Kristabi kätetöö
Kristabi kätetöö
Vahest on hea aeg maha võtta ja ise midagi teha
21 November 2008
Veidi koolijuttu

Minu kahe viimase päeva märksõna on kool - elukool, malekool, ülikool.
Aga kõigest järgemööda

Armas poeg Oskar ju valis sügisel omale ise ringid kus käia, valikuks number 1 oli Malering . Ma ei tunne isegi kõiki nuppe, kuid teda see huvitab hirmsasti. Ja nüüd ta siis on alates septembrist 2 korda nädalas maletrennis käinud. Erilist annet pole avaldunud, aga talle endale hirmsasti meeldib, tunnine trenn venib alati umbes kahe tunniseks. Treener ütles, et kõikse tähtsam ongi, et lapsele meeldib. Võib olla siis kunagi tulevad tulemusedki.
Täna aga käisime tema (ja minu) elu esimesel maleturniiril - Tallinna Malemaja pidas oma sünnipäeva ja korraldati ka Pauli päeva turniir malelastele.
Oli see vast päev, läks õhtul seitsmeni välja. Ja mis mu silmad seal kõik nägid, vat see oli tõeline elukool. Kuidas need väikesed inimesed seal oma võite ja kaotusi läbi elasid. Oli pisaraid, ülevoolavat rõõmu ja üldse k-o-h-u-t-a-v-a-l-t palju emotsioone. Mina iga istusin koos teiste vanaemade ja vanaisadega ja veel mõndade vanematega aga enamuse ajast koridoris pingi peal ja kudusin sokki. Eks ma kunagi näitan, mis seal alustatud sai.
Üks asi jäi silma, kõrva ka. Enamus kaasaelajaid olid venekeelsed perekonnad, kes oma lapsele olid tulnud kaasa elama ja kellele see oli tõeline pidupäev. Pildistati, elati kaasa, vaatamas-toetamas olid vanaemad-vanaisad aga ka emad-isad. Kõik. Peale minu oli vaid 2 eestikeelset vanaema ja tulid lapsele järgi mõned eestikeelsed vanemad kui turniir läbi sai. Aga kuulsin ka kuidas treener muretses, et kuidas lapsed koju saavad ja mis bussi-trammi peale lapsed minema peavad. Mul oli kuidagi kahju. Eks ma ise ka käisin korra ära ja oleksin vist isegi meelsasti kasutanud varianti, et laps kohale viia ja turniiri lõpus järele tulla. Aga Oskar palus, et tema väga tahaks, et keegi temal ka kohal oleks. Ja nii ma seal istusin (ja sokki kudusin). Ja olen väga õnnelik, et ma seda tegin, et sain jagada pojaga momenti (mis kestis kella kahest seitsmeni), mis oli tema elus väga tähtis ja oluline. Ja seda just ajal kui võõrandumist on palju. See mulle tegelikult slaavlaste juures hirmsasti meeldib, et neil on kuidagi need peresidemed nii tähtsad ja lapsi toetatakse. Minu arust on eestlased (ma ise kaasa arvatud) liiga pragmaatilised ja otstarbekus kaalub pahatihti üles emotsionaalsed sidemed. Kui lapsel on võistlus, siis las käib ise ära ja tuleb pärast ühistranspordiga koju, vanemal on ju otstarbekam sel ajal tööl olla ja raha teenida. Et siis selline eluõppetund ja järelemõtlemisaines minu tänases õhtupoolikus. Ja õnneks esimene turniir ei lõppenud täieliku läbikukkumisega - 2 punkti ta ikka viiest voorust korjas ja lõpetas kohal 33-46 ja seda 58 osaleja seas. Peaks vist ikka endale ka male selgeks tegema ja pojaga kodus mängima-treenima hakkama. Uskumatu kuidas tal silmad särasid.

Ja nüüd ülikooli. Käisime eile armsa kolleegi Päiksekiirega Tallinna Rahvaülikoolis sussiviltimise kursusel .

Aga mis ma sussiviltimise kohta ütlen. Ütlen seda, et iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde. Ehk susse tehku ikka Sussimemm ja mina nikerdan oma tagasihoidlike heegeldiste ja sekka mõne kudumistööga edasi. Mul sellest eilsest viltimisest käed siiani hellad. Hinge ma sellele ei müünud, kuid ei välista, et ma teinekordki mõne sussipaari mõnele armsale inimesele kingiks üritan viltida. Samas oli väga tore ühte uut ja senitundmatut asja ise järele proovida.
Ja ühe õhtuga Ülikoolis käidud, ihhiii, see ju veel boonuseks

Minu "Ülikooli diplomitöö" nüüd siin teie silmadele kritiseerida

Päkapikud nõutasid need omale kingikotti, et jõulude ajal minu ema rõõmustada (loodetavasti). Võin need julgelt üles riputada, sest minu ema siin piilumas ei käi (tal küll arvuti on - Oskar klopsis talle puujuppidest kokku , aga netti veel pole)

Kena reede õhtut kõigile!


Kristab posted @ 20:39 - Link - kommentaarid (13)
294126 visitors