Kristabi kätetöö
Kristabi kätetöö
Vahest on hea aeg maha võtta ja ise midagi teha
27 Juuli 2008
Mis on ühist tänasel ebaõnnestunud Tartus käigul ja 4 kuu tagusel Kuuba reisil?

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et ma olen suht lootusetu "küünlahoolik" kui selline diagnoos ikka reaalelus ka võimalik on. Mul on neist mustmiljon ja mul kulub neid mustmiljon. Mitte ainult talvel (pimedal ajal on ju küünlapõletamine nagunii kohustuslik), vaid aasta läbi põlevad minu kodu küünlad.
Olen Isetegijas ikka imetlen neid, kes ise küünlaid teevad, aga katsetanud ise ei ole kunagi. Oi mu õnn oli piiritu, kui järgmise aasta Isetegija Kalendrisse osutuseid valituks ka jääküünlad ja teadupärast tähendab see ju seda, et ka õpetus ilmub kalendris. Kindel plaan oli selle õpetuse järgi oma elu esimene küünla valmistamise katsetus teha.
Siis aga teavitas Noor Perenaine siinses foorumis, et Tartus müüakse Vararealiseerimiskeskuse megaodavaid küünlavaha graanuleid ja otsus sai tehtud, see nädalavahetus ka Tartusse jõuda (olin muidu sealt ~55 km kaugusel ema juures). Ka poeg ei jõudnud minekut ära oodata, et siis õhtul koos emmega koos küünlaid meisterdama saaks hakata.
Ja sõitsimegi siis Tartusse, kohe esimese asjana läksime VRkeskusesse, et siis pärast linna peale veel minna ja Botaanikaaeda ning Spordimuuseumisse. AGA SEE OLI VIGA... VR Keskus oli pühapäeviti suletud. Ma ei osanud selle peale tullagi, sest teadsin, et kauplus asub Vanas Kaubamajas, seega eeldasin, et ka see pood seal on lahti. See rikkus tuju nii ära, et ei mul ega pojal polnud enam mingit isu Tartusse kauemaks jääda. Jalutasime siis Raekojaplatsile, sõime jäätist, istusime "suudlevate tudengite" purskkaevu ääre peal, jalutasime veidi mööda Emajõe kallast ja sõitsime Tallinna

Aga poeg nõudis koju jõudes, et hakkame meisterdama. Nagu lubatud oli! Ja siit tuleb mängu minu selle kevadine Kuuba reis. Sealt jäi meelde kui põhiline suveniir, mida igalpool müüdi, olid kohalike naiste poolt valmistatud igasugused ehted, vööd ja muud aksessuaarid, mis tehtud ainult seemnetest. Kuigi ma ise pole ehete kandja, siis sain minagi sealt omale seemnetest vöö ja kaelakee. Mitte et ma neid endale ostnud oleks, vaid sain nende omanikeks lihtlabase naturaalmajandusliku vahetuse käigus. Nimelt ei suutnud ühe turunaise tütar ilma minu pükstel nähtud rihmata oma edasist elu ette kujutada ja tema sai minu püksirihma ja mina seemnetest vöö ja peoga seemneehteid (mis siis Eestisse jõudes sõbrannadele kingitusteks laiali jagasin). Ja seda sama ideed meeles mõlgutades, pole meie viimased arbuusiseemned, mitte oma tavapärast otsa kompostihunnikud, vaid hoopis läbiloputatuna ja ära kuivatatuna ühte tühja topsi kogunenud.
Ja täna said siis poja meisterdamis nõudmisele vastiu tulles need arbuusiseemned, niit ja nõel välja otsitud ja lükkima hakatud... Vastus pealkirjas esitatud küsimusele - Mis on ühist tänasel ebaõnnestunud Tartus käigul ja 4 kuu tagusel Kuuba reisil - on MINU ESIMENE ISETEHTUD EHE:


Kujuteldavalt kaelas ka


Kahjuks, olen mina moest suht kauge inimene, aga mulle tundus, et kuskilt nagu oleks kuulnud või lugenud, et moes on Etno ja Aafrika värk. Siis peaks ju sobima küll. Annaks jumal, et ma seda mõni aasta tagasi ei kuulnud ja mul ka vahest õnnestub veidi moekam välja näha. Muidu kannana ma alati vaid riideid, mis mulle endale lihtsalt meeldivad ja moega pole sel midagi pistmist.

PS. Poja nõudmisel me küll meisterdama asusime ja umbes esimese 20 seemne jagu oli pojal asja vastu huvi ka, aga muidu said sõrmeotsad auklikuks ainult minul
Kristab posted @ 18:43 - Link - kommentaarid (7)
295799 visitors