Tööpink tegutseb
25 Detsember 2009
Reportaa˛ päkapiku harukontorist

Kes see ikka pühadeõhtul pikka juttu viitsib kirjutada või lugeda. panen lihtsalt kirja jõulumehe abistamiseks valminud tööd, mida varem näidata ei saanud.

Üks linane meestesärk



Ja väike majaraamat neile, kes kunagi asuvad ehk elama Sokile:



Raamatu keskel olev sokike kootud 10 silmusega ja nr 1,25 varrastega.



Ja veel üks väike raamatuke, mis ühtlasi on minu esimene köitmiskatsetus.


» tööpink posted @ 20:55 - Link - kommentaarid (6)
...veel alalhoidmisest

Oleme nii ära "asjastunud", et tänapäeval on ju lausa keerukas teha otsust, mida üldse alal hoida. Aga möödunud aegadel hoiti asju ka seetõttu, et neid lihtsalt vähe oli. Ja alles hoiti ikka parim, nii kappides kui mõtetes. Sestab võib alles hoitu üle otsustades ka kõik ilusam tunduda kui päriselt. Nii oli minugi vanaema, vaatamata oma mõnele kaunile rõivale, pärit mulgimaa küngaste vahel olevast renditalust ning vaesust oli sedavõrd, et koolitadagi sai vaid ühte last. Aga seda, mida lihtsalt saada polnud võimalik, osati see-eest hinnata. Nii kogus vanaema raamatutarkust ise ja tegi kahe aasta jagu gümnaasiumieksameid ilma kooli pääsemata. Aga tarkus vanaema käest kõike möödunu kohta pärida tuleb kahjuks alles siis, kui enam pärida ei saa... Ja hiljem võime vaadata vaid vanu alal hoitud asju ja vanu pilte ning püüda esiemade noorusaega ette kujutada.

Killuke haridusearmastust möödunud sajandi alguse jõuluehtes.



Aga alal saab hoida muudki. Minu vanaonu näiteks hoidis mu meelest alal vanu kombeid. See üdini heatahtlik ja tore onu, kes külla tulles alati kõiki kättpidi teretas, kaasarvatud väikesi lapsi. Toona tundus see kuidagi imelik ja pidulik. Kord kui ta meil jälle külas oli, läksime me miskipärast koos poodi. Nägin seal üht imelikku väikest nukku (pikkus umbes 5cm) ja tahtsin seda osta. See nukuke maksis 20 kopikat ja mul oli see raha taskus olemas, aga vanaonu maksis ise minu eest. Ja kummaline küll, seniajani mäletan seda piinlikustunnet oma 5 aastases lapsepeas, et ei osanud onu kuidagi viisakalt tänada. Aga selle nukukese nimeks sai põrnikas - ja oma kummalisele välimusele vaatamata sai temast üks toredamaid mänguasju minu kapis. Kohe nii tore, et kandsin teda enda velvetjaki taskus veel keskkooli ajalgi. Õnne tõi ta eksamitel ja ka muidu. Aga siis kui lapsed sündisid, panin ta ilusti karpi ja hoidsin alal, tänaseni...

Vanaonu Sass ja imeline põrnikas


Ega ma muidugi kõiki oma kappide sisu siin jõua kajastada (muide miskit kulda pole meie peres olnud, ega seega ka alal hoitud)
Aga veel üks tore 50-ndatest pärit ema kootud vest. Selle ma mõtlen kuidagi uuele elule abistada (hakkas pildistades na meeldima)



Ja ema sinepikollane pilutikandiga kleit 60-ndatest....



Aga kõiki asju polegi tervena alal hoitud ning mõnest riideesemest on alles vaid paikamiseks jäetud kangajäägid. Ja et minu isa ja ema on üksteist üsna hästi alal hoidnud - juba 50 aastat, siis kingituseks tegin neile ühe toreda teleka ees istumise-kossutamise teki. Materjaliks on vaid alalhoitud riidejupid nende nooruspõlvest. Nii on ruudu keskel kena kirju tükk, millest emal pluus oli ja minul minu esimene titekleit, edasi tuleb tükike ema seelikust, mis oli tal seljas siis, kui ma kooli läksin. Servapealne pruun oli ema siidkostüüm, mis tundus mulle hirmus kole riie, kui ma laps olin - nüüd vaatan, et peris ilus



Aga minu vahva isa on ka alalhoidja. Vanad riided käristab ta küll kõik lõhki , aga tema hoiab alles lugusid. Kes kordki temaga koos merel, matkal, suusatamas, puid ladumas või peenraid tegemas käinud, see teab neid "tohmisi lugusi" (isa väljend). Oleme neid ju kõik kuulnud, aga kui ta poleks neid meie jaoks üles kirjutanud, siis tuleks nendest vahvatest Saare lugudest meelde vaid mõni. Ja kuigi ta ei luba neid kellelegi avaldada, teen ma seda pattu, et ühe siia siiki panen.

Üks lollustest Tagavere pulmas:

Vennad kamandasid kõiki pulmapildi peale, et teevad pilti, asisemad tegelased ikka etteritta. Aparaat pidi
olema ahjupeal. Ja seal oligi valge lina, mingil asjal üle tõmmatud. Kui nad tähelepanu juhtisid, tõmmati
lina ära ja üks mees oli seal paljalt, tagumik püsti. Kõik asisemad ja kadakasaksad pühkisid hobuseregedele ja
kohe minema. Külameestel jäi õlut ja värki - süüa ja juua - rohkem järele.

Vaat sellised hullud Saare lood on alal hoitud ligi sada aastat...

» tööpink posted @ 09:33 - Link - kommentaarid (10)
23 Detsember 2009
Alal hoidmisest...

Et möödunud postitus tekitas mitmetes isetegijates huvi minu kapi sisu vastu, siis alustan oma tänast jõulueelset heietust alal hoidmisest. Kui ma väike olin, olid meil koridori kapi peal sellised vanad kohvrid ja seda kapipealset kutsuti miskipärast taevaks. (eks ta muidugi lae all oligi) Enamasti olid neis vanad riided ja mulle tegelikult hirmsasti meeldis, kui need paar korda aastas koide hirmutamiseks alla võeti. Oh, nende hulgas oli muidugi minu meelest väga vanainimeselikke riideid, aga oli ka selliseid huvitavaid, mis läikisid või olid muidu põnevad. Ausalt öeldes, ega ma väga juurelnud, et mis ajast need riided on ja üleüldse olin ma veendunud, et kõigis peredes hoitakse kõiki asju alles...

Vaesed sõjajärgsed ajad olid minu vanaemas ja emas juurutanud kindla teadmise, et kõik, millest võib olla veel võimalik miskit õmmelda, see tuleb alal hoida. Ja nii ma kuulsingi juba üsna varajases teismeeas, et "Kui sa suureks saad, siis saad sellest või teisest asjast endale kena kleidi teha...". Ega ma sellest võimalusest niiväga vaimustunud polnud - teised tuiskasid ringi ju triibulistes ballonites ja pikkade kraenurkadega lillelistes pluusides. Aga hiljem ma tõesti õmblesin neist vanadest asjadest ka uusi ja mõnda kandsin ka täiesti ümbertegemata. Näiteks kõlbas möödunud sajandi algul õmmeldud sametjakk muide ka 1980-ndatel üsna hästi. Ja ühteäkki kadus mul igasugune huvi neid rõivaid ümber õmmelda - huvi moeajaloo vastu oli muutnud vanad riided nii väärtuslikeks, et käsi kääridega nende poole enam ei tõuse...

Mõningaid näiteid:
Vanaema mantel pärineb 30-ndatest, ostetud Inglis Magasinist, pildil pole see küll vanaema seljas Pöörake tähelepanu imelise töötlusega sisetaskule. Lisan ka pildi vanaemast ehk nännust, kes oli minu jaoks väga oluline inimene.




Vanaema väikeste tikitud lillekestega kleit:


Vanaema vennanaine ja tema mustast musliinist volangidega maani õhtukleit, mis pärineb eelmise sajandi algusest.


Proua Marmelaadi jõulujutt pani mindki nostalgjaga mõtlema vanadele nääriehetele (jõulusid meie peres just eriti ei peetud, toona ei saanud arugi, miks. Aga ma arvan, et see oli lihtsalt HIRM)
Meie kodus olid l alati ühed ja samad ehted, selles oli mõnus järjepidevaus. Minu lemmikud olid klaasist pärlid ja suured lumehelbekestega kuulid. Kui nendesse vaatasid, nägid ennast väga imelikuna ja see oli hirmus lõbus. Aga põnevad olid ka vanad ehted. Kuna meil ikka kõike alal hoiti, siis olid mõned ehted kuulu järgi isegi tsaariaegsed ja ühe sellise klaasvatist inglitähekesega tervitan kõiki Teidki ning soovin teile armast jõuluaega ja oskust kõike väärtuslikku alal hoida...



alalhoidmise jutt jätkub...


» tööpink posted @ 14:23 - Link - kommentaarid (7)
19 Detsember 2009
IHUPESU

Minu viimase nädala tegemised olid seotud sellega, et töö juures oli lihtsalt vaja 30.-ndate aastate rõivaid. Ja mida teeb selle peale isetegija, kelle ema ja vanaema juba ühtegi asja ära ei visanud, sest neid võib ju äkitsi vaja minna? Loomulikult tuleb avada lihtsalt kapi uks ja võtta välja Inglis Magasinist (Tallinn, Maakri 2) ostetud palitu, mustast musliinist volangidega õhtukleit ja väikeste tikanditega päevakleit.

Aga vaat pesu minu kapis 1930-ndatest ei ole. Ilmselt olid esiemad lihtsalt nii säästliku eluviisiga, et kandsid pesu nii ära, et seda enam säilitada mõtet polnud. (Või polnud see piisavalt uhke?). Ja nii ma olingi sunnitud ette võtma ühe armsa inimese poolt kingitud Anni Varma "Pesutöö käsiraamatu" aastast 1930 ning Saksamaal 1923.a väljaantud (Pariisi moe) ajakirja Schnittmuster-Bogen´i, kust sobivad lõiked leidsin.



Materjaliks valisin nõukaaegse voodilina, millele lisasin ilmselt üsna vana päritoluga pitsipaelad, mis saadud kaltsukast. Ja ei mingeid overlokke, ikka korralik madal pesuõmblus.



Eriti uhke on muidugi nööpkinnis, mis elulistel vajadustel algab rinna eest ja lõpeb taga vööjoonel





No ärge nüüd palun küsige, mis kuramuse töö see küll on, kus selliseid asju tarvis läheb.... Ei, bordellis ma ei tööta...

Aga kui teil om huvi, siis Anni Varma pesutööde raamatus on ka toredaid kudumisprojekte - õpetus kolmekordse soonikkoelise hügieenisideme valmistamiseks, mis on hästi imav ja kergesti pestav.
Selline tore pesupäev siis täna.

» tööpink posted @ 14:54 - Link - kommentaarid (14)
13 Detsember 2009
Hallsall

Ma alustasin teise kinda kudumist. (Ohhh, vaata kõhklusi eelmisest postitusest) Aga et järjepanu millegi na peenega tegelema ei peaks, siis täiesti sujuvalt likvideerisin kaks erinevat halli lõnga oma põhjatutest varudest salliks. Mustriosa on vill+ mohäär+viskoos, pusasatsid servas on kidmohäärist. Mõlemad lõngad on pärit taaskasutuspoest.



Muide ma pole kunagi olnud eriline õlasallikandja, aga miskit pusserdist ümber kaela võin küll panna. See juhtus vist ikka liig olema, sest esimest korda elus on mul kaelanärv valus - pärast jõulupeo puhust selle salli kandmist. Õigus on raudkindlalt minu isal, kes on alati jaganud oma kindlat veendumust salli mõttetuses...



Ei saanud minagi mööda jalutada Novita sellesügisestest kirjudest lõngadest. Modell ei tahtnud küll üldse paigal püsida, seetõttu pole salli just eriti näha.



Ilusat jõuluaega teile kõigile!
ega siin saa ju enam varsti midagi näidata, detsembrikuised asjad kipuvad olema jõulumehe tellimuskraam.

Sokikesed armsatele töökaaslastele:




» tööpink posted @ 17:13 - Link - kommentaarid (6)
Tööpink tegutseb
kui tahad tööpingi juurde tihedamini piiluda, siis kopi siit endale nupuke:

Photobucket
minust
Ostaksin pisut aega!
Age: parasjagu
Location: eesti keskel
Zodiac Sign: kaljukits
mulle meeldib
vanad asjad, uued ideed ja rõõmsad inimesed.
mulle ei meeldi
Ülbus ja alandav iroonia
karga külla
arhiiv
ja veel...

loen:
Igapäevaselt enamasti ajalehti.
Aga naudin neid väheseid päevi, kus õnnestub end mõne jutukaga kerra tõmmata. Heaks raamatuks võib osutuda kõik peale ulme, nendega ma millegipärast isegi ei alusta.

vaatan:
Kummalisel kombel ei jää heade filmide pealkirjad mulle meelde ja tihti ununeb sisugi ruttu, järele jääb ainult miski tunne. Enamiku filme suudan teleka ees mööda saata magades.

kuulan:
Nostalgiline, rahvuslik või instrumentaalne Eesti muusika, sekka ka etno, retro... Ja vaikus on ka vahel väga kõnekas.

külalisi on siin käinud

323701