Nüüd üks projektitöö
... ehk kuidas ma Lincaga karpi viltisin


Kunagi kui Käsitöös ilmus karpide viltimise õpetus, siis ma vaatasin seda kui ilmaimet ning väga hästi ikka aru ei saanud, mis teha tuleb - ju ma siis ei süüvinud piisavalt.

Nüüd aga küll juba paar kuud tagasi selle projektiga liitudes tundus see karbi tegemine nii vahva ja lihtne. Inspireeriv lausa.

Ja vot nii inspireeriv, et otsustasin kohe pusida valmis 9 sahtlikesega karbi. Mõte valmis, täheklotsid lapse mänguasja karbist välja otsitud ning asja kallale! Üsna keeruline oli neid 9 üksikuna pakitud klotsikest kokku mingiks ühtseks karbiks siduda, aga pusisin, mis ma pusisin ning mingi ühtse tüki ikka sain. Kui see oli üsna korralikult pesumasinas loksunud, siis võtsin oma nunnu välja ja - Oooo õnnis hetk - eemaldasin suka.
Aga vot edasi läks raskeks. Sest kuna ma olin seda villaloori sinna ikka iga klotsi ümber juba mehiselt pannud ja siis veel see ka mis neid kokku sidus... noh ütleme et paras ports oli seda sealt kääridega läbi nüsida (lõpuks tegelikult võtsingi hoopis sakkidega leivalõikamise noa). Kusjuures paras ports oli ta ka olnud pesumasinale, sest nagu kaane pealt lõikamise käigus selgus, ei olnud minu karbi küljed üldse läbi viltunud vaid irvitasid naerda... Noh ja muidugi olid klotsid pesumasinas ka natuke oma positsiooni muutnud, nii et korraliku ruudu asemel meenutab pealtvaade pigem rombi... aga noh ega see mind ei heidutanud - kiiksuga asjad ju ongi armsad - nii et ruttu Roosi ärisse viltimisnõela ostma, et karbi irvitavaid külgesid vähegi taltsutada. See tehtud selgus, et kaas nagu hästi ei sobi, sest oli teine liiga väike. Nii saigi kaanest 9 väikest kaanekest, mis igaüks ühe klaaspärli ja ühe punase puutäpi kaunistuseks said.

Vot siis selline karbisaamise lugu.
Aga nüüd pilte kah: