UNISTUSED TEOKS EHK RAHVUSLIK NR 2

Olen ammu unistanud musta-valgekirjalistest rahvuslikest käpikutest, mida kanda külmal kargel lumisel jõuluajal koos sooja pehme kasukaga…
Kasukat mul veel ei ole, aga käpikud nüüd on.



Ja noh, neid mõnusaid sooje käpikuid annab edukalt kanda ka vana villase mantli või jopega.

Mustrid valisin välja raamatust Eesti kindakirjad.



Lõng: Jil (täisvillane, 50 g 125 m), vardad nr 2. Silmuseid neljal vardal kokku 60. Muidu väga hea kindalõng, aga kirjatud kinnaste jaoks jämedavõitu. Pöidlad kudusin põhimustrisse.

Taasavastasin enda jaoks vitsa kudumise, mis pole tegelikult üldse keeruline.



Vitsa kudusin nii: esimesel ringil kudusin vaheldumisi ühe musta ja ühe punase silmuse parempidi. Teisel ringil kudusin musta peale punase ja punase peale mustaga pahempidi ja lõngu keerasin töö ees kogu aeg ühtepidi.

Moosid on mul talveks keetmata, aga vähemasti käpikud on olemas!
Homme hakkan moosi ka keetma.

KOOTUD VALGE BOOLERO

Kudusin tütrele boolero, mida on hea suveõhtutel topi või kleidi peal kanda.



MUSTER: CLOUD BOLERO, autoriks YSOLDA.

Lõng: Titanwool Superwool (50 g 90 m) ja Bergere de France Doussine (polüamiidi, akrüüli, villa segu, 50 g 160 m), kasutasin kahte lõnga koos. Vardad nr 7.
Kudusin ühes tükis ülalt alla.
Muster tundus esialgu paraja salakirjana. Need väljamaa mustrid ongi nii kirja pandud, et ajad näpuga järge, teadmata, millega see kõik ükskord lõpeb. Lõpuks pilgutad silmi ja vaatad, mis välja tuli.
Orienteerumiseks kasutasin markereid, õigemini haaknõelu, sest õigeid markereid polnud nii äkitselt kusagilt võtta.
Kui asjast aimu hakkasin saama, läks töö juba üsna libedalt ning lõppkokkuvõttes oli see üks hästi mõnus kudumine.
Varrukate ja allääre lõpetamisel puutusin esmakordselt kokku pikoo kahandusega, mis annab sakilise kudumi serva.

See pilvemuster sai mulle lõpuks väga armsaks.
Boolero ise on mõnus ja pehme. Pean ennast tõsiselt kokku võtma, et sama asja mitte uuesti kuduma hakata.