08 Veebruar 2010
SIPSIKU kolmas tulemine.
Olen Eno Raua Sipsikuga nii enamvähem üheealine. Sipsikuraamatu lugesingi läbi üsna varases lapsepõlves. Järgnevalt lugesin seda ette oma lastele umbes paarkümmend aastat hiljem. Ja esimese Sipsiku tegin lapsele kolmandaks sünnipäevaks. Nüüd siis sattus lastelastele unejutu lugemiseks näppu taas Sipsik. Ja kuidas siis ikka ilma päris Sipsikuta. Algul heegeldasin ühe tillukese, aga ega kahele lapsele ikka ühest Sipsikust ei piisa, nii pidin teisegi tegema.
Nii sisenes Sipsik (pipsik) meie ellu kolmandat korda.
Muide neid lugusid on tänases päevas päris tore lugeda. (a´la "käisime külas ühel onul, kellel oli televiisor"!)
Olen Eno Raua Sipsikuga nii enamvähem üheealine. Sipsikuraamatu lugesingi läbi üsna varases lapsepõlves. Järgnevalt lugesin seda ette oma lastele umbes paarkümmend aastat hiljem. Ja esimese Sipsiku tegin lapsele kolmandaks sünnipäevaks. Nüüd siis sattus lastelastele unejutu lugemiseks näppu taas Sipsik. Ja kuidas siis ikka ilma päris Sipsikuta. Algul heegeldasin ühe tillukese, aga ega kahele lapsele ikka ühest Sipsikust ei piisa, nii pidin teisegi tegema.
Nii sisenes Sipsik (pipsik) meie ellu kolmandat korda.
Muide neid lugusid on tänases päevas päris tore lugeda. (a´la "käisime külas ühel onul, kellel oli televiisor"!)
07 Veebruar 2010
Õmblemine DEPRESSIIVSES VÄIKELINNAS...
Lugu kümnes pildis, ei sobi kasutamiseks Hollywood´is, kuna puudub igasugune Happy (ka lõpus),
pigem sarnaneb Eesti linateosele, kus on pealtnäha täiesti mõttetud tegevused ja mittemillegagi lõppemine.
Siinkohal ei soovitata kurvameelsetele või ehk siis ainult neile,
kellele mõjub positiivselt arusaamine, et depressiivsust leidub küllaga ka väljaspool nende isiklikku vaatevälja.
PILT 1
Temperatuur akna taga langeb -25 kraadini. Soojas toas konutavale isetegijale meenub, et tema lapsel pole miskiseid sooje riideid.
(oh ei, laps ei ole küll mingi mudilane, kannab parajat kikkhabet). Isetegija on kunagi andnud lubaduse mantli õmblemiseks, nüüd juba kujutabki ta ette oma järglast justkui mõnd 19. sajandi vaest, pintsakuta luuletajat Eesti vaimulinnas ringi lehvimas. Tõsi küll, pintsak on tal olemas ja see koos kampsuni ja salliga peakski kandja meelest justkui moodustama sobiliku rõivastuse -25 kraadise pakase talumiseks.
Pilt 2
Murelik isetegija märkab Tallinna Kaubamajas sobilikku mantlit - piisavalt kossakas, selline lipitud-lapitud ja täiesti villane (ei mingit kilet). Suurust ei suuda täpsustada ja hind (firma Desigual) on muidugi oh ja ah. Isetgija otsutab siiski ise mantli õmmelda.
Pilt 3
Isetegija siseneb depressiivse väikelinna kangapoodi. Müügil on ÜKS väga sobiv riie, mõnus vildine ja villane, kerge ja soe. Noh, ootamatult hele on, aga ikkagi väga tore. Isetegija ostab riide. Kodust otsib teisi hallikaid tükke ka lisaks.
Pilt 4
Isetegija siseneb ühe teise depressiivse väikelinna kaubamajja, et osta lõnga, sest mantli varrukad ja kapuuts tulevad tema kujutluses kootud. Müügil on ÜKS jämedam naturaalne lõng, koostis on väga hea 20% villa, 80% alpakat, jäme, kerge ja pehme. Noh, värv on selline kanga kõrval veidi liiga tume, aga ehk sobib (isetegija on paraku kangatüki koju jätnud).
Pilt 5
Isetegija võrdleb lõnga ja kangast. Väike ehmatus. Hall lõng tundub päevavalges üsna sinakas, aga kangas nagu bee˛ikas. Aga pole hullu, lõpututes lõngavarudes leidub ju pruun villane, mis juurde pannes tooni soojemaks teeb. Isetegija hakkab kibekähku kuduma.
Pilt 6
Lõng lõppeb teise varruka keskpaigas otsa. Ohh. Kõik 6 tokki läbi - jämeda lõnga rõõm. Isetegija surfab ruttu netis ja leiab lõngapoe, kust sama lõnga tellida. Tellib veel ühe toki. (möödaminnes ka kuhjakese lillat mohhääri).
Pilt 7
Lõng jõuab kohale, varrukas saab valmis. Isetegija imetleb kootud tükke ja väljalõigatud tükke ja taskuid... ja ohkab - see kõik on siiski kuidagi liiga kontrastne, keha hele ja varrukas tume. Isetegija tõttab depressivse väikelinna kaubamajja. Müügil ongi ka kangavärve. Isetegija ostab musta värvi, et tükid pisut üle värvida, hoopis teisel põhjusel ostab ta ka halli värvi.
Pilt 8
Isetgija värvib kanagatükke. Riie on paks ja värv ei jää eriti ühtlane. Aga sinna võib ju midagi põnevat peale tikkida ja nii on kõik väga lahe. Tükke kuivama pannes tunduvad need ikka väga rotihallid. Isetgija vaatab ehmatusega, kogemata on ta potti pannud musta asemel halli värvi. Hallina ei mõju kangas hästi. Isetegija võtab pruuni värvi ja värvib kõik tükid pruuniga üle. Tulemuseks on selline karupruun. Oh. Vahepeal saabub mantlita tudeng ja arvab et see hele oleks vast ikka parem. Õnneks on seda veel piisavalt alles.
Pilt 9
Isetgija lõikab jälle tükid välja ja asub usinalt õmblema. Miski ei meeldi, ikkagi on liiga kontrastne... Selga pannes tundub lai.
Isetegija harutab lahti mitmed-setmed õmblused, teeb mantli kitsamaks, lisab fantastiliselt mõnusad nööbid ja teeb isegi riidega töödeldud nööpaugud, aga ... ikka justkui pole see. Tulevane kandja ei oska ka miskit kosta, kui valmis, siis vaatab. Depressiivse väikelinna istegija sätib mantli ilusasti puu pääle, paneb voodritükid ka kõrvale ja asetab kõige kaugemale nurka poolikute asjade kapis.
Pilt 10
Isetegija siseneb Tartu Kaubamajja ja ostab päris ilusa meestemantli. Hind on õnneks soodne.
On võimalik, et sellest kunagi siiski ka midagi veel saab
Lugu kümnes pildis, ei sobi kasutamiseks Hollywood´is, kuna puudub igasugune Happy (ka lõpus),
pigem sarnaneb Eesti linateosele, kus on pealtnäha täiesti mõttetud tegevused ja mittemillegagi lõppemine.
Siinkohal ei soovitata kurvameelsetele või ehk siis ainult neile,
kellele mõjub positiivselt arusaamine, et depressiivsust leidub küllaga ka väljaspool nende isiklikku vaatevälja.
PILT 1
Temperatuur akna taga langeb -25 kraadini. Soojas toas konutavale isetegijale meenub, et tema lapsel pole miskiseid sooje riideid.
(oh ei, laps ei ole küll mingi mudilane, kannab parajat kikkhabet). Isetegija on kunagi andnud lubaduse mantli õmblemiseks, nüüd juba kujutabki ta ette oma järglast justkui mõnd 19. sajandi vaest, pintsakuta luuletajat Eesti vaimulinnas ringi lehvimas. Tõsi küll, pintsak on tal olemas ja see koos kampsuni ja salliga peakski kandja meelest justkui moodustama sobiliku rõivastuse -25 kraadise pakase talumiseks.
Pilt 2
Murelik isetegija märkab Tallinna Kaubamajas sobilikku mantlit - piisavalt kossakas, selline lipitud-lapitud ja täiesti villane (ei mingit kilet). Suurust ei suuda täpsustada ja hind (firma Desigual) on muidugi oh ja ah. Isetgija otsutab siiski ise mantli õmmelda.
Pilt 3
Isetegija siseneb depressiivse väikelinna kangapoodi. Müügil on ÜKS väga sobiv riie, mõnus vildine ja villane, kerge ja soe. Noh, ootamatult hele on, aga ikkagi väga tore. Isetegija ostab riide. Kodust otsib teisi hallikaid tükke ka lisaks.
Pilt 4
Isetegija siseneb ühe teise depressiivse väikelinna kaubamajja, et osta lõnga, sest mantli varrukad ja kapuuts tulevad tema kujutluses kootud. Müügil on ÜKS jämedam naturaalne lõng, koostis on väga hea 20% villa, 80% alpakat, jäme, kerge ja pehme. Noh, värv on selline kanga kõrval veidi liiga tume, aga ehk sobib (isetegija on paraku kangatüki koju jätnud).
Pilt 5
Isetegija võrdleb lõnga ja kangast. Väike ehmatus. Hall lõng tundub päevavalges üsna sinakas, aga kangas nagu bee˛ikas. Aga pole hullu, lõpututes lõngavarudes leidub ju pruun villane, mis juurde pannes tooni soojemaks teeb. Isetegija hakkab kibekähku kuduma.
Pilt 6
Lõng lõppeb teise varruka keskpaigas otsa. Ohh. Kõik 6 tokki läbi - jämeda lõnga rõõm. Isetegija surfab ruttu netis ja leiab lõngapoe, kust sama lõnga tellida. Tellib veel ühe toki. (möödaminnes ka kuhjakese lillat mohhääri).
Pilt 7
Lõng jõuab kohale, varrukas saab valmis. Isetegija imetleb kootud tükke ja väljalõigatud tükke ja taskuid... ja ohkab - see kõik on siiski kuidagi liiga kontrastne, keha hele ja varrukas tume. Isetegija tõttab depressivse väikelinna kaubamajja. Müügil ongi ka kangavärve. Isetegija ostab musta värvi, et tükid pisut üle värvida, hoopis teisel põhjusel ostab ta ka halli värvi.
Pilt 8
Isetgija värvib kanagatükke. Riie on paks ja värv ei jää eriti ühtlane. Aga sinna võib ju midagi põnevat peale tikkida ja nii on kõik väga lahe. Tükke kuivama pannes tunduvad need ikka väga rotihallid. Isetgija vaatab ehmatusega, kogemata on ta potti pannud musta asemel halli värvi. Hallina ei mõju kangas hästi. Isetegija võtab pruuni värvi ja värvib kõik tükid pruuniga üle. Tulemuseks on selline karupruun. Oh. Vahepeal saabub mantlita tudeng ja arvab et see hele oleks vast ikka parem. Õnneks on seda veel piisavalt alles.
Pilt 9
Isetgija lõikab jälle tükid välja ja asub usinalt õmblema. Miski ei meeldi, ikkagi on liiga kontrastne... Selga pannes tundub lai.
Isetegija harutab lahti mitmed-setmed õmblused, teeb mantli kitsamaks, lisab fantastiliselt mõnusad nööbid ja teeb isegi riidega töödeldud nööpaugud, aga ... ikka justkui pole see. Tulevane kandja ei oska ka miskit kosta, kui valmis, siis vaatab. Depressiivse väikelinna istegija sätib mantli ilusasti puu pääle, paneb voodritükid ka kõrvale ja asetab kõige kaugemale nurka poolikute asjade kapis.
Pilt 10
Isetegija siseneb Tartu Kaubamajja ja ostab päris ilusa meestemantli. Hind on õnneks soodne.
On võimalik, et sellest kunagi siiski ka midagi veel saab
24 Jaanuar 2010
ROOSAROMANTIKA
Oh ma kohe ei tea, mida kirjutada nii romantilisse roosidega raamatusse. Armastusluulet? Viimase luuletuse kirjutasin vist umbes 30 aastat tagasi ja sellegi loomulikult sahtlisse... Või peaks sinna üles tähendama eriliselt magusaid kreemiretsepte? Ehk on Teil mõni nutikas idee?
Igaljuhul nii näeb välja minu esimene ise meisterdatud kõvaköide. Suured tänud õpetajale (sinna armsasse mudapäälinna Haapsalusse!). Ei hoidnud ma ka tagasi - ikka roose ja kulda, isegi osa lehti on märkmikus kuldsed.
Oh ma kohe ei tea, mida kirjutada nii romantilisse roosidega raamatusse. Armastusluulet? Viimase luuletuse kirjutasin vist umbes 30 aastat tagasi ja sellegi loomulikult sahtlisse... Või peaks sinna üles tähendama eriliselt magusaid kreemiretsepte? Ehk on Teil mõni nutikas idee?
Igaljuhul nii näeb välja minu esimene ise meisterdatud kõvaköide. Suured tänud õpetajale (sinna armsasse mudapäälinna Haapsalusse!). Ei hoidnud ma ka tagasi - ikka roose ja kulda, isegi osa lehti on märkmikus kuldsed.
10 Jaanuar 2010
Küidu triibud
Sünnipäevaks võiks igal naisterahval ikka uus kleit olla, vähemalt siis, kui sa saad näiteks kahe aastaseks. Ja kui lapsel on olemas ikka mitu mammat, siis on täiesti normaalne, et nende vahel on korraline tööjaotus, ehk siis üks laualab ja teine õmbleb seelikuid.
Vanasti oli selline lastelauluke, et kleit jäi väikseks ja läks kleidimaale tagasi. Võib ju ka mõelda, et see seelik just praegu tuli sealt kleidimaalt, niiviisi talves lehvides ja ilmselt lendas Hiiumaa poolt, sest keskele on heegeldatud Pühalepa küidu triibud. (küit on triibuseelik
)
Ja nööbid on kadakapuust ning lepatriinudega - need kinkis mulle üks armas inimene.
Niiviisi näeb see Hiiu mõjutusega seelik välja sünnipäevalapse seljas.
Sünnipäevaks võiks igal naisterahval ikka uus kleit olla, vähemalt siis, kui sa saad näiteks kahe aastaseks. Ja kui lapsel on olemas ikka mitu mammat, siis on täiesti normaalne, et nende vahel on korraline tööjaotus, ehk siis üks laualab ja teine õmbleb seelikuid.
Vanasti oli selline lastelauluke, et kleit jäi väikseks ja läks kleidimaale tagasi. Võib ju ka mõelda, et see seelik just praegu tuli sealt kleidimaalt, niiviisi talves lehvides ja ilmselt lendas Hiiumaa poolt, sest keskele on heegeldatud Pühalepa küidu triibud. (küit on triibuseelik
)Ja nööbid on kadakapuust ning lepatriinudega - need kinkis mulle üks armas inimene.
Niiviisi näeb see Hiiu mõjutusega seelik välja sünnipäevalapse seljas.
04 Jaanuar 2010
Pimeda bussi udusokid
Kõigepealt pean tänama ja saatma südamlikke lehva-lehvasid Tintsikule, kes oma blogisse nii suure hulga kauneid karvaseid sokke riputas. Ei saanud ka võitu ahvatlusest villasele karvamohhääri kõrvale sutsata. Nendel pikkadel bussireisidel ei kuiva nägu, saab hoopis kududa (see on uus reklaam, pilt ja heli kujutage ise ette). Aga nimelt olin unustanud tõsiasja, et valget aega on ikke üsna vähe ja see ei pea mitte kattuma bussiaegadega. Nii kudusingi pimedas bussis ja see siis on vabandus, et peale keerusooniku pole sokkidel miskit mustrit. Aga kui uduselt pehmed...mmm. teen veel selliseid sokke.
Sokid lumel hullamas:
Helbekesed sokkidel hullamas:
Ja ühed autos kootud kudumiskindad (no kuidas kellelegi - pildistamis, jahimehe või ...kindad) olid ka pildistamata.
Kõigepealt pean tänama ja saatma südamlikke lehva-lehvasid Tintsikule, kes oma blogisse nii suure hulga kauneid karvaseid sokke riputas. Ei saanud ka võitu ahvatlusest villasele karvamohhääri kõrvale sutsata. Nendel pikkadel bussireisidel ei kuiva nägu
, saab hoopis kududa (see on uus reklaam, pilt ja heli kujutage ise ette). Aga nimelt olin unustanud tõsiasja, et valget aega on ikke üsna vähe ja see ei pea mitte kattuma bussiaegadega. Nii kudusingi pimedas bussis ja see siis on vabandus, et peale keerusooniku pole sokkidel miskit mustrit. Aga kui uduselt pehmed...mmm. teen veel selliseid sokke.Sokid lumel hullamas:
Helbekesed sokkidel hullamas:
Ja ühed autos kootud kudumiskindad (no kuidas kellelegi - pildistamis, jahimehe või ...kindad) olid ka pildistamata.
02 Jaanuar 2010
Alalhoidmisest III - Jenny, pitsitädi ja minu esimene Burda
Tänase õmblustöö sissejuhatuseks pean minema taas ajas nii umbes 60-80 aastat tagasi. Jenny oli imehea õmbleja. Tänu tema nutikale rätsepatööle olid meie suguvõsa naised ilusates kleitides isegi sõjajärgsel aal, kui poest suurt midagi saada polnud. Nõukogude kord tõi keerulised ajad ka toonastele õmblejatele. Ilmselt polnud kodus tellimustööde tegemine lubatud ja nii oli vajalik pidev valmisolek õmblustöö kohe ära peita. Minu ema meenutab Jennyt kui üliandekat nuputajat, kel alati oli varuks mingi hea idee, kuidas kleiti põnevamaks teha. Ka oli tal tuttav pitsitädi, kelle juurest vajadusel kohe sobiva pitsi sai hankida. Materjaliga aga käidi ringi kokkuhoidlikult - nii oli emalgi pluus, mida kaunistas vanade pitskinnaste ribadest kokkuõmmeldud pits.
Jenny oma tütrega
Aastad läksid ja nutikas hobiõmbleja ja kena inime sai ka Jenny tütrest. Mäletan selgesti päeva, kui ta mulle, vinnilisele neljateistaastasele saaretüdrukule, tõi kingituseks päris BURDA. Seda 1978. aasta noortreburdat hoian siiani korralikult kapis. Aga toona esialgu ainult silitasin ja vaatasin, ikka eest taha ja tagant ette - meie kodus olid ju seni ainult nõukogude naised ja siluetid... Ja siis vist õmblesin viie järgneva aasta jooksul enamiku rõivaid, mis selles Burdas leidus.
Aga see alalhoidmise komme see on meil vist suguvõsa viga, sest tänaseks on minu kätte jõudnud Jennyst järele jäänud pitsid (eks ikka säält pitsitädi käest). Ja ma ei hakka neid üksikasjaliselt näitama, peaksin pool õhtut neid pildistama ja pealegi tundub mulle, et vat selle karbitäiega ajaksin ma keskmise isetegija suhteliselt kadedaks...
Et mis ma nendega teen? Vaat vahel kasutan ka. Näiteks on mul üks pidukleit, millele rinna ette tegin sellise üsna sürri vabatikandi, kasutades neid uhkeid vanu pitse.
Ja selle aasta esimese päeva pühendasin ühele valgele pluusikesele, mis koosneb mitut sorti vanadest pitsidest ja kreemvalgest kangatükist, mis on olnud meie pere kapis just niikaua, kui ma mäletan. Ema ja vanaema ütlesid selle kohta ikka - Ameerika siidfrotee. Nüüd siis seda õmblema asudes ei saanud kohe muidu, kui helistasin ja küsisin ema käest, mis ajast see siidfrotee siis ikkagi on. Selgus, et keegi täpselt ei tea, aga kindlasti enne 40-ndat pidi ostetud olema. Selline uunikum riie siis - siid on ta tõesti ja frotee on ka.
Aga need uhked nööbid, kujutage ette, ei olegi alal hoitud, ostsin need poest! Aga need on nii uhked, et ma loodan, et neid hoitakse alal...
Nüüd olen siin niipalju vanadest asjadest pajatanud, et mõni noorem inimene kindlasti arvab, et olen ligi saja-aastne. Aga tegelikult avastasin, et olen juba kaks aastat siin ühe vanusega! Kas Teil juhtub ka sedasi?
Tänase õmblustöö sissejuhatuseks pean minema taas ajas nii umbes 60-80 aastat tagasi. Jenny oli imehea õmbleja. Tänu tema nutikale rätsepatööle olid meie suguvõsa naised ilusates kleitides isegi sõjajärgsel aal, kui poest suurt midagi saada polnud. Nõukogude kord tõi keerulised ajad ka toonastele õmblejatele. Ilmselt polnud kodus tellimustööde tegemine lubatud ja nii oli vajalik pidev valmisolek õmblustöö kohe ära peita. Minu ema meenutab Jennyt kui üliandekat nuputajat, kel alati oli varuks mingi hea idee, kuidas kleiti põnevamaks teha. Ka oli tal tuttav pitsitädi, kelle juurest vajadusel kohe sobiva pitsi sai hankida. Materjaliga aga käidi ringi kokkuhoidlikult - nii oli emalgi pluus, mida kaunistas vanade pitskinnaste ribadest kokkuõmmeldud pits.
Jenny oma tütrega
Aastad läksid ja nutikas hobiõmbleja ja kena inime sai ka Jenny tütrest. Mäletan selgesti päeva, kui ta mulle, vinnilisele neljateistaastasele saaretüdrukule, tõi kingituseks päris BURDA. Seda 1978. aasta noortreburdat hoian siiani korralikult kapis. Aga toona esialgu ainult silitasin ja vaatasin, ikka eest taha ja tagant ette - meie kodus olid ju seni ainult nõukogude naised ja siluetid... Ja siis vist õmblesin viie järgneva aasta jooksul enamiku rõivaid, mis selles Burdas leidus.
Aga see alalhoidmise komme see on meil vist suguvõsa viga, sest tänaseks on minu kätte jõudnud Jennyst järele jäänud pitsid (eks ikka säält pitsitädi käest). Ja ma ei hakka neid üksikasjaliselt näitama, peaksin pool õhtut neid pildistama ja pealegi tundub mulle, et vat selle karbitäiega ajaksin ma keskmise isetegija suhteliselt kadedaks...
Et mis ma nendega teen? Vaat vahel kasutan ka. Näiteks on mul üks pidukleit, millele rinna ette tegin sellise üsna sürri vabatikandi, kasutades neid uhkeid vanu pitse.
Ja selle aasta esimese päeva pühendasin ühele valgele pluusikesele, mis koosneb mitut sorti vanadest pitsidest ja kreemvalgest kangatükist, mis on olnud meie pere kapis just niikaua, kui ma mäletan. Ema ja vanaema ütlesid selle kohta ikka - Ameerika siidfrotee. Nüüd siis seda õmblema asudes ei saanud kohe muidu, kui helistasin ja küsisin ema käest, mis ajast see siidfrotee siis ikkagi on. Selgus, et keegi täpselt ei tea, aga kindlasti enne 40-ndat pidi ostetud olema. Selline uunikum riie siis - siid on ta tõesti ja frotee on ka.
Aga need uhked nööbid, kujutage ette, ei olegi alal hoitud, ostsin need poest! Aga need on nii uhked, et ma loodan, et neid hoitakse alal...
Nüüd olen siin niipalju vanadest asjadest pajatanud, et mõni noorem inimene kindlasti arvab, et olen ligi saja-aastne. Aga tegelikult avastasin, et olen juba kaks aastat siin ühe vanusega! Kas Teil juhtub ka sedasi?
25 Detsember 2009
Reportaa˛ päkapiku harukontorist
Kes see ikka pühadeõhtul pikka juttu viitsib kirjutada või lugeda. panen lihtsalt kirja jõulumehe abistamiseks valminud tööd, mida varem näidata ei saanud.
Üks linane meestesärk
Ja väike majaraamat neile, kes kunagi asuvad ehk elama Sokile:
Raamatu keskel olev sokike kootud 10 silmusega ja nr 1,25 varrastega.
Ja veel üks väike raamatuke, mis ühtlasi on minu esimene köitmiskatsetus.
Kes see ikka pühadeõhtul pikka juttu viitsib kirjutada või lugeda. panen lihtsalt kirja jõulumehe abistamiseks valminud tööd, mida varem näidata ei saanud.
Üks linane meestesärk
Ja väike majaraamat neile, kes kunagi asuvad ehk elama Sokile:
Raamatu keskel olev sokike kootud 10 silmusega ja nr 1,25 varrastega.
Ja veel üks väike raamatuke, mis ühtlasi on minu esimene köitmiskatsetus.
...veel alalhoidmisest
Oleme nii ära "asjastunud", et tänapäeval on ju lausa keerukas teha otsust, mida üldse alal hoida. Aga möödunud aegadel hoiti asju ka seetõttu, et neid lihtsalt vähe oli. Ja alles hoiti ikka parim, nii kappides kui mõtetes. Sestab võib alles hoitu üle otsustades ka kõik ilusam tunduda kui päriselt. Nii oli minugi vanaema, vaatamata oma mõnele kaunile rõivale, pärit mulgimaa küngaste vahel olevast renditalust ning vaesust oli sedavõrd, et koolitadagi sai vaid ühte last. Aga seda, mida lihtsalt saada polnud võimalik, osati see-eest hinnata. Nii kogus vanaema raamatutarkust ise ja tegi kahe aasta jagu gümnaasiumieksameid ilma kooli pääsemata. Aga tarkus vanaema käest kõike möödunu kohta pärida tuleb kahjuks alles siis, kui enam pärida ei saa... Ja hiljem võime vaadata vaid vanu alal hoitud asju ja vanu pilte ning püüda esiemade noorusaega ette kujutada.
Killuke haridusearmastust möödunud sajandi alguse jõuluehtes.
Aga alal saab hoida muudki. Minu vanaonu näiteks hoidis mu meelest alal vanu kombeid. See üdini heatahtlik ja tore onu, kes külla tulles alati kõiki kättpidi teretas, kaasarvatud väikesi lapsi. Toona tundus see kuidagi imelik ja pidulik. Kord kui ta meil jälle külas oli, läksime me miskipärast koos poodi. Nägin seal üht imelikku väikest nukku (pikkus umbes 5cm) ja tahtsin seda osta. See nukuke maksis 20 kopikat ja mul oli see raha taskus olemas, aga vanaonu maksis ise minu eest. Ja kummaline küll, seniajani mäletan seda piinlikustunnet oma 5 aastases lapsepeas, et ei osanud onu kuidagi viisakalt tänada. Aga selle nukukese nimeks sai põrnikas - ja oma kummalisele välimusele vaatamata sai temast üks toredamaid mänguasju minu kapis. Kohe nii tore, et kandsin teda enda velvetjaki taskus veel keskkooli ajalgi. Õnne tõi ta eksamitel ja ka muidu. Aga siis kui lapsed sündisid, panin ta ilusti karpi ja hoidsin alal, tänaseni...
Vanaonu Sass ja imeline põrnikas
Ega ma muidugi kõiki oma kappide sisu siin jõua kajastada (muide miskit kulda pole meie peres olnud, ega seega ka alal hoitud)
Aga veel üks tore 50-ndatest pärit ema kootud vest. Selle ma mõtlen kuidagi uuele elule abistada (hakkas pildistades na meeldima)
Ja ema sinepikollane pilutikandiga kleit 60-ndatest....
Aga kõiki asju polegi tervena alal hoitud ning mõnest riideesemest on alles vaid paikamiseks jäetud kangajäägid. Ja et minu isa ja ema on üksteist üsna hästi alal hoidnud - juba 50 aastat, siis kingituseks tegin neile ühe toreda teleka ees istumise-kossutamise teki. Materjaliks on vaid alalhoitud riidejupid nende nooruspõlvest. Nii on ruudu keskel kena kirju tükk, millest emal pluus oli ja minul minu esimene titekleit, edasi tuleb tükike ema seelikust, mis oli tal seljas siis, kui ma kooli läksin. Servapealne pruun oli ema siidkostüüm, mis tundus mulle hirmus kole riie, kui ma laps olin - nüüd vaatan, et peris ilus
Aga minu vahva isa on ka alalhoidja. Vanad riided käristab ta küll kõik lõhki, aga tema hoiab alles lugusid. Kes kordki temaga koos merel, matkal, suusatamas, puid ladumas või peenraid tegemas käinud, see teab neid "tohmisi lugusi" (isa väljend). Oleme neid ju kõik kuulnud, aga kui ta poleks neid meie jaoks üles kirjutanud, siis tuleks nendest vahvatest Saare lugudest meelde vaid mõni. Ja kuigi ta ei luba neid kellelegi avaldada, teen ma seda pattu, et ühe siia siiki panen.
Üks lollustest Tagavere pulmas:
Vennad kamandasid kõiki pulmapildi peale, et teevad pilti, asisemad tegelased ikka etteritta. Aparaat pidi
olema ahjupeal. Ja seal oligi valge lina, mingil asjal üle tõmmatud. Kui nad tähelepanu juhtisid, tõmmati
lina ära ja üks mees oli seal paljalt, tagumik püsti. Kõik asisemad ja kadakasaksad pühkisid hobuseregedele ja
kohe minema. Külameestel jäi õlut ja värki - süüa ja juua - rohkem järele.
Vaat sellised hullud Saare lood on alal hoitud ligi sada aastat...
Oleme nii ära "asjastunud", et tänapäeval on ju lausa keerukas teha otsust, mida üldse alal hoida. Aga möödunud aegadel hoiti asju ka seetõttu, et neid lihtsalt vähe oli. Ja alles hoiti ikka parim, nii kappides kui mõtetes. Sestab võib alles hoitu üle otsustades ka kõik ilusam tunduda kui päriselt. Nii oli minugi vanaema, vaatamata oma mõnele kaunile rõivale, pärit mulgimaa küngaste vahel olevast renditalust ning vaesust oli sedavõrd, et koolitadagi sai vaid ühte last. Aga seda, mida lihtsalt saada polnud võimalik, osati see-eest hinnata. Nii kogus vanaema raamatutarkust ise ja tegi kahe aasta jagu gümnaasiumieksameid ilma kooli pääsemata. Aga tarkus vanaema käest kõike möödunu kohta pärida tuleb kahjuks alles siis, kui enam pärida ei saa... Ja hiljem võime vaadata vaid vanu alal hoitud asju ja vanu pilte ning püüda esiemade noorusaega ette kujutada.
Killuke haridusearmastust möödunud sajandi alguse jõuluehtes.
Aga alal saab hoida muudki. Minu vanaonu näiteks hoidis mu meelest alal vanu kombeid. See üdini heatahtlik ja tore onu, kes külla tulles alati kõiki kättpidi teretas, kaasarvatud väikesi lapsi. Toona tundus see kuidagi imelik ja pidulik. Kord kui ta meil jälle külas oli, läksime me miskipärast koos poodi. Nägin seal üht imelikku väikest nukku (pikkus umbes 5cm) ja tahtsin seda osta. See nukuke maksis 20 kopikat ja mul oli see raha taskus olemas, aga vanaonu maksis ise minu eest. Ja kummaline küll, seniajani mäletan seda piinlikustunnet oma 5 aastases lapsepeas, et ei osanud onu kuidagi viisakalt tänada. Aga selle nukukese nimeks sai põrnikas - ja oma kummalisele välimusele vaatamata sai temast üks toredamaid mänguasju minu kapis. Kohe nii tore, et kandsin teda enda velvetjaki taskus veel keskkooli ajalgi. Õnne tõi ta eksamitel ja ka muidu. Aga siis kui lapsed sündisid, panin ta ilusti karpi ja hoidsin alal, tänaseni...
Vanaonu Sass ja imeline põrnikas
Ega ma muidugi kõiki oma kappide sisu siin jõua kajastada (muide miskit kulda pole meie peres olnud, ega seega ka alal hoitud)
Aga veel üks tore 50-ndatest pärit ema kootud vest. Selle ma mõtlen kuidagi uuele elule abistada (hakkas pildistades na meeldima)
Ja ema sinepikollane pilutikandiga kleit 60-ndatest....
Aga kõiki asju polegi tervena alal hoitud ning mõnest riideesemest on alles vaid paikamiseks jäetud kangajäägid. Ja et minu isa ja ema on üksteist üsna hästi alal hoidnud - juba 50 aastat, siis kingituseks tegin neile ühe toreda teleka ees istumise-kossutamise teki. Materjaliks on vaid alalhoitud riidejupid nende nooruspõlvest. Nii on ruudu keskel kena kirju tükk, millest emal pluus oli ja minul minu esimene titekleit, edasi tuleb tükike ema seelikust, mis oli tal seljas siis, kui ma kooli läksin. Servapealne pruun oli ema siidkostüüm, mis tundus mulle hirmus kole riie, kui ma laps olin - nüüd vaatan, et peris ilus
Aga minu vahva isa on ka alalhoidja. Vanad riided käristab ta küll kõik lõhki
, aga tema hoiab alles lugusid. Kes kordki temaga koos merel, matkal, suusatamas, puid ladumas või peenraid tegemas käinud, see teab neid "tohmisi lugusi" (isa väljend). Oleme neid ju kõik kuulnud, aga kui ta poleks neid meie jaoks üles kirjutanud, siis tuleks nendest vahvatest Saare lugudest meelde vaid mõni. Ja kuigi ta ei luba neid kellelegi avaldada, teen ma seda pattu, et ühe siia siiki panen.Üks lollustest Tagavere pulmas:
Vennad kamandasid kõiki pulmapildi peale, et teevad pilti, asisemad tegelased ikka etteritta. Aparaat pidi
olema ahjupeal. Ja seal oligi valge lina, mingil asjal üle tõmmatud. Kui nad tähelepanu juhtisid, tõmmati
lina ära ja üks mees oli seal paljalt, tagumik püsti. Kõik asisemad ja kadakasaksad pühkisid hobuseregedele ja
kohe minema. Külameestel jäi õlut ja värki - süüa ja juua - rohkem järele.
Vaat sellised hullud Saare lood on alal hoitud ligi sada aastat...
23 Detsember 2009
Alal hoidmisest...
Et möödunud postitus tekitas mitmetes isetegijates huvi minu kapi sisu vastu, siis alustan oma tänast jõulueelset heietust alal hoidmisest. Kui ma väike olin, olid meil koridori kapi peal sellised vanad kohvrid ja seda kapipealset kutsuti miskipärast taevaks. (eks ta muidugi lae all oligi) Enamasti olid neis vanad riided ja mulle tegelikult hirmsasti meeldis, kui need paar korda aastas koide hirmutamiseks alla võeti. Oh, nende hulgas oli muidugi minu meelest väga vanainimeselikke riideid, aga oli ka selliseid huvitavaid, mis läikisid või olid muidu põnevad. Ausalt öeldes, ega ma väga juurelnud, et mis ajast need riided on ja üleüldse olin ma veendunud, et kõigis peredes hoitakse kõiki asju alles...
Vaesed sõjajärgsed ajad olid minu vanaemas ja emas juurutanud kindla teadmise, et kõik, millest võib olla veel võimalik miskit õmmelda, see tuleb alal hoida. Ja nii ma kuulsingi juba üsna varajases teismeeas, et "Kui sa suureks saad, siis saad sellest või teisest asjast endale kena kleidi teha...". Ega ma sellest võimalusest niiväga vaimustunud polnud - teised tuiskasid ringi ju triibulistes ballonites ja pikkade kraenurkadega lillelistes pluusides. Aga hiljem ma tõesti õmblesin neist vanadest asjadest ka uusi ja mõnda kandsin ka täiesti ümbertegemata. Näiteks kõlbas möödunud sajandi algul õmmeldud sametjakk muide ka 1980-ndatel üsna hästi. Ja ühteäkki kadus mul igasugune huvi neid rõivaid ümber õmmelda - huvi moeajaloo vastu oli muutnud vanad riided nii väärtuslikeks, et käsi kääridega nende poole enam ei tõuse...
Mõningaid näiteid:
Vanaema mantel pärineb 30-ndatest, ostetud Inglis Magasinist, pildil pole see küll vanaema seljas Pöörake tähelepanu imelise töötlusega sisetaskule. Lisan ka pildi vanaemast ehk nännust, kes oli minu jaoks väga oluline inimene.
Vanaema väikeste tikitud lillekestega kleit:
Vanaema vennanaine ja tema mustast musliinist volangidega maani õhtukleit, mis pärineb eelmise sajandi algusest.
Proua Marmelaadi jõulujutt pani mindki nostalgjaga mõtlema vanadele nääriehetele (jõulusid meie peres just eriti ei peetud, toona ei saanud arugi, miks. Aga ma arvan, et see oli lihtsalt HIRM)
Meie kodus olid kuusepuul alati ühed ja samad ehted, selles oli mõnus järjepidevaus. Minu lemmikud olid klaasist pärlid ja suured lumehelbekestega kuulid. Kui nendesse vaatasid, nägid ennast väga imelikuna ja see oli hirmus lõbus. Aga põnevad olid ka vanad ehted. Kuna meil ikka kõike alal hoiti, siis olid mõned ehted kuulu järgi isegi tsaariaegsed ja ühe sellise klaasvatist inglitähekesega tervitan kõiki Teidki ning soovin teile armast jõuluaega ja oskust kõike väärtuslikku alal hoida...
alalhoidmise jutt jätkub...
Et möödunud postitus tekitas mitmetes isetegijates huvi minu kapi sisu vastu, siis alustan oma tänast jõulueelset heietust alal hoidmisest. Kui ma väike olin, olid meil koridori kapi peal sellised vanad kohvrid ja seda kapipealset kutsuti miskipärast taevaks. (eks ta muidugi lae all oligi) Enamasti olid neis vanad riided ja mulle tegelikult hirmsasti meeldis, kui need paar korda aastas koide hirmutamiseks alla võeti. Oh, nende hulgas oli muidugi minu meelest väga vanainimeselikke riideid, aga oli ka selliseid huvitavaid, mis läikisid või olid muidu põnevad. Ausalt öeldes, ega ma väga juurelnud, et mis ajast need riided on ja üleüldse olin ma veendunud, et kõigis peredes hoitakse kõiki asju alles...
Vaesed sõjajärgsed ajad olid minu vanaemas ja emas juurutanud kindla teadmise, et kõik, millest võib olla veel võimalik miskit õmmelda, see tuleb alal hoida. Ja nii ma kuulsingi juba üsna varajases teismeeas, et "Kui sa suureks saad, siis saad sellest või teisest asjast endale kena kleidi teha...". Ega ma sellest võimalusest niiväga vaimustunud polnud - teised tuiskasid ringi ju triibulistes ballonites ja pikkade kraenurkadega lillelistes pluusides. Aga hiljem ma tõesti õmblesin neist vanadest asjadest ka uusi ja mõnda kandsin ka täiesti ümbertegemata. Näiteks kõlbas möödunud sajandi algul õmmeldud sametjakk muide ka 1980-ndatel üsna hästi. Ja ühteäkki kadus mul igasugune huvi neid rõivaid ümber õmmelda - huvi moeajaloo vastu oli muutnud vanad riided nii väärtuslikeks, et käsi kääridega nende poole enam ei tõuse...
Mõningaid näiteid:
Vanaema mantel pärineb 30-ndatest, ostetud Inglis Magasinist, pildil pole see küll vanaema seljas
Pöörake tähelepanu imelise töötlusega sisetaskule. Lisan ka pildi vanaemast ehk nännust, kes oli minu jaoks väga oluline inimene.Vanaema väikeste tikitud lillekestega kleit:
Vanaema vennanaine ja tema mustast musliinist volangidega maani õhtukleit, mis pärineb eelmise sajandi algusest.
Proua Marmelaadi jõulujutt pani mindki nostalgjaga mõtlema vanadele nääriehetele (jõulusid meie peres just eriti ei peetud, toona ei saanud arugi, miks. Aga ma arvan, et see oli lihtsalt HIRM)
Meie kodus olid kuusepuul alati ühed ja samad ehted, selles oli mõnus järjepidevaus. Minu lemmikud olid klaasist pärlid ja suured lumehelbekestega kuulid. Kui nendesse vaatasid, nägid ennast väga imelikuna ja see oli hirmus lõbus. Aga põnevad olid ka vanad ehted. Kuna meil ikka kõike alal hoiti, siis olid mõned ehted kuulu järgi isegi tsaariaegsed ja ühe sellise klaasvatist inglitähekesega tervitan kõiki Teidki ning soovin teile armast jõuluaega ja oskust kõike väärtuslikku alal hoida...
alalhoidmise jutt jätkub...
19 Detsember 2009
IHUPESU
Minu viimase nädala tegemised olid seotud sellega, et töö juures oli lihtsalt vaja 30.-ndate aastate rõivaid. Ja mida teeb selle peale isetegija, kelle ema ja vanaema juba ühtegi asja ära ei visanud, sest neid võib ju äkitsi vaja minna? Loomulikult tuleb avada lihtsalt kapi uks ja võtta välja Inglis Magasinist (Tallinn, Maakri 2) ostetud palitu, mustast musliinist volangidega õhtukleit ja väikeste tikanditega päevakleit.
Aga vaat pesu minu kapis 1930-ndatest ei ole. Ilmselt olid esiemad lihtsalt nii säästliku eluviisiga, et kandsid pesu nii ära, et seda enam säilitada mõtet polnud. (Või polnud see piisavalt uhke?). Ja nii ma olingi sunnitud ette võtma ühe armsa inimese poolt kingitud Anni Varma "Pesutöö käsiraamatu" aastast 1930 ning Saksamaal 1923.a väljaantud (Pariisi moe) ajakirja Schnittmuster-Bogen´i, kust sobivad lõiked leidsin.
Materjaliks valisin nõukaaegse voodilina, millele lisasin ilmselt üsna vana päritoluga pitsipaelad, mis saadud kaltsukast. Ja ei mingeid overlokke, ikka korralik madal pesuõmblus.
Eriti uhke on muidugi nööpkinnis, mis elulistel vajadustel algab rinna eest ja lõpeb taga vööjoonel
No ärge nüüd palun küsige, mis kuramuse töö see küll on, kus selliseid asju tarvis läheb.... Ei, bordellis ma ei tööta...
Aga kui teil om huvi, siis Anni Varma pesutööde raamatus on ka toredaid kudumisprojekte - õpetus kolmekordse soonikkoelise hügieenisideme valmistamiseks, mis on hästi imav ja kergesti pestav.
Selline tore pesupäev siis täna.
Minu viimase nädala tegemised olid seotud sellega, et töö juures oli lihtsalt vaja 30.-ndate aastate rõivaid. Ja mida teeb selle peale isetegija, kelle ema ja vanaema juba ühtegi asja ära ei visanud, sest neid võib ju äkitsi vaja minna? Loomulikult tuleb avada lihtsalt kapi uks ja võtta välja Inglis Magasinist (Tallinn, Maakri 2) ostetud palitu, mustast musliinist volangidega õhtukleit ja väikeste tikanditega päevakleit.
Aga vaat pesu minu kapis 1930-ndatest ei ole. Ilmselt olid esiemad lihtsalt nii säästliku eluviisiga, et kandsid pesu nii ära, et seda enam säilitada mõtet polnud. (Või polnud see piisavalt uhke?). Ja nii ma olingi sunnitud ette võtma ühe armsa inimese poolt kingitud Anni Varma "Pesutöö käsiraamatu" aastast 1930 ning Saksamaal 1923.a väljaantud (Pariisi moe) ajakirja Schnittmuster-Bogen´i, kust sobivad lõiked leidsin.
Materjaliks valisin nõukaaegse voodilina, millele lisasin ilmselt üsna vana päritoluga pitsipaelad, mis saadud kaltsukast. Ja ei mingeid overlokke, ikka korralik madal pesuõmblus.
Eriti uhke on muidugi nööpkinnis, mis elulistel vajadustel algab rinna eest ja lõpeb taga vööjoonel
No ärge nüüd palun küsige, mis kuramuse töö see küll on, kus selliseid asju tarvis läheb.... Ei, bordellis ma ei tööta...
Aga kui teil om huvi, siis Anni Varma pesutööde raamatus on ka toredaid kudumisprojekte - õpetus kolmekordse soonikkoelise hügieenisideme valmistamiseks, mis on hästi imav ja kergesti pestav.
Selline tore pesupäev siis täna.
