07 September 2008
AUGUSTIBEEˇ
Värvispekter on nagu võidujooks kuudega. Nüüd ikka veel augustiga.
Kui käsitöö jagada pooleks - kiire ja aeglane, siis aplodeerin unistustes justkui ühele, aga tegelikuses annan oma sõrme teisele. Mulle meeldib hirmasasti kududa, käsitsi tikkida.... ja mida te siin blogis näete - eks ikka kiireid õmblustöid ja masintikandit!
Oh ajad, oh kombed. Hangime endale just sedapalju kohustusi, et mitte ei saaks tegeleda sellega, mida ihkaks.
Augustibee˛ võiks liigituda ka "vanad jupid kasutusse" alla. Koti põhiosa on lõigatud linasest kootud jupist. Kui kooli lõpetasin, siis isa kinkis mulle kudumismasina. Sellise nõukogude robaka. Tol ajal oli see vinge asi, aga millegipärast on ta minu majapidamises kõige vähem kasutust leidev masin. Selle jupi kudusingi siis 20 aastat tagasi lihtsalt proovimise mõttes. Ülejäänud osad on lihtsalt kaltsukotis leidunud linased tükid. Tikand on tehtud masinaga, mustri leidsin Mehhiko rahvakusntist. Ja kõige väärtuslikum loomulikult isa tehtud pross, millel oli kunagi ka haak taga, aga mis on tänaseks kahjuks kadunud.
Nende isa tehtud vaskasjadega tuleb mul alati selline heldimus peale. Olin siis nii umbes neljandas klassis, kui isa hakkas UKU-le ehteid tegema. Tegi neid töö kõrvalt ja kodus. Kunstniku jooniste järgi viilis ja meisterdas, ka igasugu tornid ja tööriistad tegi ise. Mulle meeldis kõike seda hirmsasti vaadata ja kõige huvitavam oli just oksüdeerimine, mida ta tegi meie WC-s (no vett seal ei olnud, nii et siis maakeli peldikus).
Sünnipäevaks sain siis ikka isa käest mõne tema tehtud ehte.
Värvispekter on nagu võidujooks kuudega. Nüüd ikka veel augustiga.
Kui käsitöö jagada pooleks - kiire ja aeglane, siis aplodeerin unistustes justkui ühele, aga tegelikuses annan oma sõrme teisele. Mulle meeldib hirmasasti kududa, käsitsi tikkida.... ja mida te siin blogis näete - eks ikka kiireid õmblustöid ja masintikandit!
Oh ajad, oh kombed. Hangime endale just sedapalju kohustusi, et mitte ei saaks tegeleda sellega, mida ihkaks.
Augustibee˛ võiks liigituda ka "vanad jupid kasutusse" alla. Koti põhiosa on lõigatud linasest kootud jupist. Kui kooli lõpetasin, siis isa kinkis mulle kudumismasina. Sellise nõukogude robaka. Tol ajal oli see vinge asi, aga millegipärast on ta minu majapidamises kõige vähem kasutust leidev masin. Selle jupi kudusingi siis 20 aastat tagasi lihtsalt proovimise mõttes. Ülejäänud osad on lihtsalt kaltsukotis leidunud linased tükid. Tikand on tehtud masinaga, mustri leidsin Mehhiko rahvakusntist. Ja kõige väärtuslikum loomulikult isa tehtud pross, millel oli kunagi ka haak taga, aga mis on tänaseks kahjuks kadunud.
Nende isa tehtud vaskasjadega tuleb mul alati selline heldimus peale. Olin siis nii umbes neljandas klassis, kui isa hakkas UKU-le ehteid tegema. Tegi neid töö kõrvalt ja kodus. Kunstniku jooniste järgi viilis ja meisterdas, ka igasugu tornid ja tööriistad tegi ise. Mulle meeldis kõike seda hirmsasti vaadata ja kõige huvitavam oli just oksüdeerimine, mida ta tegi meie WC-s (no vett seal ei olnud, nii et siis maakeli peldikus).
Sünnipäevaks sain siis ikka isa käest mõne tema tehtud ehte.
