Esitlen teile oma sügispakki, mille tegi mulle ANNYLIIS. Nüüd saan oma haiget kurku uue salliga soojendada ning juues kuuma teed vaadata küünlaleeki, sest kõik selleks oli pakis olemas - imekaunis roheline pitsiline sall, ilus merikarpidega küünal ning pakike kuivatatud melissi. Ja äärmiselt vahva üllatusena ka ülisügisene kärbseseenekujuline nõelapadi. Tundub, et Annyliis hoomas kuidagi, et sellest sügisest saab mul eriti palju nõelu olema (seoses rahvuslikku tekstiili eriala õppima minemisega). Suur-suur tänu Sulle, Annyliis!

Kogu paki sisu näeb välja selline:



Ekstra juhin tähelepanu vahvale nõelapadjale!

Minu OKTOOBRIPRUUNID SOKID on täpsemalt öeldes lühikese säärega Vilma Södera pitspõlvikud. Nimelt hakkas mulle väga meeldima see pitsmuster ja eriti olen ma vaimustuses sokkide kodumisest varbast alustades. Kudumiseks valisin Raasiku lõnga, mis kujundas meeleoluka ja vahva sügisese värvigamma. Esmasel vaatlemisel jääb, muidugi, mulje, et sokid on erinevatest paaridest. Kuna nad on mõeldud siiski ainult kodus või saapas kandmiseks, ei häiri see mind karvavõrdki, hoopis huvitavam on. Ja mõeldes Pipi Pikksukale, siis kes on üleüldse välja mõelnud selle tobeduse, et inimesel peavad alati ühte värvi sokid jalas olema?!

Kuna Aiaia sai minu tehtud nõelapadja lõpuks ometi kätte, saan seda ka oma blogis eksponeerida. Arvestades, et Aiaia näol on tegemist Soomes elava eestlasega, pidasin paslikuks saata talle sinna tükike Eesti lambavilla soojust ning viltisin nõelapadja hoides rahvuslikku stiili. Kaunistuseks sai keraamiline nööp, mis pärineb Viljandi Käsitöökoja poest.



Kaardile leidsin vägagi sobiva Ilmar Trulli luuletuse KOI LAUL:

Tõesti ma ei viska villast,
mina armastan küll villast.
Siidisalli ma ei salli,
siidikindaid ma ei hinda.
Siidivennad siidiussid
keeravad kõik toidud vussi.
Aga näiteks muhu kampsun!
Mmm! Võtan kohe suure ampsu!
Tänutunne paisub rinnas,
kui on hambus labakinnas,
mitte bambus, mitte moorus.
Jätke idamaine toorus.
Rokal siis on õige hõng,
kui on kokal õige lõng.

Nõelapadi Aiaia silmade läbi

Olles oma omakseid ja kolleege rabanud teatega, et astusin Olustvere kutsekooli rahvuslikku tekstiili õppima (osad peavad seda uudist siiani minu kahtlase väärtusega naljaks), otsustasin teha endale uue ilusa alguse puhul kingituse ning ostsin Viljandi Käsitöökojast vana kirstu lõngade hoidmiseks. Kirst on imeilusate kaunistustega ning mu lõngad mahuvad sinna kenasti ära!