Tööpink tegutseb
20 Jaanuar 2011
Victoria nimeline vest

Oo jaa, sel vestil pole just eriti palju seost kroonprintsess Victoriaga. Vest on oma kõrgeaulise nime saanud hoopistükkis Tallinna ja Stockholmi vahel pendeldava laeva järgi. Muidugi pole ma jällegi kindel, et laevale just kroonprintsessi järgi nime ei pandud. Algus sellele vestile sai tehtud küll juba mitmed aastad tagasi, nii et vahepeal on Victoria juba kuninglikult mehelegi läinud ja puha.

Aga see on pikk lugu, nii et esmalt mõned udulised pildid ja kui kellelgi siis veel jaksu on, võib lugeda, mis seos sel vestil Victoriaga on. Muide iseenese seljas vesti pildistamiseks ei suutnud ma ühtki nii hääd harjutust leida kui sokkide puhul. Seetõttu on pildid udused ja suvalised, aga udune pilt pidi nooremeks tegema







Algus

Kuidas läheb Rootsi laeva paarisrahvas, kes on juba ligi 30 aastat abielus? Ei võeta kaasa sitendavat pluusi ja tikkkontsaga kingi karaokebaari tarvis, kotti pannakse hoopis midagi, millega kajutis mõnusalt aega veeta - niisiis tookord oma 3 aastat tagasi paks raamat ja kotitäis must-halle lõngajääke. Algul oli muidugi plaan kibekähku üks tore vabaheegeldet vest valmis saada. Ei osanud mina ette näha, et see asi nii libedalt ei lähe...

Laev oli Victoria. Heegeldatud sai ikka õhtul ja ka varahommikul. Mäletan oma mõtet, et vaat kui voodilinadekarva valgest riidest kotis mu kerad on... See mõte sai vestile saatuslikuks, sest koju jõudes seda kotti polnud. Mitte kuskil. Ja siitmaalt hakkas film, milles peategelaseks vest nimega Victoria.

Kadunud vest

Mida teeb keskmine isetegija, kui ta on kaotanud oma armsa pooliku töö. Võtab ette midaiganes. Kiire telefonikõne Tallinnas elavale tädile, kes jooksujalu suundub sadamasse, et ehk veel on enne laeva õhtust väljumist see valge kott võimalik kätte saada. Ennastohverdav tädi tormab laeva sellise kiirusega, et lausa imestab, et keegi talt piletitki ei küsi.

Infoneidiste abiga leitakse kott üles ja siis ... peatab laevast väljatormava tädi turvamees: "Me ei lase teid enam maha, sest laev väljub kohe!" Õnnetu tädi ei suuda esiotsa kuidagi selgeks teha, et tema tahab ikka maha minna, sest tema ei tahagi kuhugi sõita (et kodus toit pliidi peal jne). No ja siis selgus, et tal pole piletitki Lõpuks õnnestus tal siiski enne väljumist koju saada ja ma sain oma vesti kätte.

Seisev vest

Mis te arvate, mida tegi isetegija vestiga? Pani selle valge koti kappi ja hakkas hoopis muid vaheletrügivaid asju tegema.

Jälle Victoria

...kuni oli vaja Rootsi minna. No see vest vääris ju heegeldamist Victorial. Kotis jälle valge kott lõngadega. Ja kujutage ette, isetegija krabab juba sadamahoones lõngad välja . Metsik ja pentsik üllatus, heegelnõel on koju jäänud. Hull, kes veab ühepäevasele reisile kaasa kotitäie lõngakerasid ja jätab maha heegelnõela, helistab ruttu Tallinnas elavale tädile: "Ole hea, jookse poodi ja too mulle nr 2,5 heegelnõel terminali. Siis kui viimased lahkuvad armastajad sadamahoones hüvastijätumusisid teevad, tormab kohale tädi heegelnõelaga ja isetegija saab laevas jätakata Victoria heegeldamist.

Rootsi on kaugel

Jaapan on kaugel, Rootsi on kaugemal veel... Vest seisab, sest pole Rootsi asja. Imelik oleks ka paljalt vesti pärast kruiisi osta. Lõpuks ilma igasuguste viperusteta lõpetatakse see Saaremaa praamis. No ikka maa peal tuli kah veidi heegeldada. Valmiskootud servad, mis pidid heegeldust raamima hakkama, said külge õmmeldud ja ära harutatud, sest mis sellest täissaledast kehast ikka raamida. Raamideta tundus parem...

Selline oli pikaleveninud lugu Victoria nimelisest vestist. Siinkohal pikk kummardus Tallinnas elavale tädile.
Ma usun, et ma hakkan seda vesti kandma.

» tööpink posted @ 21:02 - Link - kommentaarid (34)
Tööpink tegutseb
kui tahad tööpingi juurde tihedamini piiluda, siis kopi siit endale nupuke:

Photobucket
minust
Ostaksin pisut aega!
Age: parasjagu
Location: eesti keskel
Zodiac Sign: kaljukits
mulle meeldib
vanad asjad, uued ideed ja rõõmsad inimesed.
mulle ei meeldi
Ülbus ja alandav iroonia
karga külla
arhiiv
ja veel...

loen:
Igapäevaselt enamasti ajalehti.
Aga naudin neid väheseid päevi, kus õnnestub end mõne jutukaga kerra tõmmata. Heaks raamatuks võib osutuda kõik peale ulme, nendega ma millegipärast isegi ei alusta.

vaatan:
Kummalisel kombel ei jää heade filmide pealkirjad mulle meelde ja tihti ununeb sisugi ruttu, järele jääb ainult miski tunne. Enamiku filme suudan teleka ees mööda saata magades.

kuulan:
Nostalgiline, rahvuslik või instrumentaalne Eesti muusika, sekka ka etno, retro... Ja vaikus on ka vahel väga kõnekas.

külalisi on siin käinud

333778