Linased viiekümnendad
...veel üks rahvuslikul ainel kleit




Kahjuks (või pigem õnneks) pole viiekümnendatel elanud - no see on nii, et ajaloolane minus oleks juba siis tahtnud elada, ülejäänud mina on oma sündimise ajastusega väga rahul.
Igatahes, kunagi lapsena kuulasingi ainult rock-n-rolli ning kõiksugused filmid sellest ajastust olid mu lemmikud. No ja see TANTS, kus tüdrukut loobitakse siia ja sinna ja... oeh sellest võikski rääkima jääda...

Võibolla see on üks põhjus, miks mulle rahvatants meeldib, sest seal ka sellised vinged ja kõrged üpped/tõsted...

Niisiis nüüd tegin kleidi kus kaks ühes, rahvuslus ja viiekümnendad - ei tea, kas nii vabameelselt tohiks üldse rahvuslikuga ümber käia... aga no tuli selline tunne, et nii saab kole ilus...

Kleit tehtud 100% linasest, lõige on saadud kahte Burda kleidilõiget ümber kohendades. Kusjuures sellele kleidile peaks ema tehtud sõlevöö ka väga hästi peale passima. Aga täna panin rahvariidevöö.



Ja kuna täna oli võimalik kasutada fotograafi teenuseid, siis kasutasin juhust ja lasin eelmise rahvusliku kleidi ka uuesti pildistada. Oli kohe kahju teisest, et varem paremat pilti ei saanud.

Sellest kleidist on kujunenud mu absoluutne lemmik... kui nii edasi, siis varsti on ta juba täitsa ära kantud...

Edev kui harakas
...ehk mõned asjad, mida enda külge riputada


Ahhaa! Täna tegin kõrvarõngaid!

Sest mis sa ikka muud teed, kui
-oled edev nagu harakas
-avastad eilse linnaskäigu ajal Roosi äri uue pesitsuspaiga, kust saab suuri ja ägedaid mummusid vaid kahe kaupa osta
-mees keelab õmblusmasinaga õmblemise ära, sest otsustas lõunauinakut tegema hakata
-ning pealegi tuleb kohe tantsupidu, kus peale ilusate rahvariiete tahaks ise ka kabe välja näha

Laenasin rõngaste pildistamiseks naabrinaise põõsast, sest õitseb teine nõnna kaunilt akna all









Mõned päevad (pigem vist juba nädal) tagasi tegin veel kahed kõrva-ripatsid. Ühed sobisid hästi lõpukleidi juurde, teised tegin niisama. Olgu nemadki siis siin üles loetletud kui juba kõrvarõngaste näitamiseks läks:








Ja kui ma vähegi selles suures ettevalmistuse tuhinas pakkimise ja koristamise kõrvalt jõuan kõik tehtud, mis täna teha tahtsin, siis tuleb siia õhtul veel mõni asi

Tulge lähme tantsupeole!
... ehk kuidas minu juures oli täna õmblustöökoda...


Nagu sissekande kellaajast võib aru saada, siis pikka juttu täna ei tule.

Lühidalt A-rühma omadel oli valgeid seelikuid vaja ning ma aitasin neid nõu ja jõuga.

Kaheksast seelikust saime täitsa valmis 4, neljal jäi veel alumine vits külge õmmelda...

Aga tänane käsitöö-päev pildis:

1. Õmblusmasina laud, kust overlockid on asendatud juba tavaõmblus masinatega



2. Väga suur osa ajast punusime paelu - sest noh 5,5m pikkune ratas-klošš-seeliku alläär ikka tahab seda va paela sama palju





3. Samal ajal kui paelu punusime, pesime valmis seelikud valge vanishiga läbi. Õues nööril oli päris vahva vaatepilt.





4. Siis tükk aega tikkisime punutud paelu alläärde. (Ps: vaadake seinakella - ja enam ei ole päev....icc...)



5. Ja kui esimese seeliku valmis saime, siis toppisime Kerlile ligikaudsed riided selga ka... Ehk pluus ja vöö on minu Rõngu, mitte A-rühma Lihula omad. Lihulad peaksid veel ilusamad olema.







Ja lõppkokkuvõttes nelja neiu kohta sai täna ikka väga suur töö ära tehtud.


Olgu siis annaalidesse mainitud ka, et seelikud tegid: Tiina, Kerli, Sirli ja Helle.

Lõpetamine
...ehk ühe kleidi lugu...

Kui nüüd algusest alustada, siis oli tühjus. Tühjus minu mõtetes. Bakalaureuse lõpp nagu alles oli ja nüüd kohe uus lõpp peaagu sinna otsa - naljakas ja üldse mitte nii pidulik tunne.
Seega polnud ka peas ühtegi mõtet, mida peaks selga panema. Helistasin emale, sest talle on alati sellistel hetkedel hea helistada, kui mingit uut mõtet ei saa, saab vähemalt kõva häälega oma mõtted läbi arutada. Enamasti saab aga ikka mõne idee ka juurde.
Seekord ta arvas, et peaks midagi tikkima ja see peaks olema seotud ajalooga, näiteks posu arhailisi sõlgesid. Olin temaga päri.

Mul on sõlgedega alati selline oma suhe olnud. Ma juba päris lapsest saati tean, et ma kunagi kogun sõlgesid ning meresid. Et mul on seinal sõlelina: selline suur valge pilutatud linane seinavaip, mida kaunistavad sõled ning aknalaual pudelikesed siltidega "Must meri", "Põhjameri", "Punane meri", "Läänemeri" ja "Suure kivi ääres". Mul ei ole veel ei sõlelina ega merede pudeleid - seeeest selline pentsik suhe nii sõlgede kui merega . (Muide vahelepõikena, et saan endale peagi päris oma paadi!!! )

Nii, tagasi kleidi juurde. Olime ühte meelt, et see peaks oleme linase-sarnane mõnus kangas. Ema arvas, et pikk ja täis tikitud, mina kujutasin pigem ette lühikest ja ägeda vööga. Kangapoes ühtegi sellist kangast ei leidnud, mida saaks täis tikkida ning selgus, et ega emal polegi aega tervet kleiti täis tikkida. Seega otsustasime, et ma ostan kanga, teen kleidi ja tema teeb vöö.
Meie omavaheline suhtlus oli päris naljakas. Kuni lõpuni välja polnud meil kummalgi päris täpselt aimu, mis teine teeb. Olin saatnud emale kolm sellist pilti:

Kleidi ülemine osa.


Kleidi kangas.


Burda lõige, mille järgi õmblen.



Koguaeg plaanisin, et saadan ka tervest kleidist emale pildi... aga no asjad ei loksunud varem paika. Tegin kleiti mitu korda ümber ning viimased voldid ja allääre õmblesin alles täna hommikul, sest ei julgenud öösel naabreid segada...

Nii oligi emale enne aktust üllatuseks, et kleit on pikk, mitte lühike . Ja ka mina nägin vööd alles õe juures riideid selga pannes... Tahtsin hommikul ema blogist piiluda, aga polnud netti... Nii et kõik töötas selle kasuks, et me kuni lõpuni teadmatuses oleksime .

Tegelikult laabus kõik ikka väga hästi, arvestades, et niimoodi kaugjuhtimisel seda komplekti õmblesime.

Näitan mõned pildid ka.

Kõigepealt ema tehtud vöö.


Siis kleit ise.








Ja olgu veel mainitud, et meil oli väga lahe aktus. Lühike, lööv ja piisavalt värskendav. Kõnesid oli vaid neli, lõpetajaid vaid 120 ringis ning Chalice laulis mitu vahepala.


Ja lõpetuseks üks perepilt ka.