Blogi on õige unarusse jäänud. Käsitöö pole päris unarusse jäänud, aga vähem on aega olnud tõesti. Ja valmis pole justkui midagi olulist saanud.
Aga nüüd osalen projektis, mis mind kohe esimesel hetkel sütitas
Tütrel (5a) on mitu nukku, ehkki ega ta palju nendega ei mängi. 3-aastasel pojal pole ühtegi nukku, ta vahel tahaks mängida, sageli õde lubab oma, aga vahel on ka kriise. Olin ikka mõelnud, et peaks pojale nuku tegema või hankkima, nüüd siis pojekt pani mind käsi liigutama. Nuku oli mõne õhtuga (salaja) valmis nokitsetud, aga paljas, kui eile õhtul magama minnes tuli lastel taas probleem. Iiris võttis oma nuku kaissu ja seletas, et tema on ema ja meie Esaga vanaema ja vanaisia. Nojah. Aaron ütles rõõmsalt, et tema on isa. Mille peale Iiris teatas ”Ei ole, isa on keegi teine, tema on praegu tööl!”. Oh seda 3-aastase mehehakatise ahastust sel teemal, et temal pole last! Küsisin, kas ta tahab päris oma nukku, kas sobib, et ma õmblen, ja lubasin, et hommikuks on valmis. Selle peale suur tusk leevenes ja nutt lõppes. Riided said seega natuke kiiruga tehtud, vanadest laste riietest overlockiga parajaks vuristatud 20 minutiga pluus, püksid ja sokid (huvitav saade oli telekas algamas ja aega oli just see 20 min), ja see on neist tegelikult paraku ka näha. Ja siis kudusin telekat vaadates vesti peale. Kõik kangad (nii nuku kui riided) on taaskasutus, ja juuksed ja vest kah keralõppudest, nii et ehtne kaltsunukk. Aaron oli rahul, lapse nimeks sai Martin. Ja muidugi oli Iiris täna siis maimukesele emaks, kuis muidu, aga iseenesest rõõmustas temagi, et vennal on kah nüüd nuku.


Lõiked kombineerisin intenetist leitud näidiste ja lõigete põhjal, käed õmblesin kitsalt nööpide abil, et rohkem liiguks.


Ja veel kehvake pilt Iirise selle aasta tantsuriietusest, telefoniga lahtiste uste päeval pildistatud. Läksin lihtsama vastupanu teed, ostsin beebiroosa valmistrikoo (muid värve ju siin poest ei leia), värvisin erksamaks, kuna see pastelne põrsaroosa hakkab mulle vastu, ise tegin ainult seeliku.

Äsja lõppes projekt . Kasutasin ära tegelikult 2,5a tagasi alustatud proovilapi, tahtsin tookord crazy quiltingut katsetada ja õmblesin natuke siniseid lappe kokku, sihuke marli külge suristatud räbal seisis kastis “poolikud” ja ootas ideevälgatust. Nüüd välgatas!




Selle kohta, milline see puntras proovilapp oli, sai täitsa kobe tükk, kui korralikult vatiiniga läbi tepitud, vooder sees, siseõmblused kanditud jne. Kotikese saab endale minu õde, tema u.50 küünelakki koos muu küüntele vajaliku atribuutikaga sinna paraku vist ei mahu, aga eks ta midagi sinna sisse ikka paneb, alati ju inimestel hoiukohti vaja. Küünalakikollektsioonile pean siis uue koti tegema, teadagi lappidest, aga see jääb juba projektijärgsele ajale.


Tegelikult võiksin ka mõne vana völa likvideerida. No näiteks laulupidu. Kui keegi veel mäletab, mingi aeg tagasi oli suvi, ja suvel oli laulupidu. Selleks puhuks tegin valmis oma Nõo rahvariided. Korralikke pilte mul kogu uhkusest tegelikult polegi, üritasin suurendada ja heledamaks muuta mõnda õnnetut pilti, mis keegi on klõpsinud.





Nagu varem räägitud, seelikukanga olen ise 20a tagasi telgedel kudunud, seelikuks kokku õmblemine ja kõik muu (pluus, tanu, põll) on selle kevadine toodang. Vöö ei ole minu tehtud, tegija leidus teadagi foorumist, osav Meeleid kudus mulle Nõo vöö, minu valitud muster rahvamuuseumi juhendist, ja lisaks sain talt vöö ka tütre rahvusliku riietuse juurde. Tütre seeliku on meie vanaema üle 20 aasta tagasi teinud mu õele, villasele poekangale käsitsi villased löngad sisse põimitud. Tegelikult on olemas ka vanaema tikitud käised, aga lõunaeestlasena (ega see ju asja muuda, et elan hoopis kaugel ja laps vaid pooleldi eestlane… igatahes ta tahtis meeletult rahva-/rahvuslikke riideid, see mind osalt tegema ergutaski) tegin mina pluusi, toetudes Ootepää pluusi ideele, ja tikandid tegi omakorda minu õde oma parema äratndmise järgi. Pähe pidi tütar tingimata saama pärja, millel tutt taga, sest mustas rahvariideraamatus üheks pärjaga neiu hurmas ta. Vana kardinaäär läks taaskasutusse, ja heegelniidist tupsuga sain kah hakkama. Poja riided ongi siin juba varem esinenud, valge linane pluus ja Äksi seelikutriibuga püksid. Poeg sai muide tantsupeol mitmete spontaansete aplauside osaliseks inimestest mööda minnes. Küllap seepärast, et rahvuslikult riietatud tüdruk pole kuigi harv nähtus, aga rahvuslike alatooniga poisse publiku hulgas kuigi palju ringi ei jooksnud.


Ja ühed sokid veel kah.



Ja isa teki lapid, mis juba mitu nädalat tagasi ära saadetud.

Vilditud karbike, Lincaga koostegemine. Registreerusin talvel suure hurraaga, sest teiste karbid meeldisid. Viltisin karbikesi samal õhtul kolm tükki, ja siis tõdesin, et ma ei oska selliseid kuhugi kasutada ja ei mõistnud enam, miks neid teen. Kuna olin projektiga liitunud, kaunistasin täna ühe ära, enne kui projekt lõppeb. Seda, kuhu selle lillevälja panen, ei tea endiselt.


Lastele pidin uued tekikotid tegema, kuna ostsin ebastandartsed suvetekid. Iirise lihtne, roosa haldjatega kangas ja jupp broderiipitsi.


Aaronile rongidega kanga paneel, ja teisest kangast jätkud serva, tagakülg helesinie. Eripära, mis mulle endale väga meeldib, et tegin tekikotile üles serva 3 nööpauku ja teki äärde ömblesin nööbid (meenutades oma vanaema nööpidega tekke ja tekilinu, mis kinni nööbiti). Püsib lapsel palju paremini paigal (s.t. tekk kotis).


Rahvuslikud riided laulupeole. Aaronile pluus linasest kangast ja stiilis järgitud peamiselt Lõuna-Eesti rahvariidepluuside ideed. Mõningase harutamise järel enam-vähem… kui ei arvesta, et varrukavoldikesed on suunaga sissepoole ja krae servad ei ulata korralikult kokku, peab sõle natuke alla poole panema. Aga nt. tagid kätiseservades on imelised!


Ja sinna juurde pidid tulema Äksi triibukangast shortsid. Võtsin Ottobre’st (3/07) löike, Aaron on just 103-104 cm, nii et vaid hetke kõhklesin (üsna sale teine), kas võtta 98 või 104, võtsin viimase. Hoolega tegin, mõnuga, näiteks esimest korda elus tegin pükstele taskuid (see oligi üllatavalt lihtne!), terve õhtu tegin ja ise olen tulemusega rahul. Välja arvatud suurus… Ma tõesti ei tea, kellele nad parajamad on, kas 3-aastasele pojale või abikaasale. Aaron magab, nii et jalga proovida ei saa, aga välja näevad väga kahtlased. Eks peab vaatama, kas püksirihmaga annab üle köita.

Täna sain kätte oma esimesed rahvariide seelikutriibustikega puuvillased kangad, Jõhvi ja Äksi. Nii ilusad! Himu midagi teha oli kohe suur, ja tõenäoliselt innustatult Pireparmu imeilusatest kottidest nende triibukangastega, kummitas just see mõte. Meil on küll poekotte kümmekond, aga õnneks oli mul õde külas. Küsisin, ega ta ei vajaks poekotti – ja ta kohe tundis end vajavat! Kodukana on üldiselt inimene, kes teab, mida tahab, seega oli selge tellimus (mis mulle väga meeldis): suur, aga lühikeste sangadega, et rasket kotti kergem kanda oleks, ja sangad käigu krõpsuga kinni nagu spordikottidel, nii et kotitäis autos laiali ei vaju.
Jõhvi kangale lisaks kodustest varudest linane kangas. Sees vooder, ees tasku, kuhu panna ostetud käsitööajakiri (nööp on petekas, tegelikult sulgub magnet-trukiga).




Ma oma arust panin lihtsalt kapis leiduvast jõulusest knagast voodri, aga Kodukana ütles, et tegu on kahepoolse kotiga ja jöulu ajal võib kanda teisipidi.

Need triibukangad võluvad mind, tahaksin tegelikult paljusid. Veel möned on tellitud. Aga enim tahaksin Nõo kangast – selle kudumisele minek ehk õnnestub, kuna otsustasin lihtsalt ise osta nii palju, et ta kootaks! Nõo triip on väga kena, pealegi oli seal minu lapsepõlvekodu. Seda, mis selle kangauputusega peale hakkan, vaatame hiljem.

Sellega seoses ka natuke minu Suurest Projektist. Alustama peaks sellest, et see porjekt algas üsna täpselt 20 aastat tagasi. Iseseisvumisaeg, kõik rahvuslik väga moes, ka rahvariided. Sattusin otsaga Ülikooli kodunduskabinetti, kus kudusin rahvariideseeliku kanga. Kõigepealt käisin Rahva Muuseumis, joonistasin maha Nõo seeliku triibustiku, siis värvisime juhendajaga taimsete värvidega lõngad. See oli mu elu ainus telgedel kudumine, ja mulle väga meeldis. Töö jäljest on siiski näha, et algaja tehtud, kohati tiba hõre, aga seda enam ümber teha ei õnnestu. Kangas on seisnud senini… aga nüüd on mul projekt ”rahvariides laulupeole”. Kas jõuan, ei tea. Nõo riided pole kuigi keerulised, põll on hästi lihtne, ja tanule võib hädaga esialgu panna ostupitsigi, eks hiljem tikin tülli. Seelik on sisuliselt kokku õmmeldud. Pluus puudub, õlalapid on tikitud, ja ega seal olulsielt rohkem tikandit polegi, nii et lootust on. Sõltub, kui kiire tööl on – juunikuu on kalendermärkmikus igatahes kurvalt liiga kirju. Ja lapsed peaks ju kah midagi rahvuslikku selga saama. Aga igatahes ma üritan!

Üle kuu möödunud eelmisest postitusest. Ega ma väga palju pole käsitööd teinud, tööl on olnud hästi kiire, ja lisaks olen (esialgu peamiselt plaanides ja mõtteis) tegelenud Suure Projektiga.
Aga alustan hoopis väiksest projektist . Natuke hull oli muidugi minna hetkel liituma selle TK-ga, kui endal mõlgub meeles oma Suur Projekt ja sellegagi üsna kiire. Aga olin ammu tahtnud õhukest reisi-hommikumantlit. Kui käime ämma-äia juures, siis tavaliselt ikka nädalavahetusel, nii et satume seal laupäeva õhtuti ka sauna. Ja iga kord, kui kuuma niiske ihu peale riideid sikutan, unistan hommikumantlist. Kodune hommikumantel paraku vajaks väikest omaette kohvrit, et kaasa mahtuda, seepärast otsisin tükk aega tulemusteta poest sobivat. Seega oli koostegemise projektiga liitmine loogiline samm - mul polnud üldse tahtmist hommikumantli õmblemiseks, aga vajadus oli, ja sel juhul on üks koostegemine paras motivatsioon saada asi tehtud.

Kangaks paksemapoolne polüestersatään + paar % elastaani. Meie Eurokanga valikust materjalilt parim, oleks tahtnud suurt ja iseloomuga mustrit, aga olin sunnitud selle introvertsega leppima. Lõige 2008 kevadisest Käsitööst. Vöö asendasin nööpidega. Õpetus lõike juures polnud suurem asi, minu õmblusalane koolitus piirdub põhikooli nelja õmblusveerandiga (poolpõll, öösärk, kittel, pluus ja lisaks kuhi proovilappe). Õnneks oli see kooliaegne õpetus vähemalt väga heal tasemel, ehkki tundide arv oli ju vähene, ja näiteks selle krae sain tehtud ainult tänu sellele, et olen 6.klassis teinud sarnase proovilapi, natuke omaloomingut lisaks ja tuli päris adekvaatne. Siinjuures peangi kiitma ja tänama oma kooliaegset tööõpetuse õpetajat. Olen kuulnud, et ta on mingi valemiga mu blogi minu isikuga kokku viinud ja käib seda aeg-ajalt vaatamas. Nii et kui juhtute seda lugema, õpetaja Rosenberg, siis AITÄH HEA ÕPETUSE JA HUVI TEKITAMISE EEST!

Parim asi hommikumantli juures on nööbid. Leidsin vanaema vanadest varudest musta kangaga üle tehtud kannaga nööbid, uurisin põhjalikult – minu meelest on need lausa käsitsi kangaga pealistatud. Nii mõnus, romantiline ja retro!


Iirise sall, mis juba mitu nädalat tagasi tehtud. Vabandan,et ei mäleta, kelle blogist leidsin õpetuse! Lõng Novita Wool.


Aga oma Suurest Projektist üritan lähipäevadel mõne sõnaga rääkida, nüüd sai selleks korraks liigagi pikalt jutustatud.

Suurt käsitööd pole, aga projektist
innustatult sain kirsioksad vaasis õige kenasti õide ajastatud.

Kaunistuseks poest ostetd dekoratiivmunad. Sest ise ei jõudnud piisavalt mune teha – paar tükki siisi, ehk järgmiseks aastaks tuleb lisa!

Sees shokolaadimunast pärinev plastmassmuna, tunde järgi ümber heegeldatud iirisniidist.

Ja oma 5-aastase Iirise käsitöid ja meisterdusi demonstreerin ka:

aknakaunistus välja lõigatud paberlindudega, paelte külge kleebitud, pärlike otsas.

Ja paar meisterdust neist maisi- v. kartulinaksudest, mis on iseenesest imevahvad asjad. Ostke, kel on lapsi! Need on Iiris täiesti iseseisvalt ja ilma juhendmiseta teinud.

Lapsele barett Ullaneule juhendi järgi.


Lõng oli Novita Wool, ehk natuke paksem kui õpetuses, seega erineva silmade arvuga tehtud. Ja nagu minu puhul tüüpiline, proovilapi ja hoolika mõõtmise ja arvutamise tulemusel leitud teoreetiliselt õige silmadearv ei ole siiski õige. Milles viga, sellest ma aru ei saa, arvutamises igatahes pole viga, matemaatikat olen ikka paremini osanud kui kudumist. Kummipael kanalis hoiab peas, aga tegelikult pole kudum mitte soovitud Iirise 5-aastase suurus, vaid paras oleks ehk umbes 8-10 aastasele.




Ja vahepalaks Iirise joonistatud kaart dinosaurustest vaimustatud hoiuksaaslasele sünnipäevaks.

Heegeldatud linik, muster ”Diana virkkausmaailma” nr.3 2007 aastast. Heegelniidi nime ei mäleta, aga konks oli nr.2. Mõõtmed 108*59cm..

Ei oska pilti valida, seega tuleb mölemad panna.

Lõng Novita Seitse Venda, vardad kinnastele 3,5 ja mütsile 4. Müts ajakirjast ”Novita” talv 2008, kinnaste muster leidus mingist koekirjade raamatust (eesti keelne, tõlkeraamat).
(salli tegemise sokutasin oma emale, ma ise olen üsna laisk pikki salle kuduma, aga ka selle saan komplekti )

SOKID ARMSALE INIMESELE

Lõng Novita Nalle, vardad nr.3 Addi bambusringvardad 80cm. 54 silma. Muster mingilt võõrkeelselt internetilehelt, seal olid sellised imeilusad randmesoojendajad, millest ma vaimustusin.


Ja eile õhtul blogi kommentaare vaadates sattusin ootamatult Väga Ümmarguse Numbri otsa, lihtsalt pidin pildistama.