Muraka meisterdusi
About Me
Age: Õitsvas keskeas:)
Location: Tartu lähedal - Ülenurmes
Zodiac Sign: Ambur
Likes
Nagu (vist ) Marx ütles: Miski inimlik pole mulle võõras! See oli tema kõige targem ütlemine, ma arvan!

Dislikes
Alatus, kadedus, hoolimatus.
Link
Kangastelje Töötuba
Lapitöid 1
Lapitöid 2
Lapitöid 3
Lapitöid 4
Lapitöid 7
Lapitöid 5
Lapitöid 6
Lapitöid 8
Lapitöid 9
Lapitöid 10
Lapitöid 11
Lapitöid 12
Võrratu FIMO
Ehteideid Tšehhimaalt
Pärlitööd - madukee
Pärlitööd - madukee mustreid
Pärlitööd (palju traati)
Sayila
PRK
Katjake
Reesi blogi
Fimoehteid
Pärlipõiminguid
Pärlid ja traat
Seemnehelmestest (Aljona)
Traadi väänamine
Õnnekivid
Sõlmimist-põimimist
Samanta blogi
FIMO - damascus ladder
Taimedega värvimine - Liisi blogi
Poolvääriskivid
Roosa tuba
Ring-triibud
Kottide õmblemise õpetused
Rahvakalendri tähtpäevad
Mummumarjad
Fantastilised lapitööd
EHTELAEGAS
BALTIC BEADS
HELMETUBA
Papud
HELMEVAKK
Sutsukese pajalapid
BEADS
HELMEPOOD.PRI
HELMEKE
HELMEPUU
Sokikanna kudumine
Fantast heegeldised!
Autorikaitse jm
Pajalapid
TEGELUSTEKK
Lemmik-sokimuster
Päevapärlid
Vaheseinaks
Lapitöid
Suseri kogu
Niidigraafika
Niidigraafika2
HELMEHALDJAS
Hetty peleriin
Ajakasutus
Lapikotike
Photobucket
Me laps laulab
Võluhelmes
Sokikese kannast-sokid
Lahedad meisterdused
Lapitehnikaideid
Kosmeetikakotike
Hõbevalge beebipapud
Heegeldatud ingel
Yllepi head ideed
Käsitööka ema õmmeldud kotid
Eriti elastne silmusteloomine
Pakendi jm nikerdamist
Sakiline heegeldus
Jumalik kapsapirukas
Swirlid
Ohtrasti ehteid
Türgi pärliussi heegeldamine
Valentiniks
Aplitseerimiseks
Südamekaardid Heintelilt
Vallatused fimoga
Imelisi ideid
Nikerdamist
Nahast
Trühvlid ja vahukommid
Karbi voltimine
Kaardid
Nikerdamist purginaksudega
Veetlev bicornu
Põnevat lapitööd
Korvi punumine ajalehest
Pisisüdamed
Koogiretsepte
Romantilised ehteideed
Imelisi sisustusideesid
Lõputult lahedaid ideid (sh lapitöö, fimo)
Lapitöö - ultusääred leheks!
Maasikaõie tikkimine
Südamlik beebitekk
Loodusvärvid jm käsitöö
Heegeldatud lillepadi
SIIDIMAALINGUD
Paberist ehted
Imeliusate piltidega blogi
Idee kellaks
Toredaid (jõulu)heegeldusi
Jõuluideesid
Taaskasutus
Vahva koti õmblemisõpetus
Marulahedad asjad I
Marulahedad asjad II
Marulahedad ideed III
MARUlahedad ideed IV
Ülilahedad asjad V
Ülilahedad ideed VI
Ülilahedad ideed VII
Mässitud kaheksakand
Nutikad pildiraamid
Erinevate kottide õmblemine
Südameid ja lillekesi
Katedraali aken - bicornu

Quote
Me elame ju sageli nii, nagu oleks meil üksteise tundmaõppimiseks tuhat aastat aega.(...) Me unustame liiga kergesti, et "igavikust" meie jaoks jäetud jupike on täiesti juhusliku pikkusega ning et me võime üksteist kaotada igal viisil, ka nii, et enam midagi hüvitada ei saa. S.Rannamaa
Archive
Viimased postitused
November 2013
September 2013
Oktoober 2012
September 2012
August 2012
Juuli 2012
Juuni 2012
Detsember 2011
Oktoober 2011
September 2011
August 2011
Juuli 2011
Juuni 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010
Detsember 2009
November 2009
Oktoober 2009
September 2009
August 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Aprill 2009
Märts 2009
Veebruar 2009
Jaanuar 2009
Detsember 2008
November 2008
Oktoober 2008
September 2008
August 2008
Juuli 2008
Juuni 2008
Mai 2008
Aprill 2008
Märts 2008
Veebruar 2008
Jaanuar 2008
Detsember 2007
November 2007
Oktoober 2007
September 2007

Currently

Reading
Loen - üsna soravalt;). Mida, see oleneb ikka rohkem meeleolust. Lehti loen!

Last Movie
Filmide vaatamise ajal nokitsen rohkem käsitööd teha, sisust ei saa seepärast suuremat sotti:)

Listening to
Ikka midagi rahulikumat, või tempokamat, või klassikalisemat, või operetlikku... Kuidas kunagi.

Muraka meisterdusi
Kangakudumine on parim, aga kõik muu samuti!
06 November 2013
Hei-heia!

No ei saanud minust korralikku postitajat... veel...
Aga lootus pidi olema üks pikaealine ja visa indiviid. Ma kah loodan, et ehk kunagi ikkagi hakkan...

Ent praegu hõikan siinsamas ja kiirkorras maha, et Tertumaa Käsitöösalong viib homme Mardilaadale oma käsitöömeistrite toodangu, aga ülehomme, s.o siis reedel läheme ka ise suure bussiga käsitöisele seiklusele.
Läheme Raasikule lõnga ostma
läheme Karnaluksi kauplus-lattu endid laostama
ja lõpuks seikleme ja sekeldame poole ööni Mardilaadal - ikka teeme kogu käsitöö-öö kaasa
ning öö hakul vurame oma bussikesega taas koju Tartusse.
Äkki soovib keegi veel meiega liituda!??!
Bussis mõned vabad kohad leiduvad veel.

Helistage mulle, huvilised!
Minu tel 55628457
maireh posted @ 20:38 - Link - kommentaarid

16 September 2013
HÄBELIK KATSETUS...

Et kas on veel natukenegi meeles, kuidas see postitamine võiks käia...
Jeesus küll, kuidas aeg ikka vahepeal kulunud on... Ja kuhu...

Aga et kuskilt alustada, alustan seentest. Nendest vöödikutest ikka. Eelmisel sügisel korjatud ja lõngadele värvitud. Talvel šalledesse kootud. Tegelikult sai talvel alustatud ja suvel kootud, tulipalavalt isegi lõpuks, et saaks triibikud Norramaa-reisile kaasa võtta. No paar šallet sinna külmale ja kargele maale jäidki... Üks on veel kodumail, Tartumaa Käsitöösalongis Tartus Poe tänavas.





Vaat selline tagasihoidlik tagasitulek - loodetavasti jätkub ikka meelekindlust püsima jääda...
Too näguderaamat/Facebook on ikka nii põrgulikult kärme ja laisakstegevalt mugav... Ei mingit Photobucketiga möllamist... Ja seesamune viimatinimetatu ju ilmalalõpmata veel uuendab kah ennast... Ja saa sa siis aru...

Aga tegelikult on ikka maailmatume muhe siia IT-sse kah asjatama tulla, vanade hääde ja uute huvitavate sõprade seltskonda!

Ja vaatab siis nüüd, kas ja kuidas see postitamine õnneks läeb/ei läe...
maireh posted @ 19:07 - Link - kommentaarid (8)

22 Oktoober 2012
VÄRVIDEMÄNG. MÄNG VÄRVIDEGA.

Suve alguses andsin lubaduse.
Lubasin olla abiks kodukihelkonna küladevahelise mängu korraldamisel natuke. Ühe küla lipu meisterdamisel lubasin abiks olla.
Pikalt ette teada asjad kipuvad ikkagi viimase öö(päeva) peale jääma...
Vissi küla lustakas logo oli kenasti valmis lastud teha, aga see oli tarvis lipusiidile pintseldada...
Ühesõnaga - oli loominguline öö ja meeskonnatöö.
Ja närv oli kah muidugi üksjagu sees - siidi ostsime vaid ühe lipu jao - ja kui midagi oleks lörri läinud....



Kui alguses mind häiris, et hobivärviga pintseldatud pind kuivas sedasi... vöödiliseks, siis pärast, kui külalippu uhkelt kalessi kohal voogamas nägin, enam nii väga ei häirinudki. Hoopis nagu sobis natukene. Või ma lihtsalt mõtlesin puuduse vooruseks.
Aga tore töö oli ja külarahvas jäi rahule ja meeskond oli mõnus!

Aga sel ajal, kui gutta lipukangal kuivas (igaks juhuks "guttatasin" jooned kanga mõlemale poolele, et värvid, hoidku taevas, jooksma ei pääseks). Selle aja sisustasin sallimaalerdamist meelde tuletades. Mängisin guttaga - erilist värvipidavust isegi ei taotlenud ja värvide ning soolaga vallatlesin suvalt. Vaja oli ju ka katsetada, kuidas millinegi värv kangal paistma jääb, et lipule ikka enam-vähem kunstniku kavandatud värvid saaksid.

Ja hommik leidis seltsiruumist neli pinguletõmmatud ja täismaalerdatud siidkangast - külalipu ja kolm kirevat siidisalli.



Minu tavapärane lemmikvärvide kombinatsioon, loomulikult!



Ja midagi punasearmastajatele.



Üks selline värvivallatu suvine tegemine siis tagasivaates.
maireh posted @ 21:49 - Link - kommentaarid (4)

11 Oktoober 2012
SEENEMAAGIA

Verkjad vöödikud

Ühel juba kergelt hämarduval õhtul mängisin (jälle) lõngadega. Ja värvidega. Kahe esimese metsaskäigu "saak" oli lõngadele pikkade õhtu- ja öötundide jooksul külge keedetud, nüüd olid pehmed ja kergelt sasitud vihid kuivanud ning kerimisootel; nendega oli nõnda mõnus ja soe askeldada ses jahenevas õhtus...



Ikka see igavesti pooleliolev lapsepõlv, mis muud....

Ja kui nad olid juba rõduservale ritta laotud, siis ei raatsinud ju pildiklõpse tegemata jätta...

Vasakpoolseimad ja kollasemad on värvitud seenejalgadega, keskmised ja punasemad-oranžimad seenekübaratega, parempoolsematel on keeduveed kokku kallatud ning muudkui keedetud ja keedetud... Iga korraga oli pajast tulev saadus ikka pastelsem ja pastelsem...



Esimestena pajaskäinud jagus värvi ohtramalt. Isiklikku traditsiooni jätkates panen alati testtupsukese või -vihi koos taimede või siis seentega katlasse keema. See vasakpoolne tumedam on saanud oma värvuse otse n.ö tootjate keskkonnast, aga loputada tuli seda lõngavihti küll kaua-kaua...



Sellel pildil on rivisse liitunud ka minu esimene VEREVA VÖÖDIKU testtupsuke. On ju äge värv!



]

SEE ON JOOVASTAVALT OHTLIK NAKKUSHAIGUS!

maireh posted @ 18:13 - Link - kommentaarid (7)

01 Oktoober 2012
ENNE, KUI ISETEGIJAD UUESTI KOKKU SAAVAD….



Tartumaa isetegijad käivad koos peamiselt iga kuu esimesel pühapäeval ja enamasti Ülenurmes. Iga kord me peaaegu kõik teeme neist kokkusaamistest pilte – ja enamasti me vaatame neid pilte igaüks ise… Mina ikka samamoodi, mina ikka ka!

Seekord pilte klõpsides mõtlesin, nagu mitmetel-mitmetel eelmistelgi kordadel: „Seekord olen tubli ja riputan no mõnekesegi pildi…“ No kuu sai läbi ja uus alanud, pildid Photobucketis ikka endiselt albumis ootel…
Enne, kui uus kokkusaamine hakkab…
Meie teema oli paberiga seotud ja Tintsik lubas näidata oma põnevaid paberist tegemisi. Aga enne läks üksjagu aega omavahelisele suhtlemisele, Sapsil oli sünnipäev ja sellekohane hõrk tort (millest pildi tegemiseni mina ei jõudnudki, aga mekk oli sel küpsetisel tõesti hää). Ikka palju õnne!
Le_.lil oli kaasas superkastitäis väärt kraami… Seal me ümber sumisesime kui mesilased! Missugused näod, milline vaimustus!








Meie meeli hoidis elevil ja pilkusid paelus üks tõeliselt rõõmus tegelane. Kuidas need isetegijate järeltulijad küll kõik nii rõõmsameelsed ja hääd lapsed on??!!??



Tintsik õpetas huvilistele uutlaadinikerdamist - ilusad ja peened vigurid olid tal karbikaanele näidisteks valmis sätitud.




Tehnikasajand - kes tegi kohe ja kohapeal, kes võttis ja salvestas tuleviku tarbeks tarvilist infot...



Isetegjate imeosavate sõrmede vahel valmisid peened nikerdised...



Nagu ikka, oli meie tegevus haaravalt mitmekesine.



Kuivõrd tegin südant jonnakalt kõvaks, et mitte uue tõve sisse nakatatud saada ja mitte täita oma "väikeses" majakeses veel leiduvat imetillukest vaba pinda paberiribade ja muu taolise tarvilise paberimajandusega, hoidsin sedapuhku näpud ümber heegelnõela kõvasti koos. Mõned taimede ja seentega värvitud lõngakerakesed olid minuga seltsiruumi kaasa tulnud ja neid ma siis tagantkätt võtsin ja vanaemaruutudeks heegeldasin…



Aga neid Barbie-majapidamise-mõõtu-kerakesi on mul ikka üksjagu… Ja eks jõudumööda tuleb neid lapikesi juurde… Ühesõnaga – üks mitmeharuline ja täienev idee ning poolik töö on mu majapidamises jälle juures!

Ja väike sisepilk tööprotsessi... Õigemini pisi-pisike valmisosakesekene ja pisikesed ja suuremad kerakesed, enamusel sildike juures vihjega, kuidas ja millest valget värvi lõngale jume juurde saadud. Tööprotsess ühesõnaga.



Siin suuermaid kerakesi seentega värvitud lõngadest - eelmise aasta produktsioon puha.



Mõned taimedega värvitud lõnga kerad, et oleks ka rohelist juurde võtta. Seentega minu kogemused (veel?) rohelist värvida ei võimalda...



Siin n.ö põhitöövahendid - lõputult nupsikuid kerakesi...
Armastan hoiustada oma varusid üksteise peale ladustatavates kastides - et saaks neid üksteisele kukile tõsta ja kõik seinaääred sündsalt laeni täis laduda...



No on ju tore ja lõputu lapsepõlv - mängud värvidega, mis üsna meelevaldselt sõrmede vahele sattunud!

maireh posted @ 18:55 - Link - kommentaarid (7)

18 September 2012
SELLE SUVE (VÄHESED) VÄRVID

Ma olen mõnda aega püüdnud ennast taimede ja seentega värvimisest eemale hoida. Teadlikult. Sest ma tean, missugune kiirestiprogresseeruv tõbi see on....

Aga ikkagi - mis tulema peab, see tulemata ei jää...

Algas kõik sellest, et Le_.li ja Tintsik krabasid mu ühel kaunil päikselisel päeval kaasa, põllule ja aasale. Kollaseid karikakraid, piibelehti, lupiine korjama sattusime. Läks veel nõnda häbiväärselt, et kui tuli autost maha kebimise aeg, kohendasin Le_.li piibelehelehed kah enda kaenlasse....
Nooh, ja siis tuli see kõik ära värvida ju...

Ja siis läks nii, et Isetegijate suvepäevad pidid tulema meil siin Tartumaal, ja siis jälle ei pidanud enam tulema, ja siis ikkagi tulid - minisuvepäevad... Ja teemasid sai kuidagi palju, peaaegu suurte suvepäevade jagu, ja üks teema oli taimede ja seentega värvimine. Kuidas kõik täpsemalt oli, sellest ehk kunagi... millalgi...
Aga mõned Tintsiku kuivatatud ja mõned minu külmutatud verkjad vöödikud said pajas ära keedetud....
Ja kolmisruset kah....

Ja mõned päevad tagasi võtsid Tintsik ja Le_.li mind auto peale ja viisid metsa.
Ja siis jälle mõned päevad tagasi võttis Le_.li mu auto peale ja jälle võttis metsa kaasa mind.
Ja ma kogu aeg selle üle nii häppi, nii häppi ja nii lõpmata tänulik!

No ja nüüd mul pajad podisevad mitme pliidi peal ja kogu aeg oleks padasid juurde vaja, sest päris-supipotte ei raatsi seenteseks teha ja... Ja seened annavad ju nii tegusalt värvi välja ja neid tuleb paar korda läbi keeta ja keedus ise annab mitu korda värvida ja iga kord saab tooni võrra heledama tulemuse...

Mõned värvid on selle natukese ajaga, mis ma olen suutnud asjaga tegelda, juba kogunenud, aga maja haiseb jätkuvalt seenekeeduse järele ja kui need keedused ükskord keedetud ja loputatud-kuivatatud saavad, ehk siis jälle... kunagi...

Aga praegu need pildikesed siin.

Kõigepealt kolmisruse, piibelehed, lupiinilehed.



Mu enda absoluutseks selle suve lemmikuks sai lupiiniõisikutega värvitud sinakasrohekas lõng. Korjasin neid õisikuid täiesti uudishimust ja põnevusest - minu kätte puutunud kirjandus pole näidanud, et nendega midagi teha annab... Kui vesi keedupotis siniseks värvus, tõusis põnevus üha kõrgemale....
Loomulikult hoidsin hinge kinni, kui lõnga keedusesse pistsin. Ikka kõigepealt eelpeitsitud testlõng - keedan alati koos tummise keedusega ka tupsukese testlõnga, vahel on see lausa eelpeitsita.
Oh seda rõõmu, kui lõng tõhusalt värvus ja oh neid sisemisi ovatsioone, kui see värv ka loputades lõnga küljest lahti ei lasknud!

Vat selline lupiinilugu.
Muidug kavatsesin hiljem minna ja veel ühe mehise sületäie neid liblikõielisi koju keedupoti täiteks tuua...
No selleaastane lupiiniõiteilu jäi minu poolt läbi keetmata, ja küllap see ikka millekski hea kah oli!



Ja nagu näha, tuli teine värvimine juba pigem kollane kui roheline. Ja neid õisikuid polnud mul tõesti kuigi palju.

No ja siis tulidki seenemängud. Isetegijate minisuvepäevadel.
Ikka koos teistega ja pärast üksinda edasi - ega`s hüva keedust saanud ometi raisku minna lasta! Kui kaugemaltnurga isetegijad juba ammu oma kodudesse tagasi jõudnud olid, keetsin mina veel lämbes juuliöös seeni.... Pildilolevatest mõned vihikesed on juba tänavused kah - liivatatikut võtsin uurida sedapuhku. Esimesed vihikesed rohekat lõnga sain peitsimata testlõnga seal seenelöga sees keetes.... Aga pärast sain ikka kirjanduses lubatud kollastki - täitsa armsakene teine kohe!





Tintsikuga aruteledes arvasime, et kräbedaima värvi annavad ikka värsked seened - nii külmutatud kui kuivatatud seened andsid justkui leebema tulemuse.

No ja siitmaalt lihtsalt värvimängud. Lihtsalt. Poolelijäänud lapsepõlv.
Ja nagu öeldud - maja haiseb spetsiifiliselt seenekeeduse järele, ja mõned vihikesed ripuvad kangastelgede küljes ja kuivavad, ja eelpeitsitud valge lõng ootab vihtide ja tupsudena vastset värvikuube....
Ja sügis algab alles laupäeval, ja sügis on seeneaeg....









maireh posted @ 20:08 - Link - kommentaarid (18)

22 August 2012
KUIDAS MA PEALINNA VAHET SEIKLESIN
ehk
midagi ainult natukene šalledest
ehk

LAADALOOD I

Suvi, mida nagu õieti pole olnudki, astub pika sammuga sügisesse. Juba on alla sadanud mitme sügise jagu vihma, ma arvan... Aga midagi tavatut ju selles pole – just sellises vööndis me elamegi ja rõõmustamegi oma nelja aastaaja üle. No mõnikord on neil aastaaegadel, jah, natuke raske vahet teha...

Sel suvel oli mitmeid muhedaid laadalkäike. Tähendaks neid siia takkajärgi ja jõudumööda kirja. Kui ükskord juhtun vanaks jääma, siis hea lugeda ja meenutada. Ja kui keegi veel tahab neid lugusid lugeda – no eks mu edevus sellest meeldivalt kõdistatud saab, mis muud!

10.-11.augustil Tallinnas
Tallinn, ava lava



Algas sellega, et talvel käisin koolitusel. Olin koos huvitavate inimestega, koolituse päälkiri „Uuenduste otsingul“, osalejad Valgamaalt ja Tartumaalt. Eesmärgiks oli õppida märkama ja looma ettevõtlusvõimalusi ja olla varmas neist võimalustest kinni haarama.
No nii. Mingil lõpupoolsemal kokkusaamisel oli koduseks ülesandeks koostada plaan, kuidas oma toodangut müüa. Me võtsime kolmekesi, ühe piirkonna ja natuke kattuvate huvidega inimesed, ühte kampa, tegime koostöökohtumisi ja puha, ja meie kodutöö pealkirjaks sai „Eesti käsitöö ja rahvakunst triibuvaibal“. Igavest äge plaan oli tegelikult! Esitluste ja fotograafidega ja puha.
Läks nii, et Ihaste motellile pakuti võimalust osaleda augustis pealinnas toimuval kultuuriüritusel „Tallinn kutsub külla“ - siis oli pealkiri veel selline. Info ürituse kohta liikus vist küll peamiselt turismiga tegelevaid ettevõtteid pidi, aga kuivõrd me olime õnnelikult kompanjonideks saanud, siis olime kursis ja haarasime uuenduslikust võimalusest. Käisime kolmekesi koos, koostasime omad plaanid ja puha. Kolmas osapool – aiandus- ja käsitöötalu – lubas meile kõigile ühtse vormi õmmelda, mõõdudki said kõigil avalikustatud.
Nõnda see aeg kulus, talvest sai kevad ja kevadest täitsa ootamatult suvi ja seegi kappas kohutava kiirusega augusti poole. Siis selgus, et olime Ihaste motelli perenaise Kristeliga kahekesi jäänud – kolmandal osapoolel oli igasuguseid asjaolusid ilmnenud ja ühtseid rõivaid meil kah seetõttu polnud... Ning kui omavahel avameelselt arutlesime, siis oli meilgi vaimustus mõnevõrra vaibunud, sest töökiire pressis mõlemal peale. Aga lubadus oli antud, meie kohtadeks Tallinnas raeplatsil oli märgitud nr 1 ja 2, SA Lõuna-Eesti Turism noorikud olid meiega nii kenasti suhelnud ja meiega oli arvestatud – no kuidas sa jätad siis minemata!

Paar päeva pakkisin ja valisin, korrastasin silte ja nimekirju. Hallata ja suure rahva ette viia oli ju plaanis nii oma käsitööseltsi kui Tartumaa Käsitöösalongi käsitöised kraamid. Ütlen ikka, et vastutusekoorem on see kõikse rängem...
Neljapäeva õhtul laadisime koorma meie valla 17*1 kohalise bussi peale. Öö jäi praktiliselt magamata, sest – hehh-heee! - kartsin sisse magada nagu sellistel puhkudel ikka, ja kell 4.30 ärgata on minusuguse hommikuse unekoti jaoks veel hullem aeg kui südaöö... Aga millekski oli see ikkagi hea kah, sest ööpimeduses oli aega mõelda ning selle tulemusel palusin hommikul abikaasal väravas peatunud bussist meie koju äraootavale positsioonile tassida kaks kasti keraamikaga. Kuidagi liiga selge ettekujutus tekkis, kuidas võiks kostuda munakividel puruneva kauni ja kalli pitsilise keraamika klirin...
Nüüd tean, et see oli õige otsus.

Pealinna jõudsime kenasti, teeremondi poisid polnud oma sulgemistega veel alustanud ja teised samas suunas liiklejad nähtavasti startisid sel päeval tiba hiljem. Ka raeplatsile juhatas see kena meeshääl kuskil armatuurlaua küljes meid täitsa täpselt. Bussiridades sõites muidugi tekkis lootus, et pealinna värk, ehk on järgmise päeva lehtedes meitegi pildikene ja puha...
Meie laadaplats oli parim mu meelest. Vana Toomas isiklikult jälgis kõrgelt me tegemisi ja nähtaval olime, nii et vähe ei olnud. Meie valla hea ja abivalmis bussijuht, kellel oli just sellel päeval sünnipäev, aitas mul rõuguredelid püsti panna ja järjekordne heinaaeg võiski alata!
Siiski tegin veel ühe kaine mõistuse otsuse ja tõstsin bussi tagasi veel kaks kohvritäit kraami – villased kampsunud ja käpikud-kapukad. Sest kui pildi peal oli plats paistnud määratusuurena ja minu arvamuse järgi tähendas 1 ja 2 nagu kahte kohta, siis tegelikult tähendaski, aga need kohad olid minu ettekujutusest määratult väiksemad... Lihtsalt ettekujutus oli vildakas.
Päike paistis ja ilm oli ilus, kell oli 8 ja linnarahvas hakkas tasapisi ärkama ja liikuma. Saatsin koduvalla armsa punase bussi minema ja mõttes läkitasin sellega kaasa ka selle jänese, kes mulle viimastel päevadel kangesti põue pugema oli kippunud... Pealinnas platseeruv tütar Kristi ja juba eelmisel õhtul linna sõitnud Kristel jõudsid kohale ja hakkasid mulle agarasti appi, soputasime kohvrite-kottide sisu lettidele ja redelitele ning hakkasime laadamelusse sisse elama.
Siis mingil hetkel päike enam nii väga ei paistnudki. Ja tuul oli tusane ja seokse ilma kohta „soe“ öelda olnuks ikka väga ränk liialdus... aga meie olime ju püüdnud endid suviselt-rahvuslikult riidesse panna! Et ikka linane ja puha... Nooh, õnneks päästsid meid need villased ja karvased, mida mul oli kaasas üsna ohtrasti. Kristel mässis ühe minu mustikakarvalise šalle endale pepu ümber ja ise kommenteeris: „Mu väljanägemine läheb küll üha kentsakamaks, aga proovisin salli ära võtta ja panin kohe tagasi!“ Mõned korrad jõudsin juba kahetseda, et villasekohvrid koju tagasi olin saatnud...
Peab ütlema, et kuigi laadapäev oli leigevõitu ja rahvast suhteliselt napilt, oli meil ikkagi lõbus ja vahva. Sobisime omavahel hästi, Kristel on suurepärane müüja ja usaldusväärne partner ning õhkkond meie n.ö boksis oli hea. Ja no mu mõlemad tütred on saanud nii laadakoolitust kui ka tsutike käsitöökoolitust, Kristil pealegi just värskelt ingliskeelne turunduskõrgkool lõpetet – paras aeg teooriat praktikasse rakendada!
Suhtlesime rahavaga palju ja kiitagi saime, ehkki külm oli küll, nii müüjatel kui ostjatel... aga päriselt sadama ei hakanud ja kilesid, mis kaasas olid, tarvis ei läinud. Diagonaalselt üle platsi nägime varikatuste vahelt ka laval toimuvat ja päev oli kõigiti tore. Mingi kassagi kogunes õhtuks ja olime suhteliselt rahul. Ehkki mitmed tuttavad lõunaeestlased, kellega saime mahti suhelda, kurtsid küll ja kahetsesid päris otsesõnu, et kohale olid tulnud...

Mul oli ikka oma salaplaan kah. Erinevatel mitmepäevastel laatadel on see siiani töötanud ja kavatsesin seda pealinnaski pruukida. Läksin korraldajate jutule – kuidas on nende varjualustega, kas need jäävad üles ja kas neid turvatakse ja kas võiksime ka oma redelid üles jätta? Oi ei, manitsesid korraldajad. Tuli välja, et kõik varikatused ja lauad-linad pidi kärmesti pärast laata kokku korjatama ja kindlaks kellajaks pidi plats absoluutselt tühi olema. „Te ei kujuta ette, mis siin öösel toimub,“ valgustati mind. Aga mul soovitati lahkesti minna turvameestega rääkima, sest lava pidi paigale jääma ja seda pidi öösel turvatama. Läksin. Leidsin siniste prillidega härrasmehe sealt G4S-ist, kellele oma jutud ära rääkisin ja kes oli kenasti nõus minuga – toogu me oma redelid lavale külili ja asi sellega. Ütles veel, et tema ise läheb küll ära, aga vaevalt, et probleemi tekib.
Nuu kruttisime tööpäeva lõpus omad vaibad-värgid kokku ja kottidesse, klõpsasime kohvrilukud kinni. Tütre noormees, kes meile lahkesti oma „Range Roveriga“ transporditöödele appi oli tulnud, oli teoreetiliselt küll julge olnud, et kõik mu padajann mahub koormasse, aga nüüd kratsis temagi natuke kõheldes kukalt ja kommenteeris: „Einoh, ma sain aru küll, et sul neid asju palju on, aga et neid nii palju on...“
Noooh, käsitöökraam sai koormasse ja läkitasin oma noored redeleid ööbimispaika viima. Kõik läks ekstsessideta ja noored tulid reipal sammul tagasi. Ja nagu ikka, selgus siis, et mõned raudsemad stangejupid, mis olnuks arukas panna koorma põhja, olid veel pakendamata. „Ehk saab ka need lavale redelite varju sokutada, sest suured need ju pole“, mõtlesin ma, ja läkitasin oma noored uuesti lava suunas. Nad tulid varsti tagasi, restid-torud näpu vahel, ja polnud miskit nii positiivse olemisega teised enam. „Eij šjaaaa!“ oli üks laval istunud turvameestest, kes enne polnud teinud neid isegi märkama, nad otsemaid ja pikema jututa minema peletanud. Polnud juttu kuulanud ega midagi. Arvasin sinisilmselt (noh, nagu oleksid mul kah samasugused sinised prillid peas olnud nagu sel G4S-i poisil), et miski keelebarjäär või midagi... Noored ju sedapalju vene keelt ei räägi kui meie põlvkond, kes me selle keskel kasvasime. Võtsin oma restid näppu ja paterdasin ise lava juurde. Turvamees ilmselt silmas mind – või tuttavaid reste – juba kaugelt ja mina, kes ma ommetigi olen kolekiire kõneleja, ei jõudnud suudki lahti teha, kui juba tuli tuttav „Eij šjaaa!“ Karmilt. Püüdsin ikka viisakalt ja kogu keeleoskust kasutades selgitada, et asi kooskõlastatud ja puha... No ei olnud seekord tegu härrasmehega, no ei olnud. Või ei paistnud mina piisavalt daam olevat... Ei tema minda kuulatada võtnud.
Ehh, asi-asja nüüd, kõik mahtus koormasse niikuinii ja kõik sai Mustamäele ööbima viidud. Autosse ööseks koormat jätte ei julgenud, sest kuulujutud käisid, et võib juhtuda uudishimulikke inimesi, kes autoakna katki võivad teha nägemaks täpsemalt, mis koormas leidub...

Õhtusemal ajal sammusin koos tütrekesega Mustamäe tänavatel ja väisasime koos toidupoodi. Muuhulgas toetasime ka kohalikku alkoholikaubandust – tillukese „Jägermeistri“ lahendasime õhtusöögi alla kahe peale ära ja see oli kindla peale õige otsus, sest hommikuks olime jälle ergud ja virgad ning õhtusest karedast kurgust ja kontidesse imbunud jahedusest polnud enam märkigi.
Hommikul pakkisin ennast soojalt riidesse. Päike küll paistis, aga eile oli ju ka paistnud ja vaat mis sellest kõigest pärast sai, mõtlesin ma. Villase sviitri tõmbasin selga, sukadki panin jalga. Ja etteruttavalt olgu öeldud, et päike paistis sel päeval terve päeva taevas kui vanaema küpsetatud suur ja tuline pannkook...
Hommikul tuli meie ustav „Rover“ ja võttis selle „tillukese“ koorma jälle pardale. Nüüd oli kõik juba tuttavam ja tunnegi tugevam. Ehkki see päev tuli meil Kristiga kahekesi hakkama saada – Kristelil oli motell külalisi täis tulemas ja tema pidi eelmisel õhtul ära sõitma, Kristeli tütrel Katrinil (missugune kokkusattumus, ka meie teise tütre nimi ju Katrin!) oli lapsuke öösel haigeks jäänud ja olnuks selge patt haige lapse juurest ära tulla.
Ega see esimene kord olnudki väikse müügiseltskonnaga suurel laadal osaleda – mul ikka kombeks inimesi usaldada.
Kahesabalist nalja viskasime isekeskis hoopis selle käreda turvamehe üle – et ehk on meite kallid redelid vahepeal pliidipuudeks saetud, grillvorstikeste küpsetamisel tarbepuudeks pruugitud... Solvunud me ju polnud, aga väike vimm vist ikkagi parasiteeris meil kuskil, nii mulle tundub.
Oh, tegelikult polnud häda midagi, redelid olid alles ja turvamees istus suhteliselt endises poosis ning ei suhtestunud üldse, kui noored redelitel järel käisid. Küllap oli tal eelmisel õhtul natuke paha tuju olnud.

Kõik sai päris kiiresti üles, natuke muutsime kujundust ka ja jälle pidin tõdema, et ei tohi stampidesse kinni jääda. Ongi pidevalt vaja uuendusi otsida! Kui muidu olin pannud ikka vaibad redelite ühele poolele ja teisele poolele sallid ja muud kraamid, siis nüüd kujundasime kogu ekspositsioonist ühe segasummasuvila ning kui keegi mingi kaubaartikli vastu huvi tundis ja kohe ei leidnud soovitut, siis oli paslik teda paluda teisele poole redeleid – aga palun, meil on siin veel!



Olime just oma soputamistega alustanud ja upitasin just redelite kõrgeimale pulgale üht kaunist valget lapitekki, kui juurde astusid kaks soomlannat ning tundsid asja vastu huvi. No väikeseks hindasid nemad selle teki, aga meil oli ju neid ometigi veel! Ja nõnda ja sealsamas üks suur bargello-lapitekk endale uue kodu leidiski!
Algus oli ju suurepärane!
Pelegi käismeid tervitamas üks kena proua kodukandist – teate ju, kuidas mõne hea ja hingelt sugulase nägemine vahel kohe eriliselt toonust tõstab?
Ja kogu päev tuligi suurepärane. Askeldasime tütrega üks ühel, teine teisel pool redeleid ja väga harva, kui meil eriti kellegagi suhelda polnud. Laadarahva seas räägiti, et kui eelmisel päeval oli sisse tulnud vaid paarituhandene kruiis, siis laupäevane kruiis olla olnud kümnetuhandene.... Ja kohalik rahvas ikka ka, ikka ka! Ilm ju ilus ja lava peal kogu aeg pidu käis!
Kõikvõimalikes maailma keeltes räägiti seal. Kristil tuli inglise keel kenasti ja ladusalt, mina purssisin natuke soomet ja vene keelega sain üsna hästi hakkama. Vahepeal vahetasime omavahel vastavalt kummagi keeleelistusele kundesid ja eks tuli ka kehakeelt kasutada. Ja ega me siis ainult müümise peal väljas olnud – suhtlesime ikka niisamuti ka, nii et vähe ei olnud! Jagasime kontakte, nii enda kui Ihaste motelli omi. Nagu ma ikka tavatsen öelda – heal laadapäeval on õhtuks selline tunne, et kõrvalestadel on suunurkadest kohutavalt villand.... aga hambaid pesta on väga hea, sest on iseeneslik harjumus hambad huulte varjust esile tuua.
Teise päeva lõpp hakkas ennast märku andma ja Kristigi kurtis, et miimilistes lihastes on kutsehaiguslik kramp tekkinud.
Saime oma kauba eest kiita ja vähe siis ka see häämeelt ei teinud!
Lõbusaid lugusid juhtus meil seal, nagu ikka laadal juhtub. Tuli üks kena ja armas slaavi proua, Peterburist ütles enda olevat. Venemaa inimesed, muideks, olid mu lemmikkunded. Nii südamlikud ja hoolivad ning oskasid käsitööst nii kenasti lugu pidada. No vat, tuli see proua ja silitas vaheldumisi küll ühte, küll teist vaipa. Tal oli kaks lemmikut ja ta ei suutnud ise otsustada, läks laatapidi oma kaasat taga otsima. Kümme minutit hiljem tuli teine kena proua, samuti Peterburist, ja ostis ühe neist vaipadest ära... Ja mina müüsin ka, sest mingit kokkulepet me eelmise kena prouaga ju ei sõlminud... ja sellisel puhul eelistan alati kindlat võimalust küsitavale... Süda natuke kripeldas küll... ja tuli see esimene kena proua oma kena kaasaga – ja oli isegi natuke rõõmus, et nüüd polegi enam vaja valida! Nõnda said kaks suurt ja rasket põrandavaipa endale hoobilt uued omanikud, võimalik, et purjetasid kuulsusrikkasse Peetri linna tagasi sama laevaga, võimalik, et nende uued omanikud olid isegi sama turismigrupi liikmed...
Tegelikult ei saa pihtimata jätte, et turistid, kes meie juures käsid, jätsid kõik väga südamliku, rahuliku ja rõõmsameelsemulje. Pole muidugi ka imestada – nad ju olidki puhkamas, muredest vabad. Ainsaks mureks, nagu üks järjekordne kena proua mulle pihtis, oli kodustele kinkide muretsemine. No surfasime koos meie kaubavarudes, ta valis meie ehteridade hulgast päris ohtrasti kinke ja lahkus rõõmsa ning rahulolevana. Sümpaatne oli see, et inimesed valisid tõesti esemete meeldimise, mitte hinna järgi. Ehetest näiteks osteti suuremalt jaolt just hinnalt kallimaid – lihtsalt nii oligi, et kui meeldis, siis ostis, vaid mõni üksik tingis ja sedagi näiteks põhjusel, et polnud rohkem sularaha. Dollariteski maksti.
Kellele vähegi tundus geograafiliselt sobivat, sellele pakkisime kaasa ka Ilmatsalu motelli kohta käivat infi – Pihkvast-Petserist siiakanti majutusteenust nõutama tulla on ju kõigiti mõeldav. Ja eks meil tõesti ju ka tänutunne Kristeli vastu – poleks tema meid informeerinud ja kampa haaranud, siis võimalik, et oleksime sellest ettevõtmisest lugenud lehest või kuulnud uudistst, aga võimalik, et oleksime elanud edasi õndsas teadmatuses...
Kui silm tabas mõne muresuisema-kurvalsimsema kaubasthuvitunu, siis – kahjuks – ei eksinud naljalt, kui tema poole sai kodumaa keeles pöördutud... No ikka püüdsime tuju temalgi paremaks teha!
Aga enamus inimesi olidki tõesti naerusuised ja avatud, valmis suhtlema ja õnneks olid ikka paljud valmis ka ostlema – eks olnud üks meie eesmärke siiski võimalikult väikese koormaga koju tagasi minna.

Alati on tore tutvuda selle geograafiaga, kuhu esemed edasi kulgevad. Üks vaip leidis rahuloleva ostja, ent uus omanik oli natuke mures, et kuidas see taies küll teisele poole ookeani toimetada.... Ameerikasse läks tema... Peremees proovis meie triibuvaipa endale pähegi – no sealpool suurt vett ju tõesti selline komme ka! Üldse oli see üks tore suguharu – said väga hästi naljadest aru ja mõnus südamlik klapp tekkis. Maksid oma vaiba kinni ja palusid selle siis meie juurde hoiule jätta. Kristi – samasugune lobasuu kui ma ise – kiitis, kui head äri me nüüd oleme ajanud, et nüüd on meil money ja carpet kah. Suguharupealik krahmas seepeale vaiba kähku ja šarmantselt oma kaenlasse – ja lõkerdamist oli nii, et kõrvallettides pöörati pead.
Kristi sini-sinine siidisall, mida tüdruk vist küll oma nädalpäevad guttadega maalerdas, sai seegi kord ohtrasti katsuda, aga hind ei meeldinud himustajatele... Mu näitsiku moraal kippus vist juba natuke langema, juba ta otsustas hinda natuke alla lasta... Kuni tuli impulsiivne daam Kentucky osariigist, kah sealt teiseltpool suurt sallikarva vett..., isegi ei uurinud ega lehvitanud kaua, vaid võttis kohe ja kiitis ohtralt ning vehkis kätega – ei-ei, see hind pole niisuguse suure töö eest üldse kallis!
Niisugused hinnalood siis.
Aga kui tilluke tüdruk tuli oma taskuraha eest roosat salli ostma ja ta nii tahtis seda ja tal kogu summat lihtsalt polnud, lasime kõhklematult hinna alla, kohe niipalju, et lapsele ikka tilluke taskuraha veel taskusse kah jäi. Ja panime pisikese „juveelitoote“ kingiks kaasa.
Ja kui vanapaar Austriast (need olid ühed vähestest murelikusuistest väljamaalastest, aga ehk sellepärast, et nendega tekkis keelebarjäär – saksa keelt ei osanud me kumbki üle paari viisakussõna) soovis poole hinnaga samamoodi üht šallet saada, siis said nemadki – sest sall oli juba nende käes ja rohkem raha nad lihtsalt ei andnud!
Oma kaubaga on hea ka selliseid mänge mängida – eriti tahaks laatadel heameelt teha lastele, et neil tekiks, kasvaks ja süveneks hea tunne käsitöö ja ka selle tegijate vastu.

Õhtul oli tunne, nagu kahju oleks. Et nagu tahaks edasi askeldada seal Vana Tooma valvsa pilgu all sel konarlisel munakivisillutisel.
Aga kui koorem peal ja kodutee rataste all, tuli tasapisi ka väsimus. Tuttav tunne, et kõrvalestad ja suunurgad polnud enam üksteisest eriti huvitatud... Kui kell tiksus teist öötundi, oli koorem seltsiruumi maha pandud ja home, sweet home ootas oma teki ja patjadega. Järgmise päeva täitis veel rahakohvrikese sisu laialijagamine müüdud käsitööde nüüd juba endiste omanike vahel. See on tavaliselt päris suur töö, sest makstakse ju üsna suurte rahadega ning väiksemad kupüürid ja mündid on vahetusrahadena juba ringlusse tagasi antud. Mõnikord tuleb päris mitu korda kohalikus poes suure raha vastu peenraha nõutamas käia.
Kui kõik möödas ja suur väsimus taanduma hakkas, settis lõpuks ikkagi rahulolu ja tsipake nagu uhkustki selle üle, et iseendast võitu sain, kõhklustele järele ei andnud. Oli uudne ja lahe kogemus ning toekas tänutunne abiliste vastu!
maireh posted @ 20:46 - Link - kommentaarid (16)

14 August 2012
KUI HOOD ENDISELT PEAL KÄIVAD
ehk kolm (pehmet ja paksu) õde

Mul ei paista see veel üle minevat. Niipeagi.
Villaste šallede kudumise hoog.
Kolm õde said valmis.



Sellised pehmekesed, karvasekesed, paksukesed. Ja soojad. Korduvalt kontrollitud andmetel.







Justkui oleksid kolmikud, aga tgelikult ikka ei ole. Pikkus on erinev. Värvid ja nende vaheldumine on tsipake erinev.

Tegelikult oli õekesi koguni neli, aga neljandaga juhtus äpardus.
See oli koguni üks äparduste rida, kus kõik, mis sai valesti minna, tõepoolest ka LÄKS valesti. Nii et kahe-ja-poole-meetri-pikkusest ja 80 cm laiusest suurest õlašallest sai... no sai selline tsipa suurem meestesalli mõõtu.... Tihke ja koletumalt karvane. Alguses, kui nägin, millega olin hakkama saanud, läks tuju niruks, aga siis tuli jälle hoops naer peale. Et kuidas ikka saab kohe KÕIK sedasi viltu minna. No saab, noh!

Aga mul on veel olemas mustvalged kolmikõed, lõplikult viimistlemata, ja sini-valged nelikud saavad varsti valmis...

Jõulud tulevad meie suguharus tänavu vist sellised pehmekesed, paksukesed ja karvasekesed!
maireh posted @ 20:30 - Link - kommentaarid (11)

14 Juuli 2012
KAHTLASEVÕITU SUVE KARVASED KÕRVALMÕJUD



Tegelikult hakkas see kõik ikka tükk maad varem, isegi lumi oli veel maas. Minu villasevaimustus (taas)hakkas. Alguses oli vaimustav (loe: edevust kõditav) tellimus, sellest kasvas välja kahtlaselt kaua kestev vaimustus.
Tagajärjeks on hirmkiiresti kasvavad lõngavarud - ikka teljetäite kaupa saab juurde muretsetud seda karvloomade soe-pehmet saadust... Teljele vean korraga kolm-neli pleedi, see teeb kokku oma kolm kilokest lõnga... Koos sissekootavaga.

Üle-eelmise postituse kohvritäis sai teljele ja sai suht kärmesti maha kootud, nüüdseks on valmisšalled viimistletud, aurutatud ja karvastatud ning valmis uute omanike juurde minekuks. Ainult pildistamine on tegemata puha. Üks pesunöörine pilt pelgalt...



Siin kolmandik mu lillakestest.
Üks neist on juba reserveeritud kah.

Aga mu hetkelemmik on hoopis halli-valge-mustavöödiline. See tundub nii... soliidne, ma ütleks. Ajatu. Eatu. Sobib justkui kõigega. Väärikalt.

Kuigi kududa on seda materjali... No ütleme, et ei ole tore. Kuidagi ei näe täpselt, kui tugevasti tohib koelõnga lõimelõngade vahele kinni suruda, et tulemus ei oleks ei jäik ega hõre.
Ja kahjuks ja pealegi on see lõngapartii trehvanud erakordselt hapra hingega - kahemeetrise pleedi kohta tuli mingi paarkümmend lõimejätkamist.... (Lõpptöötluse käigus õnneks muutuvad need jätkamised üsna rasketsi märgatavateks - villane materjal läheb mõnusalt pehmeks ja karvaseks ja "häguseks".)
Seepärast selle teljetäie kudumine muudkui venis ja venib.

Aga üks on valmis.
Käis juba natukene laadal kah, kui me Toomemäel rahvusvahelisel gurmeefestivalil asjatasime. Imetles noorte seppade tegemisi seal, taustaks imposantsed toomkiriku varemed.

Pilt ongi Toomemäel tehtud. Modell peaks küll paljudele tuttav olema!



Gurmeefestivalist tahaks natukene kirjutada...
Ja lillade šalledega tsipake eputada...
Ja taimedega värvimisest on (minu jaoks) vapustavaid tulemusi - aitäh, Tintsik ja Le_.li, et tõrkuja nurmele ja aasale kaasa tirisite!

Ehk oskan oma ajaga kuidagi ratsionaalsemalt ümber käia ja jõuan lähiajal järgmisi postitusi tegema...
maireh posted @ 11:43 - Link - kommentaarid (6)

24 Juuni 2012
VÄHEKE VILTIMIST, PISUT PÄRLEID...

Oli vaja juubelikingitust. Soovisin, et see oleks sõnumiga - ja õigetes värvides. Taust selline, et meie noore koori (Ülenurme segakoor) noorel dirigendil oli noor juubel. Meie valla lipuvärvid on roheline ja kollane. Meie koori värvid on samuti roheline ja kollane.

Paar aega tagasi tellisin netipoest öökulli - ta selline tark ja sümpaatne linnuke.
Siis käisin Pulloveri poes ja ostsin õigetes värvides pärleid - kõrvelepõikena olgu öeldud, et minul küll see pärlihaigus paranemise märke ei ilmuta...

Siis võtsin vilti ja pätsutasin (pesumasin oli kah abiks) õigetes värvides karbikese. Oh, oleks ma siis juba teadnud seda natukestki sellest viltimistarkusest, mida ma Renata kursuse kõrvalt salamahti-avalikult natukene näpsasin!

Siis tegin öökullile pärlitest "hänna", kollase ja rohelise ja antiikpronksise.

Siis toksisin vildikarbikese nõelaga kompaktsemaks ja nokerdasin kaanele floristidele seni tundmatu lillekobara...

Ajaloolise tõe huvides tuleb öelda, et kippus juba nagu natuke kiire olema....

Siis... siis tahtsin ma kõigest tehtust ka pilti teha....

Ja nüüd tuleb naerukoht - - muterdasin oma vastse aparaadi kallal ja tundsin temast aina paisuvat rõõmu - ja korraga oli displei pealt pilt kadunud.... Muterdasin edasi, õigemini küll tagasi - aga pilti displeile tagasi enam ei tulnud....
No kobamisi ma mõned klõpsud ikka ära tegin... said teised natuke kobavad, tjah, aga kohe oli vaja pidusse lennata...
Repliigi korras panen siinkohal kirja, et seda nähtavat nägemust sinna displei peale otsisime ikka pärast päris mitmekesi. Manuaale loomulikult - noooo ei vaadanud CD pealt...
Nooooo ja Tintsik oli see, kes ühe väga silmapaistva nupu pealt väga silmapaistva tähekombinatsiooni DISP üles leidis!
Ja see oli nii lõpmata naljakas ja tegi meile mõlemale niiiii palju rõõmu! Ja mina olen siiamaani Tintsikule selle eest niiiii tänulik!
Parimad naljad teeb meiega ikka elu ise!

Aga siin minu karbike ja kullike.
Ja mul on suur rõõm selle üle, et meie tarmukas dirigent on seda kella vahvasti kandnud kõigil meie kooriüritustel!



Ja üks külgmisem vaade kah - lihtsalt, et kuidas kirju-mirju vilt ettearvamatuid mustreid moodustab.
Päriselus see kaaneke sai karbikesega siiski üsna ühelaiune....



Eh, elu on ahvatlevat avastamisrõõmu ikka nii ääretasa täis, et magadagi ei maldaks! Need on need valged ööd!
maireh posted @ 17:42 - Link - kommentaarid (3)



356952 visits