Täna ja eile on olnud eriti kiired päevad, sest minu pisikesel pojal oli täna esimese aasta sünnipäev. Eile koristasin kõik toad, lõikasin sünnipäevalapsele uue soengu, tegin tordi. Täna koristasin taas kõik toad (sest tegu on ju ikkagi aastasega, kellel mitte kui üks asi õige koha peal ei seisa), küpsetasin viineri pirukaid ja minu varahommikune ebaõnnestunud projekt oli õmmelda sünnipäevalapsele kevadjakk. Jaki sain valmis. Aga see on sellele lapsele suur, mis suur. Ja ometi otsustasin, et teen seekord lõike järgi, mitte nagu viimane kord kui proovisin pojale pükse teha ja lõiget kuskilt ei leidnud ning lõikasin umbes oma mälu järgi välja ja püksid lõpuks liiga kitsad said. Vot nii et nüüd mul on üle üks jakk mis mu oma pojale tõenäoliselt selga passib umbes aasta pärast . Ei teagi kohe mis sellega ette võtta... A ju aeg annab aru.

Siin siis jakk:



Ja et see sissekanne väga kurvades toonides ei lõppeks, sest lõppkokkuvõttes oli ju väga vahva sünnipäevane päev, siis pilt hommikusest päevakangelasest:

Taastervitus kallid isetegijad!

Pole nüüd juba paar nädalat käsitööga kontaktis olnud. Seda sellepärast, et võtsime abikaasaga sügisel plaani teha üks perereis ja nii me sõitsime kaheks nädalaks külla tema õele lõuna-saksamaale. Meeletult tore reis oli. Ja minu üllatuseks leidsin siit nii mõnestki blogist et viimasel ajal Saksamaal käidud.
No päris ilma käsitööle mõtlemata ma seal ka ei olnud, silkasin ikka päris mitmesse käsitööpoodi. Aga minu kurvastuseks on sealsed poed meie omadest kallimad, nii et väga ostujõulisena ma seal ennast ei tundnud. Küll aga sain meeletult inspiratsiooni ehete osas, sest sealsed ehte poed on ikka mitmeid mitmeid kordi suurema valikuga kui meil (Tartus). Kahjuks pilti ei julgenud teha, sest vähemalt Eestis on kauplustes pildistamine keelatud.
Ja ühe asja ma ikkagi ostsin ka. Ühe klaasripatsi. See tundus lihtsalt niivõrd omapärane.



Nüüd jääb ripats ootama talle sobivat ketti või ülejäänud ehet.

Eile käisin Tartus Abakhanis. Ostsin paar kangast, paar kotikest pärleid ja siis haarasin lihtalt paar kotti 7.- nööpe ka. Kui koju jõudsin avastasin ühest kotikesest niivõrd ilusad pärlmutter helesinised nööbid, et lihtsalt pidin nad keeks tegema:




Ja üleeile jõudsin teha ühe ehte, mille inspiratsiooni sain Saksamaa ühest pisikesest kunstnikuehete poest. Otseloomulikult ei ole see otsene koopia, aga mind lihtsalt võlus see mõte sellisest korrapäratust keest. Keti heegeldasin tugevast kollasest teksaniidist ning peale lükkisin (ennem heegeldamist) puitpärleid, mis päris ühest vanast katki läinud kaelakeest, klaashelmeid ning mõned oran˛id tilgakujulised pärlid. Ise jäin tulemusega väga rahule. Sai küll selline kaootiline nagu tahtsin. Kee suur pluss on veel see, et tega saab kanda nii pika rippuvana kui ka neljakordselt ümber kaela keeratuna.