Ristpiste on fun!

Möödunud aastal osalesin mina ka maratonil ja finišeerusin valge välgunoolena läbi vahutava vee uude, tiigriaastasse. Nüüd sai pilt lõpuks ka raamitud ja läheb poistetoa seinale.



Muster: White Lightning Dimensions'ilt
Suurus: 30x40 cm

Ütlen ausalt, mina ei ostnud originaali, vaid leidsin mustri netist. Tikitud DMC niitidega. Ega seegi eriti odav lõbu pole, värvitoone oli üle 25, vist 28, mõnda tooni tuli teinegi tokk juurde osta, mõne tooni vahetasin sobivama vastu välja, et värviüleminekud sujuvamad jääksid. Kahjuks ei mäleta, mis nr Aidale tikkisin, ilmselt 16. Täpne arvutus on selle ajaga kadunud, aga üle 300.- läks küll maksma. Ristpistes on tegelikult ainult tiiger (2kordse niidiga), ülejäänu on poolristpistes (4-6 niidiga). Lisaks veel French knot'id veepiiskadeks ja mingid pikad pisted vurrudeks. Värve tuli ka segada (nt kahest erinevast toonist üks niit kokku panna), nii et täitsa põnev tikkimine oli - kordagi ei tundnud tüdimust ega kohustust. Mäletan, et esimesel kuul tikkisin iga päev, edasi peamiselt nädalavahetuseti. Viimane nädal oli sekundite mäng, kas jõuan enne tähtaega valmis.

Tehnilise poole pealt nii palju, et väga mugav on tikkida nii suurt ja värvirohket pilti, kui kangale on kantud ruudustik (10x10 risti). Nii on hea pidevalt end kontrollida, et ei ole kuskil niite valesti lugenud ja muster ikka igalpool kokku jookseb, sest mustris on ju ka 10x10 ruudustik tugevamini joonitud. Kui ikka skeemil on mingi piste täpselt ruudu nurgas, peab ka minul seal olema, vastasel korral tuleb viga otsima hakata. Ka on nii lihtsam niite lugeda, kui on vaja mõni piste kuskile keset tühja, tikkimata pinda teha. Müüakse ka juba ette ruudutatud aidat, müüakse ka spetsiaalseid pliiatseid, mis kas veega või õhu käes haihtuvad. Mina tõmbasin jooned hariliku pliiatsi ja joonlauaga. See oli viga, sest minu naiivne arvamus, et pärast lihtsalt kustutan kustukummiga need jooned ära, mis pildi alt välja jäid, osutus mittetoimivaks ja läbi pesta mina oma pilti küll ei raatsinud (loen vene foorumitest, et seal naise nii teevad, lausa pesumasinas). Nüüd pean lootma, et päike nad pleegitab, õnneks klaasi alt neid väga näha ei olegi.
Teiseks osutus väga kasulikuks võtta aega, et tikitud kohad mustrilehel markeriga ära värvida. Sest nii peenel aidal küll üht-kaht tikkimata ruutu teiste pindade, eriti heledate, vahel ei märka, skeemil torkab aga üks valge ruut nt kollaseks märgitute vahel kenasti silma ja siis pole enam raske see ka töö pealt üles otsida.

Aga ega ainult mina meie peres ei tiki. Minu vanem poeg on ka fänn. Üks pisem töö temalt, mis ootab raamimist (kui keegi teab, kust saada ruudukujulist raami 20x20 cm pildile, oleks info üle tänulik):



Nüüd ihub hammast juba suuremate ja keerulisemate piltide peale


Muhv

Palju õnne!

Ühele väga toredale inimesele, Tiinale, oli kuhjaga põhjust kingitustega külla minna!
Tiinale sünnipäevaks tuunitud teekarp, inspireerituna tema köögi tapeedist, kus ajalehe taustal kollased lilled. Ja pisikesele Marta Liisale suvine kudum. Oi kui raske on nii väikest asja distantsilt kududa. Omal lapsi küll hulgem, aga mälestust, kui suur või väike on üks kahekuune lapsuke pole karvavõrdki. Pidevalt oli hirm, et kudum tuleb kas liiga väike või liiga suur, aga sai täpselt paras. Ehk liigagi paras, tea, kas veabki terve suve sellega läbi.







Muster: Autumn leaves by Nikki Van De Car
Lõng: Rowan Cotton Glace 100% puuvill 50g=114m, umbes 1,5 tokki
Vardad: 2,5mm
Märkused: natuke modifitseerisin mustrit, lisasin leheservadesse veel ühe augurea ja alla serva ka pitsi.

Muhv

Sirgiti, sorgiti, pussnugadega torgiti...

Nii hull asi ei olnud, aga sai pisut vaibanoaga paberit lõigutud ja mõned kinkekaardiümbrikud tehtud. Kelly26 rahaümbrikud jätsid kustumatu mulje ja tema väljend vabakäe lõikamine tundus utoopiana, aga tõele au andes, olles natuke harjutanud ja pointile pihta saanud, tulebki see asi vaba käega kõige paremini välja, sest ettejoonistatud jooni on suht raske järgida niikuinii. Hakkad ühes kohast pihta, natuke lõigud, siis vaatad vastu valgust, et siia sobiks seda ja sinna toda ja nii ta tulebki. Kiire oli ja aega riskida polnud, seepärast piirdusin tagasihoidlikumate motiividega. Nagu näha, siis esimesed on ikka suuresti Kellyt jäljendades tehtud, aga kui käsi juba lahti läks, julgesin ise ka mustreid tekitada. Igatahes suur aitäh, Kelly, jagamast ja inspireerimast!











Muhv

Triibusall

Triibuliste sallidega on minul oma suhe. Minu 10 aastat vanem õde, kes oli nii mõneski asjas mulle suureks eeskujuks, kudus kunagi ammu-ammu lõngajääkidest igavesti vahvaid salle (ja karupükse) ning mina imetlesin nii neid kui teda, et küll mul on ikka andekas õde, oskab nii ilusaid asju teha. Mina nii andekas ei ole, läksin kergema vastupanu teed ja kasutasin salliks triibutavat sokilõnga.



Lõnga kinkis mulle sünnipäevaks Lola69. Korraks käis küll peast läbi mõte, et teeks põlvikud, aga ei raatsinud nii särtsakates toonides lõnga püksisäärte alla peita. Tavaline sirge sall on tänapäevases ideekülluses suhteliselt igav asi, samas oli silma jäänud Baktus sall, mis vaatamata nimele meenutab pigem rätikut. Kogemata klõpsasin enne kuduma hakkamist arvuti kinni, lugemata täpset juhendit, aga et ma niikuinii tahtsin kitsamat ja pikemat kaelasoojendajat, siis tegutsesin loogika alusel. Minu sall on alustatud 5 silmaga, kasvatatud iga 8 rea lõpus kuni salli laiuseks oli 45 silma (ca 20cm). Edasi kudusin kasvatamata kuni üks tokk otsa sai, märkisin selle koha salli keskkohaks ja kudusin teise sama pika jupi kasvatamata-kahandamata otsa. Edasi kahandasin igal 8 real kuni järgi jäi 5 silma. Kasvatamis-kahandamisridade otstesse kudusin väikesed nupukesed: peale töö keeramist lõin rea alguses cable cast on võttega juurde kolm silma, kudusin esimesed 4 silma läbi, tõstsin tagasi vasakule vardale ja kudusin need kokku. Salli pikkuseks tuli umbes 2 meetrit. Kaela saab sellise keerata täpselt korra eest taha, siis otsad tagasi ette ja väike sõlm ka peale.

Muster: mugandatud Baktus sall.
Lõng: Drops Fabel 75% vill, 25% polüamiid 50g=205m, toon 543, kulus 2 tokki
Vardad: 2,5 mm

Muhv

Kraklee-tee-karp

Täna oli Harjukate kokkutuleku teemaks kraklee ja salvrätitehnika, õpetajaks Kuradike.
Mul seisis juba paar aastat kapis puidust teekarp, mis ootas kaunistamist, nüüd sai see siis teoks. Kui värvid-lakid olid proovimiseks õpetaja poolt, siis täielikuks peavaluks osutus meeldiva salvräti leidmine. Isegi kui hinna kohapealt silm kinni pigistada, siis valik on täiesti kokkukuivanud. Jäingi juba lootma, et keegi kohapeal mulle ühe salvräti ärib, aga hommikul hüppasin veel viimasest Tiimarist läbi, kus ma veel otsinud polnud, ja voila - päevalilled - peaaegu see, mida vajasin.
Pildi laenasin Mari Marikese lahkel loal tema blogist:



Teate, ma olen sigarahul!
Ja ma ei välista, et ma veel midagi ära kaunistan, sest meie pere mehed ei usu, et ma selle ise tegin, mitte poest ei ostnud.
Suur tänu Kuradikesele, kes juhendas ja materjaliga varustas!

Muhv

Kuidagi nukker oleks see laegas siin vaikselt uude aastasse kaasa vedada, viimane postitus juunikuu algusest. Kuigi käsitööd olen teisel poolaastal väga vähe teinud, siis õnneks on näitamata paar Kaalulanguse kudumit. Jäägu need kaks jõuluvärvides tööd siis siin aastat lõpetama.



Muster: Spring Tulip Stole - Ravelry tasuta allalaadimine
Lõng: meriino-akrüüli segu endisest Pronksi poest 40g
Vardad: 2,5 bambus
Märkused: lõnga ostsin võrratu punakasroosa värvi pärast, aga enam seda viga ei tee, et peent pitssalli akrüülisegusest lõngast koon. Ei ole tal tegu ega nägu, ludu nagu sült, vormi ei hoia. Algselt oli plaan ümberringi pits teha, aga juba kudumise käigus leidsin, et sellise lõnga jaosk ei ole mõtet nii palju vaeva näha.



Muster: Türi kindakiri Saara Kirjastuse kaardikomplektist Kirjad kodust: Järvamaa
Lõng: Raasiku ühevärvilised 8/2 100% vill
Vardad: 1.75 metall
Märkused: Minu isapoolsed juured on Järvamaalt, Türilt veidi Pärnu poole jäävast Põikva külast, seepärast selline mustrivalik. Paraku said kindad mulle tiba väikesed.

Põneva Lapitöö ja Tikkimismaratoni tööd jäävad ootama viimistlust ja saavad ära näidatud ehk uuel aastal. Loodetavasti on siis rohkem põhjust ja tahtmist blogida kui kaks korda aastas, Jaanipäeva ja Jõulude aegu.

Lõbusat aastavahetust ja paremat, soovidetäitumist täis uut aastat kõigile!

Muhv

Meie oma armas sinimustvalge

Tänase Eesti lipu päeva lõpetuseks sobib siia postitada üks sinimustvalge komplektike, mida hakkab kandma üks armas 2aastane Eesti tüdrukuke.



Muster: kohandatud soomlanna Jaana Ellise kleidi järgi vastavalt tellija soovidele.
Lõng: sinine Capri, must Nela ja valge nimetu puuvillane poolilõng Pronksi tänava lõngapoest (mis nüüd asub Viru tn 13/15 0 korrusel)
Varras: 2,5
Märkmed: Ema pani paika värvilahenduse ja üldise pildi vööga, mina otsisin sinna lihtsalt disainile sobiva mustri. Sellest me kõva häälega ei räägi, et esialgsest soovist saada heegeldatud kleiti, jõudsime sujuvalt kootud variandini, mis minu meelest on parem lahendus. Kuna mul oli vaja suuremat kleiti kui juhendis, siis kudusin kõigepealt sinise ülaosa ja otse selle külge ülalt alla seelikuosa. Nii oli palju lihtsam jooksvalt arvestada, kus ja kui palju seelikut laiusesse ja pikkusesse kasvatada. Vööaasad on tehtud ainult külgedele, et kleiti saaks kanda ka ilma vööta ja punuda seeliku ülaosa mustriaukudesse näiteks sinine paelake ning see lipsukeseks siduda.

Mütsike sai ka juurde tehtud, sinisele pealaeosale üritasin rukkilille kujundada (klikkides suurem):

Kaua tehtud, kaunikene

Vot selline asjake sai lõpuks valmis. Heegeldet lapitekk, mida alustasin möödunud aasta jaanuaris ja mis pidi toona emadepäevaks mu emale kingiks saama. Näe, saigi emadepäevaks valmis, aga see on üks teine emadepäev ja see on üks teine ema, kes selle all nüüd mõnulema hakkab. MINA ISE!



12x17=204 lappi, 1131g, 160x225cm. Heegelnõel 2,5. Ühe ruudu suurus peale kokkuheegeldamist, masinpesu ja venitust 13x13cm.

Kulus 3 tokki Jõgeva vikerkaarevärvilist lõnga, ksujuures 2 erinevast partiist, mis omakorda olid absoluutselt erinevate toonidega. Aga seda värvirikkam tulemus. Ja 1 tokk Raasiku puna-kolla-oranži lõnga. Ja mingit tundmatut kodus üle 10 a vedelenud pruuni villast lõnga kokkuheegeldamiseks ning natuke Raasiku pruunides toonides üleminekutega lõnga servapitsiks. Lisatud: selguse mõttes lisan, et lapid ei ole heegeldatud ühe soojaga nii nagu lõng vihist tuli, vaid kerisin kõigepealt lõnga vihist erinevat värvi väikesteks keradeks (isegi kõik vahetoonid kerisin eraldi pisikesteks nutsakuteks) ja kasutasin neid siis suvaliselt nagu erivärvilisi lõngakerasid ikka.
Kui peaks endale mingi stressiravi valima, siis värviteraapia ilmselt oleks see, mis mulle hästi mõjuda võiks. Igal õhtul heegeldasin ühe rea lappe kokku ja see oli niiiiiiiiiiiiiiiii mõnus tegevus. Ei ole midagi lihtsalt punane-roheline-kollane-sinine. On värvide üleminekul tekkinud oranžid-lillad-rohekassinised-kollakasrohelised. On emotsioonid, mis erinevalt kokku passitatud värvikobinatsioonid tekitavad. Jnejnejne. Täitsa loll jutt, eksole, aga mulle endale ilmselt mõjub selle teki vahtimine veel tükk aega eufooriliselt



Ahjaa, natuke peatuks veel kokkuheegeldamisel ka. Mulle ei meeldi kinnissilmadega tekkiv reljeefne rant (kummaltki poolt) ja mulle ei meeldi ka kokkuõmmeldud lapid. Töötasin välja süsteemi, kus lappide ümber heegeldatud pruunid read ühtlasi ka ühendavad lappe omavahel. Ja lausa niisuguse süsteemi, et lõnga ei pea katkestama. Tegin mingi skeemi ka, ehk on arusaadav ja kellelegi abiks: nooled näitavad heegeldamise suunda ja numbrid järjekorda. Kusiganes oli vastas juba pruuni servaga teine lapp, tegin iga kolmese sammastegrupi järel aasssilmusega kinnituse vastaslapi sammastegruppide vahele. Kus vastaslappi veel polnud, seal heegeldasin nagu vanaemaruudu külge ikka. Nurkadesse tekkis kujund nii, et esimese 2 lapi vahele tegin 2 õhksilma. Järgmiseks pikal tagasireal 2 õhksilma, kinnissilm eelmise võtte 2 õhksilma, 2 õhksilma. Kolmanda lapi nurgas 2 õhksilma, 1 aassilm eelmise võtte kinnissilma, 2 õhksilma. Ja viimase lapi nurgas 2 õhsilma, 1 aassilm diagonaalis üle eelmiste lappide nurgakinnituste, 2 õhksilma. Kui keegi sellest nüüd aru sai, siis 5+ talle, aga tegema hakkates on see suhteliselt loogiline ja tuleb iseenesest. Skeem siis selline, klikkides suurem:

Ja tekk meie punaseks peitsitud voodil:

Nii vähe ongi vahel õnneks vaja!

Oksjonile!

Tegemist on tasutud reklaamiga!



Oksjonile läks kunagi kootud tore top, mis kahjuks sai mulle juba siis väike, rääkimata minu praegustest mõõtudes. Mõte müüki panna oli ammu, aga lihtsalt ei raatsinud. Nüüd võtsin lõpuks südame rindu, et ilus asjake leiaks endale väärilise kandja. Kõik väiksemad naised või tütarde emad, tulge osalema!

Aprill - roheline

Eelmise aasta aprillis alustasin üheks Värvispektri roheliseks tööks kampsuni kudumist. Ega ma 5cm kaugemale ei jõudnudki siis ja kamps jäi kuudeks seisma. Sügisest alates sai seda lühemate-pikemate vahedega ikka kootud, aga kui tänavu kevadel poleks käima pandud koostegemist Lõpetamata asjade lõpetamine, ei oleks see vist tänavu aprillikski valmis saanud. Aga nüüd on ta valmis ja mul on väga hea meel:



Muster: Placed Cable Aran Interweave Knits 2007 sügisnumbrist, Ravelry's
Lõng: Rowan Felted Tweed 50% meriino, 25% alpaka villa, 25% viskoosi 50g=175m, kulus 308g
Vardad: 2,5mm
Märkmed: õigupoolest on ajakirjast võetud ainult kampsuni palmikute paigutus ja krae. Olen tihti mõelnud, et miks ometi on head disainid tehnoloogiliselt nii viletsalt kirja pandud. Et kas need on väga algajate jaoks, kes kandilisest tükist keerukamat asja pelgavad või ei viitsi disainer ise lihtsalt keerukamat asja kirja panna. Nii palju on ju kudumeid, mida suur osa kudujatest koovad hoopis teisiti, kui kirjas on ja saavad palju lihtsamalt palju paremini istuvad ja mugavamad kudumid.
Minu muudatused selle mudeli juures:
* kootud ülalt alla ja täiesti õmblusteta. Kõigepealt seljatüki palmikuline osa, siis õlgadelt üles korjatud esiosa silmad ja kootud ka esiosa palmikuline osa, kujundatud käeaugukaared ja siis kõik ringvarrastele võetud. Kehaosa kootud sirgelt ja ringselt.
* lontis õlgade asemel tegin kena varrukakaarega varrukad, mis on ka ülalt alla kohe külge kootud. Esimest korda lugesin sellisest tehnoloogiast kunagi Osinkast. Nüüd oma raamatuid lapates avastasin, et mul on endal ka paaris raamatus õpetus olemas. Ise kasutasin Knitting in the old way raamatust seda varianti, kus käeavast korjatakse üles kõik silmad ja siis hakatakse lühendatud ridade abil varrukakaart kujundama. Esimese raksuga sai natuke liiga palju silmi üles nopitud, teise korraga sai varruka aga väga hästi istuma. Jälle üks uus oskus juures, mida kindlasti edspidigi kasutan. Varruka ülaosa kudumine ja kehaosa külge õmblemine on kogu kampsunikudumise juures üks suuremaid peavalusid, et kõik lõpuks ideaalselt selga istuks. See meetod aga on palju lihtsam.
* Kolmveerand varrukad: need tekkisid juhuslikult proovimise käigus, lihtsalt tundus sel hetkel õige olevat. Ma armastan kolmveerand varrukaid ja enamasti lükkan ka pikad varrukad niiehknaa poolde käsivarde, nii et miks mitte siis nad sellised jupid kohe kududagi. Lõnga jäi piisavat üle, nii et vajadusel saan varrukad iga kell pikemaks kududa.
* Natuke pelgasin rullivaid servi, sest ma ei salli, kui kampsuni serv keskosast kerib end rohkem üles kui külgedelt. Et rullimist pisut piirata, kudusin 6 rida enne lõppu ühe rea 1:1 soonikut. Aga pidasin vajalikuks ka aurutriikrauaga altserva natuke sirgemaks töödelda, et väga rulli ei kisuks.
* Õppetund edaspidiseks: ei tasu labast kude nii suurte vaheaegadega kududa, kude ei pruugi ühtlane tulla. Mina pidin seekord kogu kehaosa üles harutama ja uuesti kuduma, sest erinevatel aegadel kootud jupid olid kõik silmatorkavalt erineva koetihedusega
Igatahes olen lõpptulemusega rahul ja eriti kiidan lõnga, mis on hästi mõnus nii kududa kui kanda.