Tarvis oli juubelikingitust ühele muhedale tantsurühmale, 14-liikmelisele. KOHE ja kiiresti! Tahtsin midagi südamlikku, sümboolset... mitte midagi suurt, vaid just tillukest...
Mõtlesin seda ja alustasin toda, aga ükski idee ei tundunud paslik. Siis turgatasid pähe Linca blogis nähtud prossid - ja üritasin mälu järgi katsetada... Esimesed said suht... omapärased, aga pärast hakkas mõni juba lausa meeldimagi! Igatahes imevahva ettevõtmine, ja täiesti "roheline" jälle - kõik lapijupid ning pitsitükid saab ära väärindada, ja riidekapist igasuguseid sitendavaid pluusesid, ja ema noorepõlveaegse krimpleenkleidi, ja nööpe, ja... Jälle üks kütkestav jätk poolelijäänud lapsepõlvele, ütleks ma!
VAHVA!!!!






Kinnitasin prossid mustale kartongile, signeerisin ära kah - autorieksemplarid ju!!!
Ja täna sai eileöine looming juubilaridele koos lilledega üle antud.

Ei tea, kas teistel kah peeglilauale selline segadus tekib, aeg-ajalt ja üsna tihti? Et on kreemitopsikud-huulepulgad ja muud võõpvahendid ning "natuke" ehteid ka?



No hea küll, siin on ikka veidike võimendatud seda segadust, õigemini korrastatud.
Aga häiriv oli see siiski....

Ostsin kunagi Vararealiseerimiskeskusest kinke, olid kõvasti alla hinnatud vidinad, aga lustlikud. Sealhulgas oli ka niisugune - mhmh! - kaardihoidik? Pasundavad inglid peal ja puha.



Ostsin pooleldi viguri pärast, aga natuke idee kui niisuguse pärast kah. Tütar tegi sellest kohe oma aardehoidiku - sinna läksid pärlid ja prossid, hõreda riide sisse torgiti kõrvarõnagad ja riputuspulga otste külge sätiti ketid ja keed. Umbes nii olin ma kah mõelnud!
Aga endale tahtsin ju kaaaa - mingit ehteorganiseerijat....
No tegingi siis. Linastest kangastest, "taskuteks" kasutasin hästi hõredat, ikka et oleks hõlbus konkse torkida. Ja üksiti on siis kõrvakad n.ö korrapidajaks, millises kambris millised keed ja käevõrud peaksid olema...
Aga sääl peegli kõrval seina peal on nad praegu päris käepäraselt saadaval-nähtaval!



Kohe ei teagi, miks mul on selline tunne, et neid "organisaatoreid" tuleb veel teha.... Esimene hakkas üsna ruttu ületäituma ... Kuigi jummala õige on see, mis Kastan mulle ütles - ise teed ehteid, aga käid ikka, üks ja seesama kee ja kõrvakad küljes!
Konsrevatiivsus on vist selle nähtuse nimi!??!!!

Päikest - jätkuvalt!

Eile oli asja Roosi ärisse. Silt uksel kinnitas, et tööaeg on just lõppenud - aga meie armas müüjanoorik oli ikka ja kannatlikult ja lahkelt leti taga... AITÄH!!! Ja kui juba kaupluses olla, siis ometi ei saa lahkuda ostuta - mõnedki pärlid lipsasid ostukotti kui iseenesest!
Ja siis selgus, et

ROOSI ÄRIST ON VÕIMALIK 20% ODAVAMALT OSTA!

Minul, tõtt öelda, oli see silt sisenedes kahe silma vahele jäänud...

Õhtul nikitsesin mingi hetketuju ajel vastvarutud sürr-ripatsitest sürr-ehted. Kuigi ma ise neid ilmselt välja ei kanna, siis teha oli ikkagi tore! Pärlid-helmed lihtsalt ON inspireerivad!



Ja niiviisi näeb see konn kivil välja!

Pahura päeva pastelsed värvid....
...ehk veel üks sallisaaga.

Kolmapäevad on erilised päevad - meie seltsipäevad. Lahedad, lustilised ja õpetlikud. Ja koosolijad annavad niisuguse hoo sisse, et tahaks kohe edasi teha midagi... no vähemalt midagi suurt, värvilist....
Ühel õhtul-ööl maalerdasin siidisalle. Sinised-kollased olen ette näidanud, aga tegin midagi veel. Minule senitundmatus tehnikas.
Kõigepealt tegin rätiku. Olin ostnud mõned rätikutoorikud, aga need seisid juba tükimat aega. Nüüd tundsin, et aeg on küps. Kasutasin kõrretehnikat, ja jälle nokkisin kõrred sealsamas märjalt rätikult, et värvipiirid liiga konkreetseks ei jääks. Et väljas oli siis veel ERITI visalt ja vindunult masendav ilm olnud, juba mitu päeva järjest, valisingi sellised lume alt pääsenud kulu värvid...
Panin rätiku käärpuule kuivama...



...ja hakkasin lauda puhtaks pühkima.



Aaaaqa siis hakkas miski minus roheliselt mõtlema. Mõni võib seda ihnsuseks nimetada - ja temal on ka igatahes õigus!
Nii värviline oli see aluskile seal laua peal veel... et heitsin sinna lataki! ühe triigitud sallitooriku, ja pühkisin-topsutasin sellega laua suhteliselt puhtaks ning kuivaks.... Ja sortsutasin veel mõne valge laigu tarvis lauale lisagi!



Selline etteaimamatute mustritega sallike sai sellest!



Ikka kulda ja sitendust kah - päikesepaistel on seda näha küll.



Aga muidu.... Mis ikka ärkamiseks valmistuva looduse värvides tehtud, ega sellest vikerkaart välja ei pildista... Ja pildistamispäevadki olid just sellised nagu maalerdamisaegne ilm - taevas rippus päev läbi sul kuskil kukla kohal ning kõrgemale ei tõusnudki, päikesetera ei pääsenud piiluma ei siit ega sealt... Tuul tuias pahuralt ja riigilipp koolimaja lipuvardas püsis tuules sirgena, kui oleks seda ohtrasti tärgeldatud. Eestimaal on kolm kuud aastas talv ja ülejäänud aja on lihtsalt halb ilm - aga seda suurem on rõõm, kui see halbtus (seoke siitkandi sõna!) ükskord jälle otsa saab ja päikene paistma pääseb! Pahal ilmal on oma vaieldamatu vajadus - kirgastada eelnevat ja järgnevat!
Veel paar võtet selle isevärki maalerdamise resultaadist - häguses õuevalguses ja magamistoa laelambi paistel.

Lõpetatud töödest....
...üks padjake sai valmis. Isegi päris suur padjake. Linastest kangastest flik-flak, kokku õmblemine läks juba natuke ladusamalt - eks harjutamine tule ikka kasuks tõesti!
Tegin nii, nagu õpetaja soovitas: padjapealsele panin alla õhukese vatiinikihi ja aluskanga, teppisin paar õiekest läbi kah, et oleks tulevikus pesukindel. Kinnise tegin krõpsupaelaga teisele poole padja keskele. Natuke õmblesin otstest padja "lahtikäimis-täitmiskoha" kinni ka - jäi paremini hoidma küll!
Ja flik-flak on ilus tehnika!

Paar vastust siinkohal, eelmise postituse jätkuks.

KL24 koduleheküljel neid kandipaela tõmbajaid tõesti üleval ei ole (nagu ka palju muud hääd kraami - ega nende kogu olemasolev nasvärk sinna mahukski... ). Mina helistasin poodi ja küsisin infot, nad kenad inimesed olid kohe lahkesti valmis seletama. Kanditõmbajaid on neil, nagu öeldud, mitme laiusega. KL24 koduleheküljel on telefoninumber ja meiliaadress olemas, mul on selle firmaga küll ainult meeldivad koostöökogemused siiamaani, olen sinna peris palju investeerida jõudnud juba!
Ja veel: kui tellimuse maksumus ületab 1000 krooni, siis saadetakse kaup kohale postikuluta - vähemalt hiljaaegu oli see veel nii! Nii et tasub koopereeruda ja tellimus mitme peale teha.

Toimetan siia veelkord natuke soovituslikku laadi infot ka:

KES ON HUVITATUD LINASTEST KANGASTEST
NÖÖPIDEST-NIITIDEST (tegemist tavalise, polüestrisisaldusega õmblusniidiga), VÕTKE PRIVAS ÜHENDUST!

Kangad on hääd ja kvaliteetsed, Leedust toodud, meetri hind 65 krooni. Kui on rohkearvulisem ostuhuvi, tuleb firma ise kohale, organiseerige vaid müügiruum ja tehke kohapeal ikka natuke reklaami ka!
See on meie vallas tegutsev firma, meie seltsi rahvale mitu puhku müümas käinud ja me oleme küll oma ostudega rahul.

Niisugused kangad siis:





Iseenda käsitöistest tegemistest kah näpuotsaga.
Kevadekarva sall ja rätik:



Tehtud kõrretehnikas, aga kõrred enne rätiku-salli lõplikku kuivamist küljest nokitud, et värvid rohkem voolama pääseksid. Et ikka edevam oleks, tegin mõned sitendavad kriipseldused guttaga peale.
Rätikule - roose ? ????


Sallile selliseid ämblik-kombitsaid :

Kui hiljaaegu seltsiruumis oma öist sallisaagat arendasin , katsetasin veel ühe lapitöise ettevõtmisega. Õigemini tegin läbi ühe järjekordse etapi.



Mulle on alati meeldinud šenilltehnika, natuke aega tagasi katsetasin selle vaimustuselaine harjal ise ka. KOHE ja sealsamas õmblesin seltsiruumis leiduvatest juhukangastest proovilapi, sentimeetriste vahedega, ja lõikasin lahti ka. Mulle väga meeldib selline abivahend, mille Karnaluksist tellisin:



Sellega on võimalik lahti lõigata nelja erineva paksusega õmblustööd. Marja Matiisen, kelle kodustuudios möödunud aasta märtsikuus külas käisime (olen sellest oma blogis ka pika ja vaimustunud postituse teinud - ALLPOOL! ) ütles küll, et kääridega saab selle lahtilõikamise väga edukalt ära toimetada, pole vaja liigseid kulutusi tehagi. Mulle tundub see abivahend siiski mugavam. Arvan, et eks mu sellealane kogemus on ju Pamiiri mäestiku võrra väiksem kui Marja Matiisenil või nii mõnel teiselgi lapitöötegijal, et ma lihtsalt ei saa hakkama ja pean seepärast abivahenditesse investeerima...
No ja selle lahtilõigatud proovilapi pistsin siis pesukotti ja sellaga pesumasinasse ja lasin seal teksapesuprogrammiga koos oma (nuno )sallide ja vildikarpide ja käterätikutega keerelda. Läks mõnusalt pehmekeseks ja karvaseks see mu juhukangastest äkkettevõtmine - enne pesemeist oli teine küll lame ja armetu, mingit muljet ei jätnud...

Ja üks abivahend veel Karnaluksist - kandipaela tõmbaja. Neid on seal müügis päris mitmes laiuses kandipaelte tegemiseks, ja uskumatult mugav on sellega töötada! Muudkui pael ühest otsast sisse, triikimislauale - ja teisest otsast tuleb valmis kandipael välja sikutada, vaja vaid triikruaga voldid sisse vajutada!

...ja läheb aga jälle edasi...

...see sallitegu.

Kui sallid olid masinas oma aja ära loksunud, võtsime omad "vorstikesed" välja. Kõik oli korrekt, sidumised kaunisti koos, aga kui väledamad oma rätikud lahti harutasid, olid lõng ja heie ja villaloor küll puhtad ja kohevad, aga mitte eriti (loe: üldsegi) viltunud....
Siis läksid mu viltimiskaaslased koju, alustatut oma pesumasinatega lõpuni toimetama, ja mina jäin seltsiruumi oma jonni ajama - panin aga oma "vorstid" uuesti masinasse, valides SAMA PROGRAMMI, ikka selle õrnpesu oma (kodusel masinal mul säändest üldse ei olegi, kus ma`s oskasin kahtlustada). No vähemalt järjekindel olin!
Et midagi ikka teha selle aja täiteks, mil masin oma tööd teha müdistas, viltisin karbikesi.
Ja kui pesumasin lõpetas, oli villalloor veelgi puhtam ja pehmem...
aga endiselt kergesti üksteisest eraldatav! Väga hää masin, tuleb välja! Leebe ja õrn!
Siis otsisin kokku seltsi mustad käterätikud, pistsin masinasse ka vahepeal valminud vildikarbikese-toorikud ning kolmandale ringile oma sallivorstikesed. Ja valisin sedapuhku juba teksade pesemise programmi! Uhh, see oli nagu ... no ma ei tea... kasiinoõhtu ehk?
Kell tiksus, südaöö oli juba möödas, ajaviiteks muudkui patsutasin järgmisi karbikesi, ja pesumasin sumises nurgas oma tööd teha. Georg Ots laulis mu palvel mu väga varase lapsepõlve aegseid lüürilisi laule heinateost ja kalalkäimisest järve keskel väiksel saarel ja täitsa-uuest-Moskvitšist...

Kui masin viimase loputusvee lõpuks välja voolutas ja tuttav kaaneavanemisklõps oli käinud, tundus mulle, et mu vererõhk vajaks meedikute jälgimise alla võtmist... Süda rõõmustas, et keegi siinsamas ja kohe seda oletatavat läbikukkumist nägemas ei ole... aga kahju oli kah - et hea nali kaotsi läheb viimate...

No tuli välja, et mõnikord viib järjekindlus isegi mingi võiduka vaheetapini!

1.Seltsi käterätikud olid pesus üsna puhtaks läinud (kuigi temperatuuri ja pöördeid ma väga mehisteks ei reguleerinud).

2.Mu hõredik-roheline-sall oli LÕPUKS villatutsakad kenasti külge haakinud ja muutunud üsna sallilaadseks:



3.Karbikesed olid ka päris tugevaks viltunud, jäin nendega ise suhteliselt rahule. Roosa ja südamega jätangi niisama, teisi natuke veel kaunistan millegagi. Nad mul siiamaani seltsiruumis ootamas...



4.Puänt oli sel salliteol siiski lustiline - mu punase lõngaga sall, mille eelmises kahe-pesu-vahes riide seest lahti olin harutanud ja pärast tagasi kangasse keerasin, et uuesti masinasse panna, ei olnud mitte endise ja tarvilise tugevuse-tihedusega seotud saanud... Mu "vorst" oli pesus kapitaalselt laiali lagunenud, aga vist siiski hilisemas faasis - see mohääri ja villa segu oli imelise tihedusega viltunud alus- ja pealiskanga külge, nii et nüüd olen ma ka nunovilti teinud!!! No kuku pikali, kui palju erinevaid käsitööliike ühe (hilis)õhtuga läbi katsetatud sai! Ja pesu kah veel pestud!



Vot selline sallisaaga seekord - et teised minu vigu kordama ei peaks hakkama... Tark õpib teiste vigadest...

Üks sallisaaga on mul veel lähiminevikus läbi tehtud, aga sellest küll enam täna juttu ei tee, ausõna!

Hüva ööd kõigile!

SALLITEGU.... Või õigemini - kohe igavene tegu nende sallidega....

Eelmise nädala kolmapäeval oli meie meisterdamisteemaks heidesall, õpetajaks Helle.
Mina olin kunagi oma aruga salli teinud, nii et juba täitsa teadsin, mis valesti läks tookord... Aga mis pahasti , see uuesti!
Selline nägi mu sall välja ENNE uuestiloomist:



Kusjuures tegelikult oli see hõredik isegi SOE - kontrollitud andmetel!
Aga nüüd sai siiski villalooritutsakaid juurde pandud ja tulemus oli märksa sallisem! Aga iga asi omal ajal ja kõigest järjekorras.
Ma tegin ju teisegi salli ja see tuli mul märksa põnevam!

Meie käsitöötüdrukud mõtlesid seal väga põnevaid salli-teguviise välja, kahjuks ma valmistulemust polegi veel näinud... Meie Aino näiteks kavandas taolise lillesalli:



No ja siis tegime oma kavanditest sellised vorstikesed:



Ja siitmaalt algab mu punastamiste joru:

Meil seltsiruumis on pesumasin täitsa olemas, juba aastajagu aega, aga olen seda kasutanud tõesti vaid pesu pesemiseks. Instruktsioon on kultuurikihi alla mattunud, sümboleid väga ei osanud lahti mõtestada... Iga masin ju omamoodi ja igaüks meist valdas OMA masinat.... Kalkuleerisime siis hulgakesi, et VÄHEM ON PAREM, ja valisime leebema väljanägemisega programmi... Ette rutates olgu öeldud, et oli ikka LEEBE programm küll...

Et seda masina-aega täita, vaatasime koos videot nunoviltimisest. Meie Aili oli suvel käinud imevahvas laagris ja seal viltinud, näidisedki olid tal kaasas. Masin muudkui müdistas omasoodu, ja meil jäi filmivaatamisest aega üle, otsustasime Helle eestvedamisel veel viltida - selliseid lilli, mida omal ajal Rees IT-s tegema õpetas - olen neid seal blogis ikka hulgem kordi piilumas ja imetlemas käinud ning mõelnud, et ükskord ma neid teen... niikuinii... Reesi blogi on üks mu (paljudest) lemmikutest, seal saab alati lõpplahedaid ideid imetella!
Tegimegi! Maruvahva oli! Esimene sai mul selline tuulest räsitukene, aga viltimisnõelaga aitasin teda hiljem veidike järele ning nagunii saab neid veelgi tehtud ja küll lähevad kunagi ka kobedamaks, loodan ma!





Aga nüüd tekkis siinmail hädapärane vajadus mõned kiired tööd ära teha - ja siis läheb järjejutt mu käsitöisest - mõningate anomaaliatega - kolmapäevast edasi!

Üks vaip sai valmis, suur, punane-kirju, pehmekene ja tellimuse peale tehtud. Pikkust 3 meetrit, laiust 1.25.

IKKAGI KEVAD - mis sest, et jahedavõitu teine veel...

Meil oli Ülenurmes eile lapiklubi-päev. Ja üks siitkandi firma müüs meie seltsiruumis meite rahvastele linaseid kangaid. Leedust toodud, kena kvaliteediga ja laheda värvivalikuga, 65 krooni meeter. Nööpe-niite-kandipaelu ja mida kõike õmbluseks tarvilist veel.
Kuid me ei jõudnud kõike ära osta!
Aga need kenad inimesed on valmis ka mujale oma kraamiga kohale tulema ja huvilistele müüma (nende-olemasolevatest-kangastest-õmblustellimused on täidetud ja nüüd on need linasemeetrid lihtsalt tootmisjäägid... Ja nad tahaksid need maha müüa, et uutele kangastele ruumi saaks. Selline on taust.)

Nii et kui keegi on veel huvline, siis andke privas teada, jagan kontaktandmeid!

Paar kiirklõpsu tegin kangavalikust kah, minu enda lemmikkoht selles kangajorus oli see roheline :




Ja üks võõraste sulgede värk - usin lapiklubiline - Anne - oli valmis õmmelnud imelise kardina, materjaliks samast allikast muretsetud hõredam linane kangas. (Pildi taust on rahutu, käärpuud ja kangasteljed ja... Aga ruum oligi meil sedapuhku selline loominguliselt rahutu, tegutsemist ja tegijaid servast servani täis! )
Kardin on IMELINE - võite mu juttu uskuda!!!!



Ja natuke näpuotsaga iseenda käelisi tegemisi, sedapuhku päris sürr-värki. Roosi ärist ostsin saapaid ja labajalgu ja... Täitsa emotsiooni-ost! Ja siis tuli neist ju midagi teha.. Said kõrvakad ja käevõru, kodused noored neiud ütlesid, et pidi peris põnev tulemus olema, muidu poleks vist julgenud siin näidatagi...

Onju kevad!?!!!

Meie kolmapäevane-seltsiline kokkusaamine oli lustiline ja inforikas nagu ikka - kellel oli tuliuus topp kaasas, kellel vastne boolero seljas (Kylts225). Õpiti veelkord liitpärli tegemist ning ikka veel üht-teist, ja õhtu lõppes suure siidivärvimisega - ei pääsend sellest "viirusepuhangust" mina ise ka, sallid-rätid kuivavad siiamaani seltsiruumis... Kohe lähen vaatan, millised nad päevavalges välja näevad!
Aga vahvate käsitöötegijatega oli nii innustav kokku saada, et kevadöötundidel ja lambivalgel sündis üks müstilisevõitu ehtekomplekt... - "müstikud" ikka Roosi äri viimatisest helmelaadungist...



Ja eilse päeva parim üllataja oli ikka suguvõsa pesamuna - lapselaps oli kasutanud hetke, mil ema kuiva mähkme järele läinud, ja niisuguse üllitisena ta vanaemale (kutsutakse Massaks, sest vanaisa sai esimesena nime Vassa - et oleks kõlaline sarnasus ja võrdsus, noh ) vastu tuli, kui me linnast tagasi jõudsime:



See roheline on akrüülvärv, selline teraline ja kiffft, õnneks läks suhteliselt hõlpsasti kraaniveega maha.... Ainult juuksed jäid huvitavalt rohelisetriibulisteks, süvapesu ootama... ÕNNELIK LAPSEPÕLV!