SOKITEGU


Sokke on mõnus kududa. Nad saavad ruttu valmis ja nende kudumiseks saab kasutada lõngakerakesi, mis on varem kootud asjadest üle jäänud.
Sokke kududes tekivad alati kuidagi eriti head ja soojad tunded. Nii soojad, et kandjatel peab neis sokkides kindlasti soe olema.

Selleks sügiseks olen jõudnud kududa kolm paari sokke lapselastele ja usun, et koon neid veelgi.




Need roosad sokikesed kudusin peagi aastaseks saavale pojatütrele Tuulele roosast villasest ja udupeenikesest mohäärist. Roosa villane lõngakerake on oodanud oma õiget aega õige kaua - see jäi üle oma kolm aastakümmet tagasi tütrele kootud kampsunist.
Mohäär on ülejääk emale kootud Adama sallist. Nüüd sai väikeTuule neist lõngadest endale soojad paksud sokid.



Tumepunane pitskoes sokipaar pojatütrele on kootud Steinbachwolle sokilõngast, mis on pärandus minu enda Jaywalkeri sokkidest.



Joosepi sokitriibud on sugulased tumerohelise Sivilla rätikuga ja Jõgeva üleminekulõngast kootud kampsuniga.



Kui pere kokku saab, siis ei jõua ära imestada, kuidas meis kõigis ikka nii eriti palju ühist on!