Muraka meisterdusi
About Me
Age: Õitsvas keskeas:)
Location: Tartu lähedal - Ülenurmes
Zodiac Sign: Ambur
Likes
Nagu (vist ) Marx ütles: Miski inimlik pole mulle võõras! See oli tema kõige targem ütlemine, ma arvan!

Dislikes
Alatus, kadedus, hoolimatus.
Link
Kangastelje Töötuba
Lapitöid 1
Lapitöid 2
Lapitöid 3
Lapitöid 4
Lapitöid 7
Lapitöid 5
Lapitöid 6
Lapitöid 8
Lapitöid 9
Lapitöid 10
Lapitöid 11
Lapitöid 12
Võrratu FIMO
Ehteideid Tšehhimaalt
Pärlitööd - madukee
Pärlitööd - madukee mustreid
Pärlitööd (palju traati)
Sayila
PRK
Katjake
Reesi blogi
Fimoehteid
Pärlipõiminguid
Pärlid ja traat
Seemnehelmestest (Aljona)
Traadi väänamine
Õnnekivid
Sõlmimist-põimimist
Samanta blogi
FIMO - damascus ladder
Taimedega värvimine - Liisi blogi
Poolvääriskivid
Roosa tuba
Ring-triibud
Kottide õmblemise õpetused
Rahvakalendri tähtpäevad
Mummumarjad
Fantastilised lapitööd
EHTELAEGAS
BALTIC BEADS
HELMETUBA
Papud
HELMEVAKK
Sutsukese pajalapid
BEADS
HELMEPOOD.PRI
HELMEKE
HELMEPUU
Sokikanna kudumine
Fantast heegeldised!
Autorikaitse jm
Pajalapid
TEGELUSTEKK
Lemmik-sokimuster
Päevapärlid
Vaheseinaks
Lapitöid
Suseri kogu
Niidigraafika
Niidigraafika2
HELMEHALDJAS
Hetty peleriin
Ajakasutus
Lapikotike
Photobucket
Me laps laulab
Võluhelmes
Sokikese kannast-sokid
Lahedad meisterdused
Lapitehnikaideid
Kosmeetikakotike
Hõbevalge beebipapud
Heegeldatud ingel
Yllepi head ideed
Käsitööka ema õmmeldud kotid
Eriti elastne silmusteloomine
Pakendi jm nikerdamist
Sakiline heegeldus
Jumalik kapsapirukas
Swirlid
Ohtrasti ehteid
Türgi pärliussi heegeldamine
Valentiniks
Aplitseerimiseks
Südamekaardid Heintelilt
Vallatused fimoga
Imelisi ideid
Nikerdamist
Nahast
Trühvlid ja vahukommid
Karbi voltimine
Kaardid
Nikerdamist purginaksudega
Veetlev bicornu
Põnevat lapitööd
Korvi punumine ajalehest
Pisisüdamed
Koogiretsepte
Romantilised ehteideed
Imelisi sisustusideesid
Lõputult lahedaid ideid (sh lapitöö, fimo)
Lapitöö - ultusääred leheks!
Maasikaõie tikkimine
Südamlik beebitekk
Loodusvärvid jm käsitöö
Heegeldatud lillepadi
SIIDIMAALINGUD
Paberist ehted
Imeliusate piltidega blogi
Idee kellaks
Toredaid (jõulu)heegeldusi
Jõuluideesid
Taaskasutus
Vahva koti õmblemisõpetus
Marulahedad asjad I
Marulahedad asjad II
Marulahedad ideed III
MARUlahedad ideed IV
Ülilahedad asjad V
Ülilahedad ideed VI
Ülilahedad ideed VII
Mässitud kaheksakand
Nutikad pildiraamid
Erinevate kottide õmblemine
Südameid ja lillekesi
Katedraali aken - bicornu

Quote
Me elame ju sageli nii, nagu oleks meil üksteise tundmaõppimiseks tuhat aastat aega.(...) Me unustame liiga kergesti, et "igavikust" meie jaoks jäetud jupike on täiesti juhusliku pikkusega ning et me võime üksteist kaotada igal viisil, ka nii, et enam midagi hüvitada ei saa. S.Rannamaa
Archive
Viimased postitused
November 2013
September 2013
Oktoober 2012
September 2012
August 2012
Juuli 2012
Juuni 2012
Detsember 2011
Oktoober 2011
September 2011
August 2011
Juuli 2011
Juuni 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010
Detsember 2009
November 2009
Oktoober 2009
September 2009
August 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Aprill 2009
Märts 2009
Veebruar 2009
Jaanuar 2009
Detsember 2008
November 2008
Oktoober 2008
September 2008
August 2008
Juuli 2008
Juuni 2008
Mai 2008
Aprill 2008
Märts 2008
Veebruar 2008
Jaanuar 2008
Detsember 2007
November 2007
Oktoober 2007
September 2007

Currently

Reading
Loen - üsna soravalt;). Mida, see oleneb ikka rohkem meeleolust. Lehti loen!

Last Movie
Filmide vaatamise ajal nokitsen rohkem käsitööd teha, sisust ei saa seepärast suuremat sotti:)

Listening to
Ikka midagi rahulikumat, või tempokamat, või klassikalisemat, või operetlikku... Kuidas kunagi.

Muraka meisterdusi
Kangakudumine on parim, aga kõik muu samuti!
29 August 2010
SÜGISESE VÄRVIKIREVUSE OOTUSES...

...SIIDISALLE...
...ühe hilise õhtaspooliku looming...
...ühe jutiga...

Siid on õilis materjal.
Siidimaal sobib mu meelest suurepäraselt ka nendele, kellele Jumalal pole jätkunud joonistamisandi jagada...
S.t mulle näiteks sobib just sel põhjusel.

Esimene sall sai sissejuhatavalt tagasihoidlik. Idee ei soovinud veel tulla eriti...



Siis tuli väike nihe ideelisuse poole justkui



...ja värvid läksid veelgi jõulisemaks...



Koos...





Nagu öeldud, meeldib mulle siidil tekkiv ettearvamatu värvidemäng. Võib isegi püüda seda korrata, aga välja see ilmselt ei tule... Müstilised põõsad ja puud, pilved või lilled - mine sa tea, mis ja kuidas see sool seal kujundab...

Järgenevad pildid on ühistöö tuulega - hoidsin nukast ja pildistasin, tuuleke tuli ja tegi taustakujundust . Meil oli koos nii vahva ja loominguline, et lausa raske oli pidama saada!









maireh posted @ 15:27 - Link - kommentaarid (14)

26 August 2010
PÄRLIPÜÜDJA.....

Mageveepärlid.....
Sellised mummukõrvakad, mida vahel kohe TAHAKS kanda, vahelduseks suurematele ja söakamatele...

maireh posted @ 17:40 - Link - kommentaarid (7)

23 August 2010
TAIME-LÕIME-VÄRVIMÄNGUD...

Eile tegid Tartu-kandi isetegijad Ehalill5 eestvedamisel taimetrükki. Igavesti haarav ettevõtmine - aitäh õpetajale!

Minu esimene arglik katsetus. Rohekas leht on tehtud õpetaja kaasabil ja see tuli ka kõige täpsemini välja - isegi mingid taimeparasiidid on täitsa nähtavad!
Kindel värk, et seda käsitööd tahaks veel teha - jälle üks tänuväärt teema minusugustele, keda kahjuks joonistamisoskusest ilma on jäetud...

maireh posted @ 17:25 - Link - kommentaarid (5)

20 August 2010
VAIPADE TULEMISE LUGU
Vol 2

Õigemini kõrvalepõige tormisele Pangodile...

Kõigepealt siiski vaiba-teema.
Ketlivaibad - oli küsimus, et mis see on. Üks selline vaibake ühest eelmisest postitusest.



Kuidas need ketlid just tekivad, seda tehnoloogiat ma oma silmaga näinud pole. Tean, et need on sokitööstuse jäätmed. Ja neid saab omavahel kokku sõlmida ja saavad vahvad sõlmelised vaibad.





Aga nüüd Pangodi pääle.
Nokkisin terve pühapäeva (jutt siis mälestusväärsest 8. augustist) terrassil oma suure ja loogilise segaduse keskel materjalikerasid kokku õmmelda, mingi 6-7 vaiba jagu "soolikaid" kuivas ümberringi, termomeeter näitas mingit 30-kraadist sooja ja päike lõõskas taevas. Suur, rahulik ja turvaline suvepäev, ütleks ma.
Otsus tuli, et kui läheks Pangodisse ujuma korraks. Abikaasal Pangodis tutvad kalakesed, käib aeg-ajalt nendele toitu loopimas ja... ja mõnikord tulevad siis mõned kalakesed temaga sealt õnge kaasabil koju kaasa ja...

Kõik see värvikas vaikelu jäi õue peale lahkesti laiali - tulen tagasi, teen edasi...



Sõidu ajal kaesime küll, et kuidagi udu-umbe kisub... Arvasime, et nooo eks see ole see Venemaa sudu...

Käime järvel ummamuudu - pargime auto metsa alla, võtame paadi ja sõuame üle järvesopi teisele kaldale. Mina sulpsasin kohe vette, abikaasa aerutas kalade "sööklasse" neile nämmi loopima.
Ujusin mõnuga kaldast eemale - mulle meeldib see minu-all-on-mitu-meetrit-vett-tunne. Kuulsin siin-seal järvekaldal kilkeid ja vetteplartsatusi - oli teisigi suplejaid, kes imelikuks kiskuvast ilmast ei hoolinud...
Aga kuidagi ärev oli olla ja keerasin nina taas kalda poole... Ja kuulsin, kuidas sealtpoolt oleks kui rong mürinal peale tulnud... Oi ma siis ujusin, kärmesti ujusin... Kaldasse jõudsin, langesid esimesed jämedad piisad ja ümbritsevad puud olid tormilookas... Abikaasa pärast rääkis, et tema rõhus kah aerudele mis hirmus, ja oli mõelnud, et kuskile pole tormivarju minna, et ainus võimalus on paat kummuli keerata ja sinna alla pugeda...
Aga kaldal oli siiski üks varjualuseken, mis küll vihma läbi tilkus, aga suurema vee kinni pidas. Aga seal all ei olnudki nii turvaline olla... Ümberringi kõik mühises ja praksus, nagu oleks tikke murtud... Oksad lendasid ja puud paindusid ähvardavalt... Meespool käis väljas ärevalt ümbrust uurimas, aga midagi ei kommenteerinud... Hiljem alles taipasin, et uuris, kas meie onnike suuremate puude murdumisteele ette ehk jääb... Kustpoolt tuul puhub, seda küll aru ei saanud - justkui igalt poolt puhus....

Muidu rahumeelne ja lauge lainega Pangodi oli sedapuhku tõeliselt pahur - ja mingil ajahetkel oli järvel suhteliselt suur laine ja lainel oli valge vahumüts peas...

Mul oli kaasas telefon ja sellega klõpsisin mõned meeleolupildid. Et oleks, mida mäletada, kui ükskord vanaks juhtub jääma!

Vaade Pangodile meie tormipesast - suurem raju on juba vaibunud...


Sama äkki kui see torm tuli, oli see ka läinud - ja meie läksime ujuma. Mõnusa ja kosutavalt jaheda veega Pangodi järv oli kohutavalt prahti täis - oksarisu, kaseseemneid... Pardipere, kes muidu alati ujujaid ja paadisõitjaid tervitamas käis, oli ilmselt kõrkjates või kus varjul... Uje tuttpütipere, kes tvaliselt eemalt supelsaksu seiras, oli samuti kuskil tormipaos...

Paatisime peagi tagasi teisele kaldale, sest koju jäänud tütar helistas mitu korda ja ärevalt - Ülenurmes oli torm möllutanud omasoodu, ehitusmaterjali lennutanud ja... Mul oli siiralt hea meel, et muidu ujumislembene laps seekord otsustas koju jääda - oli teine rabanud kõik rõdule-terrassile laiali jäänu ja tuppa tarinud. Muidu olnuks see ilmselt peris vägev pilt, kui need minu "soolikad" kõik õhku tõusnuksid ja kuskil suvalises kohas hiljem maandunuksid... Oh, kus alles kujutlusvõimel oleks tegemist selles kohas!

Aga kui paadiga sadamasse jõudsime, hakkasid ekstreemsemad üllatused alles tulema. Meie auto kõrval oli veel natuke aega tagasi kõrgunud üks kuivanud kuusk... ja seda enam ei olnud seal... Külitas maas, teravad oksatüükad kui muistne karuäke sügavale maasse kaevunud... See äke oleks ju võinud, jah, ka meie auto katusest läbi kaevuda... ja me oleksime halva õnne korral isegi seal sees võinud istuda... Mis muud, kui et tänatud olgu taevas!!!
Nagu öeldake - ära muretse selle õnnetuse pärst, mis oleks võinud juhtuda, vaid ole rõõmus ja tänulik selle eest, mis juhtumata jäi!



Ja mets sealsamas kõrval oli kui hiigelteerulli alla jäänud...



Kõike seda nähes üha tugevnes soov kiiresti koju pääseda...
Aga metsateel ootas uus üllatus - paar tormiheidetud haralist haaba:



Õnneks elab sealsmas lähedal sugulane, kes õnnekombel ka kodus oli ja sai väledasti saega appi rutata. Ka lähedalasuva maja peremees tuli päästetöödele appi ja pihtis, et ta pole elus nii suurt hirmu tundnud, kui äsjase tormi ajal. Nende majake ju lausa kõrgete puude vahel metsa rüpes...

Päästetööd:



Kui pääsnutena Pagodist Ülenurme poole sõitsime, võisime igal pool tee ääres näha, kuidas silmale harjumuspärane pilt tee ääres oli teisenenud - kõrged ja põlised õuepuud olid mitmes kohas tormi ohvriks langenud, metsades ja teeäärses võpsikuski paistis siin-seal ribadena tormiheidet, poole pealt murdunud puude tüved valendasid nukralt ja justkui ahastades taeva poole...
ˇ
Takkajärgi olen mõelnud, et olime ju otse tormi teel. Kogu see murdmine käis otse meie ümber, meetritekõrgused puud praksusid pooleks lausa siinsamas...
Kummelaisel kombel hirmu ei olnud - mingit fataalsusetaju ei tulnud küll. Siis... Ainult aukartusesegune imetlus looduse tujukuse ja võimsuse ees... Loomulikult - ei teadnu ju ka, siis veel, mis mujal Eestimaal toimub...
Üks kindel soov ja palve oli küll, kuskil sisemuses - et ikka kõik INIMESED, lähedased, tuttavad ja mittetuttavad puutumata jääksid!

Kodus oli torm olnud suhteliselt säästlik, ainult irvakile jäänud kuuriukse oli koos hingedega eest väänanud. Aga Ülenurme koolimaja ehitusel oli tusatuul ilmse mõnuga tuuseldanud - kergekaalulised soojustusmaterjali virnad olid külili ja upakil, metallaed pikali ja imekombel aknaklaasivirnast mõne sentimeetri kauguselt mööda mürtsatanud... Plastitükid valendsid ehitustandrist sootuks kaugel maanteepervedel ja põllu peal... Kõige selle keskel polevat ka sugugi kena ega julgustav olla olnud, nõnda rääkisid need, kes selle kohapeal läbi olid teinud...

Meie Ülenurme.
Gümnaasiumi koolihoone juurdeehitus ja renoveerimine.
Millist mõnu võis see tuuletuuseldis nende virnade ja aia kallal kurjasti asjatades küll tunda?!?!!
Tema kah ISEmoodi tegija...







SIIS ei teadnud me veel eriti midagi sellest, mis oli sündinud Väike-Maarjas, Palamusel või mujal Eestimaa peal...

Ülenurmes tulid töömehed hommikul tööle, upitasid aia püsti ja plastivirnad oma kohale tagasi ning elu läks edasi. Suurel pinnal Eestimaast aga undasid saed ja põlesid lõkked veel mitu päeva pärast nii rahumeelselt ja sumedalt alanud suvepäeva...
maireh posted @ 21:22 - Link - kommentaarid (3)

18 August 2010
VAIPADE TULEMISE LUGU
Vol 1

Suvel on hea ettevalmistuda. Vaipade kudumiseks. Eriti sellisel suurepärasel suvel, kus päikest on kohe mitme vahepealse aasta jagu. Mulle hullusti meeldib niisugune suvi, kuigi vahel on nagu nõksuke palav küll... aga muidu arvan just, et talv olgu ikka talv, lumega ja puha, ja suvi olgu soe ja päike on oodatud ja armastatud - igal aastaajal!

Vot.
Ja et on hea ettevalmistusi teha.
Mu ämma aidas leidus tükk aega tagasi üks suur-suur kaaneta autoklaav. Terasest ja põhimõtteliselt ei roosteta isegi soolveega kokku puutudes. Kaant, nagu öeldud, tal ei olnud ja keegi tema vastu huvi ei tundnud. Peale minu. Suur pütt sai koju taritud ja Nõiakööki tassitud. Meil õues selline välipliit, kus oma imbusid teen - värvin taimedega lõnga ja aniliinvärvidega puuvillaseid paelu jne. Süüa teeme kah suvel seal. Ja autoklaavis (mitte selles kaaneta anumas, vaid ikka päris autoklaavis) teeme lihakonserve ja ämbrisalatit. Jummalast hea saab - ja palju väiksema vaevaga!

Vot selline kallisvara mul. See värvianum. Pealt kenasti kitsas, nii et materjal ei saa poolenisti värviveest välja kerkida ega midagi. Ja ullult plju kraami mahub korraga sisse.



Eelmisel nädalavahetusel, mis teatavasti päädis Eestimaad laastanud tormiga, läks materjali ettevalmistamine kohe kuidagi eriti ladusalt. Pesin ja värvisin ja lõpuks nägi meie sisehoov välja selline - loominguline!



Ja rõduserv...





Hoovi üldvaade... soolikatega...



Terrassi peal istusin ise ja õmblesin materjalijupikesi keradeks. Ümberringi erinevate kastide kaootiline kaos - igas ise värvi kerakesed-jupikesed ja minu jaoks oli süsteem täitsa olemas. Nõela torkasin õmblemiste vahepeal istumise all oleva padja sisse... Omal vastutusel .
Ja ämber tooliserva all pole mitte äkiliste hädade ootel, vaid sinna said loobitud kõik otsakesed ja servakesed, mis materjali korrigeerimisel tekkisid.
Sealt oma süsteemide keskelt käisin vahepeal jälle paja alla puid panemas ning kena ja loominguline oli olla. Minul. Akuraatsed inemised oleksid sellist kaost nähes ehk isegi endast välja läinud...
MIna ei läinud esialgu kuskile ja mu pere ja tutvad on mu iseärasustega juba ammu leppinud!



Ja etteruttavalt - selline organiseeritud kastitäis sai kogu segadusest lõpuks. Numbrid keradel näitavad, millises järjekorras need ükskord vaibaks peaksid saama.



...JÄÄB POOLELE PRAEGU...
maireh posted @ 12:49 - Link - kommentaarid (7)

16 August 2010
KUIDAS MÕNI PISIASI SÜDAME KÜLGE HAKKAB...

Kui neid sisalikke netipoes nägin, tahtsin endale kah kohe üht paarikest. No eks nad siis tulidki... Kahekesi ja proovi peale.
Ja kui nad kodus olid ja tangide haardeulatuses, leidus kohe keegi, kelle kõrvad nende järele igatsemas...
Nüüd need pisikahepaiksed kõiksem aeg kõrvades kõlkumas... Vist magavad kah kõik koos - kõrvad ja kõrvakad...
Ikkagi pean neid vingerdisi mõned paarid juurde soetama!

maireh posted @ 09:46 - Link - kommentaarid (5)

10 August 2010
MIND KUTSUTI VÄLJA...

Telefon mu süles helises ja helises ja helises. Ja mina väänasin kinni üht ketilüli... ...see oli mul juba paar korda näpitsahaarade vahelt pudenenud ja olin ennast juba iseenda kobakäpsuse eest sõidelnud... Habisin lameotstangidega ketilüli kinnitada... ...telefon helises.... Nii, lüli sulgus, krabasin telefoni - jõudsin! Ei jõudnud vaadata, KES helistab... Hääl oli nii tuttav, nii tuttav... Ja küsis, et kas ikka olen mina... mitu korda...
Jõudsime teineteise rõõmsa äratundmiseni - ja sõnum oli selline, et oli kistumatu vajadus mõningatel isetegijatel KOHE kokku saada! Tartlaste sellekuine kokkusaamine ju vahele jäänud... Selline asi hakkab suisa tervise pääle...

No vot, ja seda enam ei saa ommmmmetigi taolisele kutsele kurdiks jääda! Ja vaja ikka miskit EDEVUSE LAADALE kaasa või kaela-kõrva haarata... Kee oli peaaegu valmis, kõrvakad said küll lausa tangituliselt...

Selline ÕIGE sinine nõudis ju ometi juurde natuke musta ja veidike valget... Köögis mängis Elamri-raadio, mitu korda lasti eetrisse seda reklaami, et "Ma tahaksin Kodu saia..."
Ja kui kee valmis ja kõrvakad konksuga ühendatud, laulis Boris Lehtlaan otsat lõpuni selle õige "Ma tahaksin kodus olla..."

Kuidagi õiged asjad kõik sel päeval - värvid ja lõhnad ja hääled... Ja kõige õigem ikka isetegijatega kohtumine! Aitäh kutsujaile ja tulijaile - oli õdus ja mõnus! Mul on tuliselt kahju, et esmaspäeval oma õnnesoovidega Pulloverisse pärale ei jõudnud, aga ükskord ma tulen niikuinii!

maireh posted @ 15:13 - Link - kommentaarid (5)

06 August 2010
VEEL PAAR VAIPA, PEREFIRMALT

Tellimise peale ja etteantud mõõtude järgi kootud, ja kus värvimisega sai seekord üksjagu vaeva nähtud! Ikka ei saanud pruun küllalt pruun ja beež tundus selline hägune ja äbarik ja... Sai aga värvitud ja ümber värvitud. Endale tundus tulemus lõpuks peris vatuvõetav, nüüd ootame põnevusega, mis tellija arvab...



PÄIKEST KÕIGILE -
ja ootame põnevusega, kas tuleb siis see kuumarekord ehk ära lõpuks!
maireh posted @ 12:18 - Link - kommentaarid (1)

02 August 2010
PAAR VAIP-VAIBAKEST...

Valge roosaga. Ketlitest ja seega tsooniteraapiline - jalataldade all ju hullult palju igasuguseid punkte... ja ketlisõlmed on üksjagu masseerivad.





Siis üks kirju-mirju hiiresabavaip. Mul selline termin nende vaipade kohta. Meetri-paarised "soolikad", mida mõni postitus tagasi rõduserval demonstreerisin, on omavahel kokku õmmeldud ja nendest moodustub ettanähtamatu triibumuster.
Ja küsijatele vastuseks - pesema "soolikaid" tavatingimustes ei pea... Aga mul need varud , no ütleme - väiksekesed varud asuvad keldriruumides katla kõrval ja seal on olnud uputusi ja tahmamisi ja tolmumisi ja.. Ja ma nüüd kolin ja korraldan neid varusid seal...
Katastroofilist midagi pole õnneks juhtunud, ainult tööd iseendale juurde!



ÜKS PÄÄSTETUD FIMOTÖÖ...

Tegime kunagi swirle ja siis jäid need fimotaiesed mul küpsetamata õigel ajal ja seisid ja eks üht-teist kukkus neile peale ja nad polnud enam nii eriti koonusjad swirlid midagi, nagu nad algselt olid...
Viisin nad siis kontakti pastamasinaga. Pressingulisse kontakti... Tegin augukesed otstesse ja küpestasin ahjus kui pannkooke...
Noooo siis väheke veel seisid ja siis mingil hetkel sai endistest swirlidest selline kee.



MINGI ROOSAVAIMUSTUS...

...sai tegelikult alguse juba mingi aeg tagasi. Eria käis meil Ülenurmes ja tal oli pärlivarusid kaasas. No pärleid kulub ju ikka, eks-ole-juuuuu! Olid seal hulgas ka ühed hüljatukesed poolfabrikaadid, mulle imponeeris just paar mürkrohelist tahukat...
Pulloveri poest ostsin toredaid roosasid klaaspärle ja need tundusid kõik kokku nii fafffasti sobivat... Ei midagi erilist, aga mulle sobis see kooslus ja niipea, kui valmis said, leidsid endale sealsamas ka kodused kõrvad !

Pildistatud on õhtuvalguses ja tahukate mürkrohelus on vaid juurdemõeldav... Aga roosa on vastu õhtutaevast just niisugune eriliselt kumav...
(Enesekiituslikus ja -laituslikus korras tuleks õelda, et kõrvakad said üsna šefid, aga pilt ei saanud sedapuhku eriti...)



Kõrvakad lehvisid naisjäreltulija kõrvades maailma avastama, aga roosa-rohelise vaimustus jäi koju minu manu. Seltsiks "mõningase koguse" pärlitega. Käsitsivalmisatutega sealhulgas. Midagi sellest ühel õhtul sündiski, roosat ja rohelist...







See suur roheline on marmor. Ilus tumeroheline ja väga sümpaatne kivi...



Siis sorisin-sortisin veel oma tilluksetes varudes... Ja tuli aga jälle meelde, kuidas me kunagi Roosi ärisse appi pärleid müügile sorteerima sattusime...See oli suur-suur saadetis, mis Indiast tuli... Ja me olime lõppkokkuvõttes kõik need pahmast tallavad härjad, kes endal suud kinni siduda ei suutnud... Teate ju küll seda vanasõna...
Eh, naine, kergemeelsus on su nimi!

No ja vot selliseid vaimustavaid varusid ma siis veeretasingi ühel ööhakul. Eks neid varusid on tasapisi vähendatud ja nüüd on jäänud rohkem niisugused omapäised - igast asjast natuke. Paningi neid omapäiseid kokku ja saigi jälle üks ebareeglipärane pikk ja toekas kee.



KUIDAS MÄGEDES KOHANDUDA...

Iseendalegi üllatuseks osutusin eile Otepää laadal olijaks. Laupäeval käisime Otepää Naisseltsi kahekümnendal sünnipäeval ja oli ilus ja vahva pidu. Järgmisel päeval pidi olema traditsiooniline Otepää laat ja mitmedki tulid ja küsisid, et kas siis homme siinsamas näeme... Ebareeglipärase inimesena juba jagasingi lubadusi... Aga laadaplatsid olid juba üksjagu viimseni jagatud... Kuid suurepärased Otepää prouad leidsid ikkagi lahenduse... Ja nõnda ma siis vaipade ja "juveelidega" pühapäeval Otepääl olevaks osutusingi...
Otse mäeveerul.... magusa koha peal plats, aga keegi seda ei olnud tahtnud, sest oli teine tõesti mäeveerul...
No kui on häda, on ka abi! Panime algul laua paika ja see oli ikka NIIIIIII viltu.... Kõik oli kuidagi ausõna peal ja valmis sealt maha veerema... Ja sai siis ümbruses ringi vaadatud ja peremehetu : laguneva hoone juurest mõned kunstipärased kivid laenatud. Hiljem ikka viisime tagasi ka!
Asi sai aetud, laud looditud ja müümine toimus kui baarileti taga. Kümneid kordi mäeveerust üles-alla tatsates arvasin teadvat, mis tunne on Haanjamaa lehmadel - nendel ju ka pooled jalad pikemad ja pooled lühemad, et kõrgustiku küngastel ikka kenasti kulgeda saaks.
Veelkordne tõestus ütlemisele, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, ja aitäh Otepää noorikutele, et laadale kutsusite ja platsi leidsite!



maireh posted @ 12:57 - Link - kommentaarid (4)



421802 visits