Tööpink tegutseb
24 Jaanuar 2010
ROOSAROMANTIKA

Oh ma kohe ei tea, mida kirjutada nii romantilisse roosidega raamatusse. Armastusluulet? Viimase luuletuse kirjutasin vist umbes 30 aastat tagasi ja sellegi loomulikult sahtlisse... Või peaks sinna üles tähendama eriliselt magusaid kreemiretsepte? Ehk on Teil mõni nutikas idee?



Igaljuhul nii näeb välja minu esimene ise meisterdatud kõvaköide. Suured tänud õpetajale (sinna armsasse mudapäälinna Haapsalusse!). Ei hoidnud ma ka tagasi - ikka roose ja kulda, isegi osa lehti on märkmikus kuldsed.

» tööpink posted @ 09:05 - Link - kommentaarid (17)
10 Jaanuar 2010
Küidu triibud
Sünnipäevaks võiks igal naisterahval ikka uus kleit olla, vähemalt siis, kui sa saad näiteks kahe aastaseks. Ja kui lapsel on olemas ikka mitu mammat, siis on täiesti normaalne, et nende vahel on korraline tööjaotus, ehk siis üks laualab ja teine õmbleb seelikuid.

Vanasti oli selline lastelauluke, et kleit jäi väikseks ja läks kleidimaale tagasi. Võib ju ka mõelda, et see seelik just praegu tuli sealt kleidimaalt, niiviisi talves lehvides ja ilmselt lendas Hiiumaa poolt, sest keskele on heegeldatud Pühalepa küidu triibud. (küit on triibuseelik )



Ja nööbid on kadakapuust ning lepatriinudega - need kinkis mulle üks armas inimene.



Niiviisi näeb see Hiiu mõjutusega seelik välja sünnipäevalapse seljas.


» tööpink posted @ 08:37 - Link - kommentaarid (26)
04 Jaanuar 2010
Pimeda bussi udusokid

Kõigepealt pean tänama ja saatma südamlikke lehva-lehvasid Tintsikule, kes oma blogisse nii suure hulga kauneid karvaseid sokke riputas. Ei saanud ka võitu ahvatlusest villasele karvamohhääri kõrvale sutsata. Nendel pikkadel bussireisidel ei kuiva nägu , saab hoopis kududa (see on uus reklaam, pilt ja heli kujutage ise ette). Aga nimelt olin unustanud tõsiasja, et valget aega on ikke üsna vähe ja see ei pea mitte kattuma bussiaegadega. Nii kudusingi pimedas bussis ja see siis on vabandus, et peale keerusooniku pole sokkidel miskit mustrit. Aga kui uduselt pehmed...mmm. teen veel selliseid sokke.

Sokid lumel hullamas:


Helbekesed sokkidel hullamas:



Ja ühed autos kootud kudumiskindad (no kuidas kellelegi - pildistamis, jahimehe või ...kindad) olid ka pildistamata.


» tööpink posted @ 06:03 - Link - kommentaarid (11)
02 Jaanuar 2010
Alalhoidmisest III - Jenny, pitsitädi ja minu esimene Burda

Tänase õmblustöö sissejuhatuseks pean minema taas ajas nii umbes 60-80 aastat tagasi. Jenny oli imehea õmbleja. Tänu tema nutikale rätsepatööle olid meie suguvõsa naised ilusates kleitides isegi sõjajärgsel aal, kui poest suurt midagi saada polnud. Nõukogude kord tõi keerulised ajad ka toonastele õmblejatele. Ilmselt polnud kodus tellimustööde tegemine lubatud ja nii oli vajalik pidev valmisolek õmblustöö kohe ära peita. Minu ema meenutab Jennyt kui üliandekat nuputajat, kel alati oli varuks mingi hea idee, kuidas kleiti põnevamaks teha. Ka oli tal tuttav pitsitädi, kelle juurest vajadusel kohe sobiva pitsi sai hankida. Materjaliga aga käidi ringi kokkuhoidlikult - nii oli emalgi pluus, mida kaunistas vanade pitskinnaste ribadest kokkuõmmeldud pits.


Jenny oma tütrega

Aastad läksid ja nutikas hobiõmbleja ja kena inime sai ka Jenny tütrest. Mäletan selgesti päeva, kui ta mulle, vinnilisele neljateistaastasele saaretüdrukule, tõi kingituseks päris BURDA. Seda 1978. aasta noortreburdat hoian siiani korralikult kapis. Aga toona esialgu ainult silitasin ja vaatasin, ikka eest taha ja tagant ette - meie kodus olid ju seni ainult nõukogude naised ja siluetid... Ja siis vist õmblesin viie järgneva aasta jooksul enamiku rõivaid, mis selles Burdas leidus.
Aga see alalhoidmise komme see on meil vist suguvõsa viga, sest tänaseks on minu kätte jõudnud Jennyst järele jäänud pitsid (eks ikka säält pitsitädi käest). Ja ma ei hakka neid üksikasjaliselt näitama, peaksin pool õhtut neid pildistama ja pealegi tundub mulle, et vat selle karbitäiega ajaksin ma keskmise isetegija suhteliselt kadedaks...





Et mis ma nendega teen? Vaat vahel kasutan ka. Näiteks on mul üks pidukleit, millele rinna ette tegin sellise üsna sürri vabatikandi, kasutades neid uhkeid vanu pitse.



Ja selle aasta esimese päeva pühendasin ühele valgele pluusikesele, mis koosneb mitut sorti vanadest pitsidest ja kreemvalgest kangatükist, mis on olnud meie pere kapis just niikaua, kui ma mäletan. Ema ja vanaema ütlesid selle kohta ikka - Ameerika siidfrotee. Nüüd siis seda õmblema asudes ei saanud kohe muidu, kui helistasin ja küsisin ema käest, mis ajast see siidfrotee siis ikkagi on. Selgus, et keegi täpselt ei tea, aga kindlasti enne 40-ndat pidi ostetud olema. Selline uunikum riie siis - siid on ta tõesti ja frotee on ka.



Aga need uhked nööbid, kujutage ette, ei olegi alal hoitud, ostsin need poest! Aga need on nii uhked, et ma loodan, et neid hoitakse alal...



Nüüd olen siin niipalju vanadest asjadest pajatanud, et mõni noorem inimene kindlasti arvab, et olen ligi saja-aastne. Aga tegelikult avastasin, et olen juba kaks aastat siin ühe vanusega! Kas Teil juhtub ka sedasi?

» tööpink posted @ 20:41 - Link - kommentaarid (20)
Tööpink tegutseb
kui tahad tööpingi juurde tihedamini piiluda, siis kopi siit endale nupuke:

Photobucket
minust
Ostaksin pisut aega!
Age: parasjagu
Location: eesti keskel
Zodiac Sign: kaljukits
mulle meeldib
vanad asjad, uued ideed ja rõõmsad inimesed.
mulle ei meeldi
Ülbus ja alandav iroonia
karga külla
arhiiv
ja veel...

loen:
Igapäevaselt enamasti ajalehti.
Aga naudin neid väheseid päevi, kus õnnestub end mõne jutukaga kerra tõmmata. Heaks raamatuks võib osutuda kõik peale ulme, nendega ma millegipärast isegi ei alusta.

vaatan:
Kummalisel kombel ei jää heade filmide pealkirjad mulle meelde ja tihti ununeb sisugi ruttu, järele jääb ainult miski tunne. Enamiku filme suudan teleka ees mööda saata magades.

kuulan:
Nostalgiline, rahvuslik või instrumentaalne Eesti muusika, sekka ka etno, retro... Ja vaikus on ka vahel väga kõnekas.

külalisi on siin käinud

324012