Käsitöös täna midagi veel ei ole.
Tahaksin hoopis teiega jagada me muljeid ühest poeskäigust.
Käisime eile HUNDITÄDIGA Roosi äris. Igati kena ja armas teenindus ja otse loomulikult ei saanud ilma ostudeta tulema.
Roosi äri kõrval avastasime aga meie jaoks uue käsitöökaupluse. Läksime vaatama. Proua leti tagant pani meie sisenedes suurema tule põlema. Vaatasime ringi ja kuna tulime just Veski tänavalt ERM-ist, siis oli veidi kõrgendatud huvi rahvariiete vastu. Näppisime läbi-villaseid vöösid ja uurisime, millise maakonnaga tegu. Lihtsalt huvi pärast, et kus selliseid vöösid kasutati. Proua tundis huvi, mida me soovime. Ütlesime, et lihtsalt vaatame. Hetke pärast käis klõps ja tuli kustutati ära. Me ei lasknud end sellest eriti segada ja vaatasime edasi. Leti ees oli päris vahvaid prosse. Hunditädi päris kividega sõle hinda. Vastuseks saime, et kuna me niikuinii ostjad ei ole, siis 400, ostjate puhul annaks tingida. Me ei saanud ikka aru, et pole just eriti soovitud isikud. Julgesin vahvaid tikitud põlvikuid vaadates küsida, et kas lastele sarnaseid sukkpükse pole. Vastuseks saime, et hea, et neidki on!
Lõpuks saime ikka aru, et pole just soovitud ja oodatud persoonid.
Ega enam ei tüki ka.
Kauplus iseenesest oli kena. Ja müügil olnud käsitööd ka.
Vahel on tunne, et kõik kasvab üle pea. Oli kolm vaba päeva, aga kuhu see aeg sai, ei tea. Ikka on sada asja tegemata.
Uus nädal tuleb hullumeelne. Käsitöönäitus tuleb neljapäevaks välja panna. Laste käest tehtud tööde kätte saamine on üks väga raske ülesanne.
Emadepäeva ürituseks pean välja mõtlema, mida saaks 40-50 last poole tunniga oma emadele kinkimiseks meisterdada. Eelarve on null krooni.
Kuus arenguvestlust olen ka selleks nädalaks kokku leppinud.
Oma lapsel on lasteaia pidu.
Käsitööd nagu ikka teeks, aga näidata pole midagi.
Et päris pildita postitust ei tuleks, siis üks lapse meisterdamine
Ei virise, ei virise!
Varsti on suvi!
