Kunagi pole hilja!

Tänane postitus tuleb aupakliku kummardusena kõigile neile, kes alles pesnionieas avastanud, kui tore on ise käsitööd teha. Ja nende toredate Eesti naiste hulka kuulub ka minu EMA. Õieti võiks arvata, et olen väga omakasupüüdlikult enda lastele korraliku vanaema koolitanud, kes oskab sokke, sõrmikuid ja kampsuneid kududa. Sest esimesi soki- ja kindaharjutusi tegi ta minu juhendamisel tõesti siis, kui pesnionile jäi. Aga ilmselgelt ma ei eksi, kui ütlen, et täna (siis umbes 25 aastat hiljem) on just käsitöö see, mida ta hullupööra naudib. Ja meil on kõigil hea meel nende ilusate isetehtud asjade üle.

Selle uhke tikitud Muhu padja sain emalt sünnipäevakingiks. Muster on selline kodune - minu lapsepõlvekodu pole küll Muhus, aga Muhumaa oli üle vee ikka pidevalt jälgitav.



Ja siin veel üks töö, mis jõudnud teisele ringile. Algselt oli see minu ema kootud kampsun minu lapse mehele (oih kui segane!). Aga kuna oli pisut lühike, siis jäi seisma. Et mitte nii ilusti kootud mustrit üles harutada, siis lõikasin varrukad lühikeseks ja kudusin uued servad. Nüüd sai sellest mingi varrukatega vest.