Oktoober 2011
September 2011
August 2011
Juuli 2011
Juuni 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010
Detsember 2009
November 2009
Oktoober 2009
September 2009
August 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Aprill 2009
Märts 2009
Veebruar 2009
Jaanuar 2009
Detsember 2008
November 2008
Oktoober 2008
September 2008
August 2008
Juuli 2008
Juuni 2008
Mai 2008
Aprill 2008
Märts 2008
Veebruar 2008
Jaanuar 2008
Detsember 2007
November 2007
Oktoober 2007
September 2007

Currently

Reading
Loen - üsna soravalt;). Mida, see oleneb ikka rohkem meeleolust. Lehti loen!

Last Movie
Filmide vaatamise ajal nokitsen rohkem käsitööd teha, sisust ei saa seepärast suuremat sotti:)

Listening to
Ikka midagi rahulikumat, või tempokamat, või klassikalisemat, või operetlikku... Kuidas kunagi.

Muraka meisterdusi
Kangakudumine on parim, aga kõik muu samuti!
22 August 2012
KUIDAS MA PEALINNA VAHET SEIKLESIN
ehk
midagi ainult natukene šalledest
ehk

LAADALOOD I

Suvi, mida nagu õieti pole olnudki, astub pika sammuga sügisesse. Juba on alla sadanud mitme sügise jagu vihma, ma arvan... Aga midagi tavatut ju selles pole – just sellises vööndis me elamegi ja rõõmustamegi oma nelja aastaaja üle. No mõnikord on neil aastaaegadel, jah, natuke raske vahet teha...

Sel suvel oli mitmeid muhedaid laadalkäike. Tähendaks neid siia takkajärgi ja jõudumööda kirja. Kui ükskord juhtun vanaks jääma, siis hea lugeda ja meenutada. Ja kui keegi veel tahab neid lugusid lugeda – no eks mu edevus sellest meeldivalt kõdistatud saab, mis muud!

10.-11.augustil Tallinnas
Tallinn, ava lava



Algas sellega, et talvel käisin koolitusel. Olin koos huvitavate inimestega, koolituse päälkiri „Uuenduste otsingul“, osalejad Valgamaalt ja Tartumaalt. Eesmärgiks oli õppida märkama ja looma ettevõtlusvõimalusi ja olla varmas neist võimalustest kinni haarama.
No nii. Mingil lõpupoolsemal kokkusaamisel oli koduseks ülesandeks koostada plaan, kuidas oma toodangut müüa. Me võtsime kolmekesi, ühe piirkonna ja natuke kattuvate huvidega inimesed, ühte kampa, tegime koostöökohtumisi ja puha, ja meie kodutöö pealkirjaks sai „Eesti käsitöö ja rahvakunst triibuvaibal“. Igavest äge plaan oli tegelikult! Esitluste ja fotograafidega ja puha.
Läks nii, et Ihaste motellile pakuti võimalust osaleda augustis pealinnas toimuval kultuuriüritusel „Tallinn kutsub külla“ - siis oli pealkiri veel selline. Info ürituse kohta liikus vist küll peamiselt turismiga tegelevaid ettevõtteid pidi, aga kuivõrd me olime õnnelikult kompanjonideks saanud, siis olime kursis ja haarasime uuenduslikust võimalusest. Käisime kolmekesi koos, koostasime omad plaanid ja puha. Kolmas osapool – aiandus- ja käsitöötalu – lubas meile kõigile ühtse vormi õmmelda, mõõdudki said kõigil avalikustatud.
Nõnda see aeg kulus, talvest sai kevad ja kevadest täitsa ootamatult suvi ja seegi kappas kohutava kiirusega augusti poole. Siis selgus, et olime Ihaste motelli perenaise Kristeliga kahekesi jäänud – kolmandal osapoolel oli igasuguseid asjaolusid ilmnenud ja ühtseid rõivaid meil kah seetõttu polnud... Ning kui omavahel avameelselt arutlesime, siis oli meilgi vaimustus mõnevõrra vaibunud, sest töökiire pressis mõlemal peale. Aga lubadus oli antud, meie kohtadeks Tallinnas raeplatsil oli märgitud nr 1 ja 2, SA Lõuna-Eesti Turism noorikud olid meiega nii kenasti suhelnud ja meiega oli arvestatud – no kuidas sa jätad siis minemata!

Paar päeva pakkisin ja valisin, korrastasin silte ja nimekirju. Hallata ja suure rahva ette viia oli ju plaanis nii oma käsitööseltsi kui Tartumaa Käsitöösalongi käsitöised kraamid. Ütlen ikka, et vastutusekoorem on see kõikse rängem...
Neljapäeva õhtul laadisime koorma meie valla 17*1 kohalise bussi peale. Öö jäi praktiliselt magamata, sest – hehh-heee! - kartsin sisse magada nagu sellistel puhkudel ikka, ja kell 4.30 ärgata on minusuguse hommikuse unekoti jaoks veel hullem aeg kui südaöö... Aga millekski oli see ikkagi hea kah, sest ööpimeduses oli aega mõelda ning selle tulemusel palusin hommikul abikaasal väravas peatunud bussist meie koju äraootavale positsioonile tassida kaks kasti keraamikaga. Kuidagi liiga selge ettekujutus tekkis, kuidas võiks kostuda munakividel puruneva kauni ja kalli pitsilise keraamika klirin...
Nüüd tean, et see oli õige otsus.

Pealinna jõudsime kenasti, teeremondi poisid polnud oma sulgemistega veel alustanud ja teised samas suunas liiklejad nähtavasti startisid sel päeval tiba hiljem. Ka raeplatsile juhatas see kena meeshääl kuskil armatuurlaua küljes meid täitsa täpselt. Bussiridades sõites muidugi tekkis lootus, et pealinna värk, ehk on järgmise päeva lehtedes meitegi pildikene ja puha...
Meie laadaplats oli parim mu meelest. Vana Toomas isiklikult jälgis kõrgelt me tegemisi ja nähtaval olime, nii et vähe ei olnud. Meie valla hea ja abivalmis bussijuht, kellel oli just sellel päeval sünnipäev, aitas mul rõuguredelid püsti panna ja järjekordne heinaaeg võiski alata!
Siiski tegin veel ühe kaine mõistuse otsuse ja tõstsin bussi tagasi veel kaks kohvritäit kraami – villased kampsunud ja käpikud-kapukad. Sest kui pildi peal oli plats paistnud määratusuurena ja minu arvamuse järgi tähendas 1 ja 2 nagu kahte kohta, siis tegelikult tähendaski, aga need kohad olid minu ettekujutusest määratult väiksemad... Lihtsalt ettekujutus oli vildakas.
Päike paistis ja ilm oli ilus, kell oli 8 ja linnarahvas hakkas tasapisi ärkama ja liikuma. Saatsin koduvalla armsa punase bussi minema ja mõttes läkitasin sellega kaasa ka selle jänese, kes mulle viimastel päevadel kangesti põue pugema oli kippunud... Pealinnas platseeruv tütar Kristi ja juba eelmisel õhtul linna sõitnud Kristel jõudsid kohale ja hakkasid mulle agarasti appi, soputasime kohvrite-kottide sisu lettidele ja redelitele ning hakkasime laadamelusse sisse elama.
Siis mingil hetkel päike enam nii väga ei paistnudki. Ja tuul oli tusane ja seokse ilma kohta „soe“ öelda olnuks ikka väga ränk liialdus... aga meie olime ju püüdnud endid suviselt-rahvuslikult riidesse panna! Et ikka linane ja puha... Nooh, õnneks päästsid meid need villased ja karvased, mida mul oli kaasas üsna ohtrasti. Kristel mässis ühe minu mustikakarvalise šalle endale pepu ümber ja ise kommenteeris: „Mu väljanägemine läheb küll üha kentsakamaks, aga proovisin salli ära võtta ja panin kohe tagasi!“ Mõned korrad jõudsin juba kahetseda, et villasekohvrid koju tagasi olin saatnud...
Peab ütlema, et kuigi laadapäev oli leigevõitu ja rahvast suhteliselt napilt, oli meil ikkagi lõbus ja vahva. Sobisime omavahel hästi, Kristel on suurepärane müüja ja usaldusväärne partner ning õhkkond meie n.ö boksis oli hea. Ja no mu mõlemad tütred on saanud nii laadakoolitust kui ka tsutike käsitöökoolitust, Kristil pealegi just värskelt ingliskeelne turunduskõrgkool lõpetet – paras aeg teooriat praktikasse rakendada!
Suhtlesime rahavaga palju ja kiitagi saime, ehkki külm oli küll, nii müüjatel kui ostjatel... aga päriselt sadama ei hakanud ja kilesid, mis kaasas olid, tarvis ei läinud. Diagonaalselt üle platsi nägime varikatuste vahelt ka laval toimuvat ja päev oli kõigiti tore. Mingi kassagi kogunes õhtuks ja olime suhteliselt rahul. Ehkki mitmed tuttavad lõunaeestlased, kellega saime mahti suhelda, kurtsid küll ja kahetsesid päris otsesõnu, et kohale olid tulnud...

Mul oli ikka oma salaplaan kah. Erinevatel mitmepäevastel laatadel on see siiani töötanud ja kavatsesin seda pealinnaski pruukida. Läksin korraldajate jutule – kuidas on nende varjualustega, kas need jäävad üles ja kas neid turvatakse ja kas võiksime ka oma redelid üles jätta? Oi ei, manitsesid korraldajad. Tuli välja, et kõik varikatused ja lauad-linad pidi kärmesti pärast laata kokku korjatama ja kindlaks kellajaks pidi plats absoluutselt tühi olema. „Te ei kujuta ette, mis siin öösel toimub,“ valgustati mind. Aga mul soovitati lahkesti minna turvameestega rääkima, sest lava pidi paigale jääma ja seda pidi öösel turvatama. Läksin. Leidsin siniste prillidega härrasmehe sealt G4S-ist, kellele oma jutud ära rääkisin ja kes oli kenasti nõus minuga – toogu me oma redelid lavale külili ja asi sellega. Ütles veel, et tema ise läheb küll ära, aga vaevalt, et probleemi tekib.
Nuu kruttisime tööpäeva lõpus omad vaibad-värgid kokku ja kottidesse, klõpsasime kohvrilukud kinni. Tütre noormees, kes meile lahkesti oma „Range Roveriga“ transporditöödele appi oli tulnud, oli teoreetiliselt küll julge olnud, et kõik mu padajann mahub koormasse, aga nüüd kratsis temagi natuke kõheldes kukalt ja kommenteeris: „Einoh, ma sain aru küll, et sul neid asju palju on, aga et neid nii palju on...“
Noooh, käsitöökraam sai koormasse ja läkitasin oma noored redeleid ööbimispaika viima. Kõik läks ekstsessideta ja noored tulid reipal sammul tagasi. Ja nagu ikka, selgus siis, et mõned raudsemad stangejupid, mis olnuks arukas panna koorma põhja, olid veel pakendamata. „Ehk saab ka need lavale redelite varju sokutada, sest suured need ju pole“, mõtlesin ma, ja läkitasin oma noored uuesti lava suunas. Nad tulid varsti tagasi, restid-torud näpu vahel, ja polnud miskit nii positiivse olemisega teised enam. „Eij šjaaaa!“ oli üks laval istunud turvameestest, kes enne polnud teinud neid isegi märkama, nad otsemaid ja pikema jututa minema peletanud. Polnud juttu kuulanud ega midagi. Arvasin sinisilmselt (noh, nagu oleksid mul kah samasugused sinised prillid peas olnud nagu sel G4S-i poisil), et miski keelebarjäär või midagi... Noored ju sedapalju vene keelt ei räägi kui meie põlvkond, kes me selle keskel kasvasime. Võtsin oma restid näppu ja paterdasin ise lava juurde. Turvamees ilmselt silmas mind – või tuttavaid reste – juba kaugelt ja mina, kes ma ommetigi olen kolekiire kõneleja, ei jõudnud suudki lahti teha, kui juba tuli tuttav „Eij šjaaa!“ Karmilt. Püüdsin ikka viisakalt ja kogu keeleoskust kasutades selgitada, et asi kooskõlastatud ja puha... No ei olnud seekord tegu härrasmehega, no ei olnud. Või ei paistnud mina piisavalt daam olevat... Ei tema minda kuulatada võtnud.
Ehh, asi-asja nüüd, kõik mahtus koormasse niikuinii ja kõik sai Mustamäele ööbima viidud. Autosse ööseks koormat jätte ei julgenud, sest kuulujutud käisid, et võib juhtuda uudishimulikke inimesi, kes autoakna katki võivad teha nägemaks täpsemalt, mis koormas leidub...

Õhtusemal ajal sammusin koos tütrekesega Mustamäe tänavatel ja väisasime koos toidupoodi. Muuhulgas toetasime ka kohalikku alkoholikaubandust – tillukese „Jägermeistri“ lahendasime õhtusöögi alla kahe peale ära ja see oli kindla peale õige otsus, sest hommikuks olime jälle ergud ja virgad ning õhtusest karedast kurgust ja kontidesse imbunud jahedusest polnud enam märkigi.
Hommikul pakkisin ennast soojalt riidesse. Päike küll paistis, aga eile oli ju ka paistnud ja vaat mis sellest kõigest pärast sai, mõtlesin ma. Villase sviitri tõmbasin selga, sukadki panin jalga. Ja etteruttavalt olgu öeldud, et päike paistis sel päeval terve päeva taevas kui vanaema küpsetatud suur ja tuline pannkook...
Hommikul tuli meie ustav „Rover“ ja võttis selle „tillukese“ koorma jälle pardale. Nüüd oli kõik juba tuttavam ja tunnegi tugevam. Ehkki see päev tuli meil Kristiga kahekesi hakkama saada – Kristelil oli motell külalisi täis tulemas ja tema pidi eelmisel õhtul ära sõitma, Kristeli tütrel Katrinil (missugune kokkusattumus, ka meie teise tütre nimi ju Katrin!) oli lapsuke öösel haigeks jäänud ja olnuks selge patt haige lapse juurest ära tulla.
Ega see esimene kord olnudki väikse müügiseltskonnaga suurel laadal osaleda – mul ikka kombeks inimesi usaldada.
Kahesabalist nalja viskasime isekeskis hoopis selle käreda turvamehe üle – et ehk on meite kallid redelid vahepeal pliidipuudeks saetud, grillvorstikeste küpsetamisel tarbepuudeks pruugitud... Solvunud me ju polnud, aga väike vimm vist ikkagi parasiteeris meil kuskil, nii mulle tundub.
Oh, tegelikult polnud häda midagi, redelid olid alles ja turvamees istus suhteliselt endises poosis ning ei suhtestunud üldse, kui noored redelitel järel käisid. Küllap oli tal eelmisel õhtul natuke paha tuju olnud.

Kõik sai päris kiiresti üles, natuke muutsime kujundust ka ja jälle pidin tõdema, et ei tohi stampidesse kinni jääda. Ongi pidevalt vaja uuendusi otsida! Kui muidu olin pannud ikka vaibad redelite ühele poolele ja teisele poolele sallid ja muud kraamid, siis nüüd kujundasime kogu ekspositsioonist ühe segasummasuvila ning kui keegi mingi kaubaartikli vastu huvi tundis ja kohe ei leidnud soovitut, siis oli paslik teda paluda teisele poole redeleid – aga palun, meil on siin veel!



Olime just oma soputamistega alustanud ja upitasin just redelite kõrgeimale pulgale üht kaunist valget lapitekki, kui juurde astusid kaks soomlannat ning tundsid asja vastu huvi. No väikeseks hindasid nemad selle teki, aga meil oli ju neid ometigi veel! Ja nõnda ja sealsamas üks suur bargello-lapitekk endale uue kodu leidiski!
Algus oli ju suurepärane!
Pelegi käismeid tervitamas üks kena proua kodukandist – teate ju, kuidas mõne hea ja hingelt sugulase nägemine vahel kohe eriliselt toonust tõstab?
Ja kogu päev tuligi suurepärane. Askeldasime tütrega üks ühel, teine teisel pool redeleid ja väga harva, kui meil eriti kellegagi suhelda polnud. Laadarahva seas räägiti, et kui eelmisel päeval oli sisse tulnud vaid paarituhandene kruiis, siis laupäevane kruiis olla olnud kümnetuhandene.... Ja kohalik rahvas ikka ka, ikka ka! Ilm ju ilus ja lava peal kogu aeg pidu käis!
Kõikvõimalikes maailma keeltes räägiti seal. Kristil tuli inglise keel kenasti ja ladusalt, mina purssisin natuke soomet ja vene keelega sain üsna hästi hakkama. Vahepeal vahetasime omavahel vastavalt kummagi keeleelistusele kundesid ja eks tuli ka kehakeelt kasutada. Ja ega me siis ainult müümise peal väljas olnud – suhtlesime ikka niisamuti ka, nii et vähe ei olnud! Jagasime kontakte, nii enda kui Ihaste motelli omi. Nagu ma ikka tavatsen öelda – heal laadapäeval on õhtuks selline tunne, et kõrvalestadel on suunurkadest kohutavalt villand.... aga hambaid pesta on väga hea, sest on iseeneslik harjumus hambad huulte varjust esile tuua.
Teise päeva lõpp hakkas ennast märku andma ja Kristigi kurtis, et miimilistes lihastes on kutsehaiguslik kramp tekkinud.
Saime oma kauba eest kiita ja vähe siis ka see häämeelt ei teinud!
Lõbusaid lugusid juhtus meil seal, nagu ikka laadal juhtub. Tuli üks kena ja armas slaavi proua, Peterburist ütles enda olevat. Venemaa inimesed, muideks, olid mu lemmikkunded. Nii südamlikud ja hoolivad ning oskasid käsitööst nii kenasti lugu pidada. No vat, tuli see proua ja silitas vaheldumisi küll ühte, küll teist vaipa. Tal oli kaks lemmikut ja ta ei suutnud ise otsustada, läks laatapidi oma kaasat taga otsima. Kümme minutit hiljem tuli teine kena proua, samuti Peterburist, ja ostis ühe neist vaipadest ära... Ja mina müüsin ka, sest mingit kokkulepet me eelmise kena prouaga ju ei sõlminud... ja sellisel puhul eelistan alati kindlat võimalust küsitavale... Süda natuke kripeldas küll... ja tuli see esimene kena proua oma kena kaasaga – ja oli isegi natuke rõõmus, et nüüd polegi enam vaja valida! Nõnda said kaks suurt ja rasket põrandavaipa endale hoobilt uued omanikud, võimalik, et purjetasid kuulsusrikkasse Peetri linna tagasi sama laevaga, võimalik, et nende uued omanikud olid isegi sama turismigrupi liikmed...
Tegelikult ei saa pihtimata jätte, et turistid, kes meie juures käsid, jätsid kõik väga südamliku, rahuliku ja rõõmsameelsemulje. Pole muidugi ka imestada – nad ju olidki puhkamas, muredest vabad. Ainsaks mureks, nagu üks järjekordne kena proua mulle pihtis, oli kodustele kinkide muretsemine. No surfasime koos meie kaubavarudes, ta valis meie ehteridade hulgast päris ohtrasti kinke ja lahkus rõõmsa ning rahulolevana. Sümpaatne oli see, et inimesed valisid tõesti esemete meeldimise, mitte hinna järgi. Ehetest näiteks osteti suuremalt jaolt just hinnalt kallimaid – lihtsalt nii oligi, et kui meeldis, siis ostis, vaid mõni üksik tingis ja sedagi näiteks põhjusel, et polnud rohkem sularaha. Dollariteski maksti.
Kellele vähegi tundus geograafiliselt sobivat, sellele pakkisime kaasa ka Ilmatsalu motelli kohta käivat infi – Pihkvast-Petserist siiakanti majutusteenust nõutama tulla on ju kõigiti mõeldav. Ja eks meil tõesti ju ka tänutunne Kristeli vastu – poleks tema meid informeerinud ja kampa haaranud, siis võimalik, et oleksime sellest ettevõtmisest lugenud lehest või kuulnud uudistst, aga võimalik, et oleksime elanud edasi õndsas teadmatuses...
Kui silm tabas mõne muresuisema-kurvalsimsema kaubasthuvitunu, siis – kahjuks – ei eksinud naljalt, kui tema poole sai kodumaa keeles pöördutud... No ikka püüdsime tuju temalgi paremaks teha!
Aga enamus inimesi olidki tõesti naerusuised ja avatud, valmis suhtlema ja õnneks olid ikka paljud valmis ka ostlema – eks olnud üks meie eesmärke siiski võimalikult väikese koormaga koju tagasi minna.

Alati on tore tutvuda selle geograafiaga, kuhu esemed edasi kulgevad. Üks vaip leidis rahuloleva ostja, ent uus omanik oli natuke mures, et kuidas see taies küll teisele poole ookeani toimetada.... Ameerikasse läks tema... Peremees proovis meie triibuvaipa endale pähegi – no sealpool suurt vett ju tõesti selline komme ka! Üldse oli see üks tore suguharu – said väga hästi naljadest aru ja mõnus südamlik klapp tekkis. Maksid oma vaiba kinni ja palusid selle siis meie juurde hoiule jätta. Kristi – samasugune lobasuu kui ma ise – kiitis, kui head äri me nüüd oleme ajanud, et nüüd on meil money ja carpet kah. Suguharupealik krahmas seepeale vaiba kähku ja šarmantselt oma kaenlasse – ja lõkerdamist oli nii, et kõrvallettides pöörati pead.
Kristi sini-sinine siidisall, mida tüdruk vist küll oma nädalpäevad guttadega maalerdas, sai seegi kord ohtrasti katsuda, aga hind ei meeldinud himustajatele... Mu näitsiku moraal kippus vist juba natuke langema, juba ta otsustas hinda natuke alla lasta... Kuni tuli impulsiivne daam Kentucky osariigist, kah sealt teiseltpool suurt sallikarva vett..., isegi ei uurinud ega lehvitanud kaua, vaid võttis kohe ja kiitis ohtralt ning vehkis kätega – ei-ei, see hind pole niisuguse suure töö eest üldse kallis!
Niisugused hinnalood siis.
Aga kui tilluke tüdruk tuli oma taskuraha eest roosat salli ostma ja ta nii tahtis seda ja tal kogu summat lihtsalt polnud, lasime kõhklematult hinna alla, kohe niipalju, et lapsele ikka tilluke taskuraha veel taskusse kah jäi. Ja panime pisikese „juveelitoote“ kingiks kaasa.
Ja kui vanapaar Austriast (need olid ühed vähestest murelikusuistest väljamaalastest, aga ehk sellepärast, et nendega tekkis keelebarjäär – saksa keelt ei osanud me kumbki üle paari viisakussõna) soovis poole hinnaga samamoodi üht šallet saada, siis said nemadki – sest sall oli juba nende käes ja rohkem raha nad lihtsalt ei andnud!
Oma kaubaga on hea ka selliseid mänge mängida – eriti tahaks laatadel heameelt teha lastele, et neil tekiks, kasvaks ja süveneks hea tunne käsitöö ja ka selle tegijate vastu.

Õhtul oli tunne, nagu kahju oleks. Et nagu tahaks edasi askeldada seal Vana Tooma valvsa pilgu all sel konarlisel munakivisillutisel.
Aga kui koorem peal ja kodutee rataste all, tuli tasapisi ka väsimus. Tuttav tunne, et kõrvalestad ja suunurgad polnud enam üksteisest eriti huvitatud... Kui kell tiksus teist öötundi, oli koorem seltsiruumi maha pandud ja home, sweet home ootas oma teki ja patjadega. Järgmise päeva täitis veel rahakohvrikese sisu laialijagamine müüdud käsitööde nüüd juba endiste omanike vahel. See on tavaliselt päris suur töö, sest makstakse ju üsna suurte rahadega ning väiksemad kupüürid ja mündid on vahetusrahadena juba ringlusse tagasi antud. Mõnikord tuleb päris mitu korda kohalikus poes suure raha vastu peenraha nõutamas käia.
Kui kõik möödas ja suur väsimus taanduma hakkas, settis lõpuks ikkagi rahulolu ja tsipake nagu uhkustki selle üle, et iseendast võitu sain, kõhklustele järele ei andnud. Oli uudne ja lahe kogemus ning toekas tänutunne abiliste vastu!
maireh posted @ 20:46 - Link - kommentaarid (16)

14 August 2012
KUI HOOD ENDISELT PEAL KÄIVAD
ehk kolm (pehmet ja paksu) õde

Mul ei paista see veel üle minevat. Niipeagi.
Villaste šallede kudumise hoog.
Kolm õde said valmis.



Sellised pehmekesed, karvasekesed, paksukesed. Ja soojad. Korduvalt kontrollitud andmetel.







Justkui oleksid kolmikud, aga tgelikult ikka ei ole. Pikkus on erinev. Värvid ja nende vaheldumine on tsipake erinev.

Tegelikult oli õekesi koguni neli, aga neljandaga juhtus äpardus.
See oli koguni üks äparduste rida, kus kõik, mis sai valesti minna, tõepoolest ka LÄKS valesti. Nii et kahe-ja-poole-meetri-pikkusest ja 80 cm laiusest suurest õlašallest sai... no sai selline tsipa suurem meestesalli mõõtu.... Tihke ja koletumalt karvane. Alguses, kui nägin, millega olin hakkama saanud, läks tuju niruks, aga siis tuli jälle hoops naer peale. Et kuidas ikka saab kohe KÕIK sedasi viltu minna. No saab, noh!

Aga mul on veel olemas mustvalged kolmikõed, lõplikult viimistlemata, ja sini-valged nelikud saavad varsti valmis...

Jõulud tulevad meie suguharus tänavu vist sellised pehmekesed, paksukesed ja karvasekesed!
maireh posted @ 20:30 - Link - kommentaarid (11)



421802 visits