Juulikese pusimine
Mina
Vanus: 32
Asukoht: Viljandi
Pooleliolevad projektid
Igikestvad projektid

Lõpetatud projektid
Google Custom Search
Google Custom Search
huvitavad blogid:
Arhiiv
Juulikese pusimine
Tõesti ma ei viska villast,
mina armastan küll villast.
Tänutunne paisub rinnas,
kui on hambus labakinnas!
(I. Trull)
13 Jaanuar 2008
Elu sunnib õppima. Isegi õmblemist. Õmblemisega on tänase päevani minul igasugune suhe puudunud, isegi lihtne nööbiõmblemine lõppeb minu käes 90 % niidipusaga. Sundseisu tekitas olukord, kus minu pojal enam kooli minemiseks pükse jalga panna polnud. Kaubandusvõrk, tundub mulle, on põhiliselt orienteeritud väikestele armsatele tüdrukutele ning sits-sats ja roosad värvid võtavad silmad kirjuks. Poisid peavad reeglina leppima üheülbaliste siniste, pruunide või mustade pükstega (tavaliselt ei puudu ka jõledad tikandid või kummilätakad ning ketid) ning sobivad need ka ainult nendele lastele, kes vastavad standardmõõtmetele. Minu jõmmiga on alati pükste osas olnud igavene jama - no lihtsalt ei sobi need madalavärvliga moodsad püksid, mis vajuvad muudkui maha ja laps on kogu aeg hädas, sest kõht ja pepu pidevalt välguvad.
No siis ei jäänudki muud üle, kui ise sobivad püksid õmmelda. Otsustasin kõigepealt teha n.ö proovipüksid kodus leiduvast trikotaa˛ist, et kui ikka täiesti untsu läheb, ei ole kahju väga suur. Kaks toredat inimest tutvustasid mind paberiga, mis oli täis kõikvõimalikku sigri-migri ning mida nad nimetasid lõikeleheks ning mis pidi õmblemist juures oluline asi olema, seletasid mulle ära mõisted sikk-sakk, traageldama, teppima jms ning jätsid mu üksinda pusserdama. Ma lohutasin end, et kui sellest ei tule püksid, vast saame äkki uued pajakindad.... kuid sellest tulid siiski püksid! Täpselt sellised nagu vaja - kõrgema ülaosaga ja imekombel istusid nagu valatud! Ülaosas mitte lukk ega trukk vaid lai, mugav kumm.




Sellisest algaja õnnest julgust ja tiivustust saanud, ruttasin õhinal kangapoodi ning ostsin musta velvetit. Valmisidki toredad püksid ning mina kaagutasin nagu kuldmuna munenud kana ja käskisin kõikidel (st. mehel ja pojal) imetleda minu imetegu.



Kui te nüüd küsite, et mis veider lapp seal ühe põlve koha peal on, siis... et ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas järgmisel päeval pojale kooli vastu minnes ning veelkord pükstele imetlevat pilku peale visates tardusin ma soolasambaks. Uhiuuest kangast turritas välja väike roosa põlv... Püksid jäid kulli mängides kuhugi kinni. Võtsin kodus väheke sinist villa ning viltisin ühe lapikese. Lõikasin selle ümmarguseks ning tikkisin mustri. Nüüd on meil uued lapitud püksid!



See oli siis minu esimese õmblemise lugu.

Juulike posted @ 10:00 - Link - kommentaarid (6)



059440Külastusi