Täna tegin torti!!

A mis sellest välja tuleb ei oska küll veel ütelda...

Igatahes alustades algusest, tuli hirmus magusa-isu peale. Mõtlesin natuke ja otsustasin midagi biskviitpõhjast ja vaarikamoosist aretada, sest paar päeva tagasi ilusasti retsepti kasutades jõudsin tulemuseni mis väga maitsev küll polnud. Mõtlesin et kräsupea on kole hea kook, et kasutan ka hapukoort, mis seistes selliseks mõnusalt paksuks kreemiks läheb...

Niisiis küpsetasingi kõigepealt biskviidi, tahtsin teha 6st munast, aga kuna oli ainult 4, tegin nendest. Siis lõikasin biskviidi keskelt pooleks ja määrisin sinna suhkruga maitsetatud hapukoort ning selle peale hästi magusat vaarikamoosi. Teise poole määrisin ka hapukoorega kokku, et tuleks hea ja mahlane ja siis lihtsalt niisama suurest loovusest viskasin kahe kihi vahele mandlilaaste kah ja lõpuks tõstsin küpsetuspaberi abiga kaks poolt kokku.

Nüüd oli edasine mõte teha vahukoorest ja hapukoorest selline tugev kreem, mille saaks pritsiga tordile lasta ja siis ta üleöö seisma panna. Kuid kui vahukoor oli vahustatud ja hapukoor lisatud, selgus maitsmise käigus et nats liiga lääge ja magus on see kreem. Ning peagi selgus ka tõsiasi, et ega neist kahest niipalju tugevat kreemi ei saanudki et pritsiga toimetama hakata. Niisiis lisasin kreemile soolakuse ja hapukuse nimel ühe topsiku naturaalset sulatatud juustu ja parema maitse nimel pisut mandlilikööri. Nüüd sai maitselt väga hea, aga kontsistentsilt ikka veel liiga vedel kreem. Seega sulatasin ˛elatiini ja lisasin ka selle ning et asi ikka vormis püsiks katsin tordi ümbert uuesti küpsetusvormiga, milles biskviit tehtud sai. Et ilusam oleks tilgutasin peale ka paar tilka moosi ja tõmbasin hambaorgiga laiali.



Ja vot nüüd edasi on müstika.

Nüüd on ta seal külmas ja arvestades pealmise kreemi vedelust ei tohi teda ennem homset puutuda.

Iseenesest magusa-isu sain ma küpsetades/kreemitades rahuldatud...
kuid teisest küljest tekkis selle asemele meeletu uudishimu...

Vot siis