27 Veebruar 2010
Väike must dress ehk "Pariis -10"
Laskesuusatamise sooritus tehtud.
Raporteerin. Minu Laskesuusatamise sooritus on tehtud. Püüdsin lasta märki, aga läks nagu ikka - kunstiliselt sinka-sonka. Püüdsin sõita kiiresti, aga nagu näete, finišisse jõudsin eelviimasel päeval. Tulemuseks on väike must dress nimetusega "Pariis -10".
See on pikem lugu ja ei räägi sellest, et Pariisis on külma -10 kraadi. Kunagi oli meil perekondlik võistlus, kes võtab 10 kilo kiiremini alla, saab Pariisi. No ei võtnud keegi - üks jäi täiesti ootamatult rasedaks (võttis 10 juurde) ja teised andsid kas solidaarsusest või siis lihtsalt laiskusest alla. Pariisi ei saanud. Aga tahaks. Nii ma lihtsalt unelen selle mõtte juures, et kui võtan -10 (no annan nö ära), siis ma lõpuks Pariisi ka sõidan. Loomulikult tuleb selleks teha sportlikke harjutusi, loomulikult dressis. Juba käin naisvõimlemisrühmas "Ohtlik naine" (ikka suvise Kalevi staadioni võimlemispeo jaoks, seal on sellise nimega sooritus). Et siis ehk läheb ka dressi vaja, muidu ma ju eriti dressiinimene pole. Aga selle Pariisidressiga vast teen mingeid jalutusi-painutusi-venitusi, ise ikka mõeldes Eiffeli, Pariisi kohvikute ja Chanelli peale, kes teadupoolest naisterahavste ellu trikotaažist, sellest toonasest meeste pika pesu riidest, rõivad tõi. Elagu Pariis!
Dopingut ma eriti ei kasutanud - disain tööpink, lõike tegin ise, masintikandi joonistamiseks tarvitasin mõnd fotot Coco Chanellist ja ühte pilti Eiffeli tornist.
Sellel asjandusel on kaks kaelust.
Selja taga on ka väike vigur.
Seljas on seda musta asja ise ikka väga keerukas jäädvustada, aga ühe udukogu siiski panen.
Laskesuusatamise sooritus tehtud.
Raporteerin. Minu Laskesuusatamise sooritus on tehtud. Püüdsin lasta märki, aga läks nagu ikka - kunstiliselt sinka-sonka. Püüdsin sõita kiiresti, aga nagu näete, finišisse jõudsin eelviimasel päeval. Tulemuseks on väike must dress nimetusega "Pariis -10".
See on pikem lugu ja ei räägi sellest, et Pariisis on külma -10 kraadi. Kunagi oli meil perekondlik võistlus, kes võtab 10 kilo kiiremini alla, saab Pariisi. No ei võtnud keegi - üks jäi täiesti ootamatult rasedaks (võttis 10 juurde) ja teised andsid kas solidaarsusest või siis lihtsalt laiskusest alla. Pariisi ei saanud. Aga tahaks. Nii ma lihtsalt unelen selle mõtte juures, et kui võtan -10 (no annan nö ära), siis ma lõpuks Pariisi ka sõidan. Loomulikult tuleb selleks teha sportlikke harjutusi, loomulikult dressis. Juba käin naisvõimlemisrühmas "Ohtlik naine" (ikka suvise Kalevi staadioni võimlemispeo jaoks, seal on sellise nimega sooritus). Et siis ehk läheb ka dressi vaja, muidu ma ju eriti dressiinimene pole. Aga selle Pariisidressiga vast teen mingeid jalutusi-painutusi-venitusi, ise ikka mõeldes Eiffeli, Pariisi kohvikute ja Chanelli peale, kes teadupoolest naisterahavste ellu trikotaažist, sellest toonasest meeste pika pesu riidest, rõivad tõi. Elagu Pariis!
Dopingut ma eriti ei kasutanud - disain tööpink, lõike tegin ise, masintikandi joonistamiseks tarvitasin mõnd fotot Coco Chanellist ja ühte pilti Eiffeli tornist.
Sellel asjandusel on kaks kaelust.
Selja taga on ka väike vigur.
Seljas on seda musta asja ise ikka väga keerukas jäädvustada, aga ühe udukogu siiski panen.
