BEMBERGIpõlvkond


Tahtsin oma pruunide pükste-vestide kõrvale õmmelda roosakat või valkjat pluusi. Ja kuigi lähemal (ja isegi kaugemal) vaatlusel on ilmselge, et kangakapp on nii täis , et vaevu uks kinni püsib - siis sobivat riiet seal justkui ei leidunud. Ega paistnud seda olevat ka lähimas kangapoes. Aga müüja on selles poes hästi tore, läks kohe laovarudest suviseid reste otsima, mis talveks eest ära pandud. Ja seal ta siis oli, absoluuuudselt sobiv pluusiriie.
Arutasime müüjaga, et kas on ikka puuvillane või mis riie see siis nüüd on, kui jõudsin järeldusele - BEMBERG. Müüja naeris kavalalt, jah just nagu bemberg. Ja kõik ülejäänud poodlejad vaatasid juhmide nägudega, ju olid nad sedavõrd noored, et ei kuulunud bembergipõlvkonda.
Aga minu emal oli bembergist kleit ja vanaemal oli ka ja isegi mulle tehti bembergist kleit. Ja neil kaugetel aegadel tundus mulle, et see peab ikka üks väga peen riie olema, millel nii ilus nimi on.


Et mitte päris tavalist pluusi õmmelda, siis tegin kahekordsed varrukaotsad, alumised on pruunist puuvillasest pitsist.