HAAPSALU SALL

Rahvusliku koostegemise kolmanda tööna valmis mul haapsalu sall. See on minu esimene haapsalu sall üldse.



Lõng Titan Wool Merinos Extra 100 g 1400 m, bambusest ringvardad nr 3.
Mustrid nr 99 ja 268 Leili Reimanni Pitsilistest koekirjadest. Valmis salli mõõdud on 60x180 cm.

Alustasin 31. augustil. Silmused lõin üles kudumise meetodil pool numbrit jämedamate varrastega. Lõng tundus esialgu nii peenike, et kippus vägisi näppude vahelt ära kaduma ja muster ei jäänud kohe kuidagi meelde.



Pärast viie mustrikorra kudumist keerasin töö nii sassi, et alustasin otsast peale. Alles pärast seda kuulsin ühelt tublilt kudujalt lifeline-st: kontrastse tooniga soovitavalt veidi jämedam ja libedam lõng aetakse teatud vahemaa järel läbi silmuste. See lihtne võte aitab untsu mineku korral pääseda terve salli harutamisest.

3. septembril alustasin salli otsast peale ja nüüd edenes kudumine ilma suuremate viperusteta, kui välja arvata see, et poole salli peal olin kudumisest üpris tüdinenud. Et tüdimushetked käsitöö jaoks päris kaotsi ei läheks, võtsin vahele ühe sikisakilise sokipaari ja nõelapadja-siilipere.

Kudusin siiski enam-vähem igal õhtul ühe 18-realise mustrikorra. Kokku on sallil 30 mustrikorda. Äärepitsi jaoks võtsin ringvarrastele kummastki otsast 130 ja kummaltki küljelt 430 silmust. Viimaste ridade kudumisel oli pisut nukker tunnegi, et sallike valmis hakkas saama. Äärepitsi silmused kudusin maha topelt lõngaga pahempidi.

Õige välimuse sai sall alles pärast venitamist.



Ta on tõeliselt õrn ja õhuline ja läbis edukalt ka nn sõrmuseproovi.



Ja nüüd, kus sall valmis on, mõistan neid, kes ühe salli teise järel koovad, sest juba piilun ka ise uusi sallimustreid.

Mina, kes ma olen kogu elu läbi ajanud ilma korraliku nõelapadjata, sain täna TÄNU MEETELE koguni kahe imeilusa nõelapadja omanikuks!



Istun siin köögilaua taga, vaatan neid armsaid nõelapadjakesi oma aknalaual ja ei suuda neid küllalt imetleda! Nad on tõesti üliarmsad, kaunid ja väga hoolikalt ja hästi tehtud!



Aitäh Sulle, Meete!

Täna jõudis minu tehtud nõelapadja-siilipere õnnelikult Musta Kittyni.

Pärast loosimistulemuste teadasaamist olin üsna murelik, sest olin korduvalt imetlenud Musta Kitty blogis tema imeilusaid nõelapatju.

Kogusin ennast tükk aega, aga siis hakkasin vaikselt pusima, endal meeles mõlkumas meie tubli projektijuhi Aiaia päästvad õpetussõnad: peaasi, et töö oleks tehtud hoole ja armastusega.
Suure harjutamise tulemusena sai minu siilipere lõpuks päris rohkearvuline. Musta Kitty juurde läks teele siilipoiss koos mamma-papaga, sest kuidagi ei raatsinud pereliikmeid lahutada.
Enne ärasaatmist jäädvustasin nad põõsa veeres pildile ka.



Idee nõelapatjade meisterdamiseks sain siit.