Julge hundi rinna kallal on alati näägutatud, küll olevat ta rasvane, küll haavleid täis... Kuna see va kaalulangetamiseprojekt nüüd nagu kummitus peas tiirleb, läksin Marfa julgustükist nii leili, et asusin enda varusid kaaluma ja kokku vaatama. (Nüüd tuleb see julge hundi koht) -jõudsin järeldusele, et minu puhul on tegemist raskekujulise lõngahooliku diagnoosiga. Kuna geenides on seda juba varasemalt soojas hoitud ja kultiveeritud, siis tõenäoliselt on haigus ka ravimatu. Vaja vaid leida mooduseid, kuidas sellega elada...

Kaaluda viitsisin mehe abiga vaid puhtalt villased lõngad- neid sai 48 kilo. Mees seisis kaalul, hiiglakastid kordamööda käes ja siis arvutasime. Sellise koguse puhul ei hakanud mitte gramme vaatamagi, sest peale selle on mul kapis kaks riiulit heiet, kaks suurt kasti puuvillaseid niite-lõngu ja mõned eriti trullakad linase ja puuvlillase niidi kerad. Segulõngad kaalusin silma järgi, proffide värk, teate ju küll- umbes 5-7 kilo äkki (voodialune kast pilgeni täis).

Nüüd on natuke piinlik, aga ajab millegipärast jubedalt naerma. Friik, täielik friik, ma ütlen!
Kusjuures, kallid sõbrad, mees kiidab selle roppuse kõik heaks, sest naine on rahul ja käsitööalane raamatupidamine näitab, et kulud on tasa, kasumgi täitsa enam-vähem kobe...

Tuulutame siis! Pildil villased ja segulõngad (puuvillaseid ei viitsinud pöörama hakata) ja kaks last, kes selles hunnikus põnevusega pöörasid:

Aastalõpumõtted vol 2...

... algavad sõnade söömisega. Või olgu, osalise söömisega. Kui ma tahan võistelda teistega lõngakoguste hävitamises, mis siis saab kui äkki tõeline hoog peale tuleb? Koon nõrkemiseni või? Ses mõttes, et äkki liig kiire isikliku kaalu langetamine mõjub halvasti (no kesse siis vabandust ei leia, tegelikult pelgan, et äkki jääb vardavurin liiga vaikseks kuna selle teise kaalu langetamine pole üldse nii lõbus...)? Ma vist ei murra veel iseendale antud lubadust, viie kiloga püüan küll ühele poole saada. Vastasel juhul peaks leppima pool aastat udupeenete sajagrammiste pitssallide kudumisega Kuigi ega ka see poleks paha.

Kui aus olla, siis eelmise aasta käsitöine lubadus- kududa igal kuul paari kirikindaid- kipitas südamel küll, aga valmis sain vaid ÜHE kinda. Just, ühe kinda, mitte paari. Selline avalikult lubaduste andmine võib vahel päris piinlikuks kujuneda. Viibutage nüüd näppu ja tehke häbi-häbi, ma luban

Aasta lõpus, nagu ka eelmise lõpus, teen pisikest statistikat. Lasen silmad blogist üle ja vean pulki tulpadesse. Tulemus: eelmise aasta 272 käsitöönduslikku ühikut sai sel aastal ületatud 10 võrra. Tegelikult see kvantiteedinäitaja on köki-möki, hoopis olulisem on see, et tegin asju, mida võib suurteks nimetada. Pole elus varem mantlit heegeldanud ega suurt motiividest päevatekki. Käe sain valgeks ka haapsalu salli tehes (internetis tuulates ei jäta mu hinge ikka rahule too küsimus: kas külgekootud pitsiga on siis ikka see "päris" haapsalukas. Lihtne vastus: N.Bush nimetab selliseid salle "moodsateks haapsalu sallideks").

Olen üldse kuidagi moodsale lainele liikunud, varasem sokikudumiselembus on asendunud taaskasutusmaterjalidest ehete ja ehituspoest pärit kraami küpsetamisega Tegelikult pole seegi paha. Vaatab, kuhu järgmise aasta lõpuks jõuab. Igatahes tuleb kokkuvõtteid tehes jälle kord õhata- oh taevake, mis must küll oleks saanud kui poleks Isetegijaid! Oleksin tõenäoliselt palju stressavam, vähesema emotsioonipagasiga laiskur. Laiskur olen jätkuvalt, aga see-eest väga õnnelik. Ausalt ka!

Räägiks veel juttu või näitaks paaril viimasel päeval tehtud ehteid? Tegelikult kaks rida jõulust ja kinkidest. Kevadesse seda juttu ju ei lükkaks... Pooltesse pakkidesse panin iseomameisterdatud asjakese ka. Siidisalli või -lipsu, ämm sai näiteks tolle roosa vesti, mis sügisel tehes endale liiga suur sai. Vest paras, ämm rahul. Meie pere kõige stiilsem kink oli kokku vist kuus (!) kilo kommi (kaalutud küll käe järgi ja kõhutunde abiga) pakitud suurtesse nimelistesse jõulusokkidesse. Järgmisel aastal läheb igatahes päkadel raskeks, need on ikka väga suured sokid!

Jõulumehe rääkisin ära luuletusega, mis on rahvaluule... kah moodne rahvaluule. Stoori lühidalt järgmine: politseis, suitsunurk on arestimaja ühes ruumis, kastis vedelevad kinnipeetavate ajalehed ja mida mina näen! Lehe serval, kenasti püüdlikult kirjutatud järgmised read:
Uuest aastast luban ma korralikuks hakata.
Enam ma ei võta viina, ei reisi Taisse ega Hiina.
Ei pissi autokummi peale ega satu joomapeole,
kanepit ei kasvata... söön toitu, mis on rasvata!
Jõuluvana, kuuldes loo tausta, igatahes heldis

Pikk jutt, teadagi mis jutt. Pilti ka. Prossid ja keed. Viimaste päevade looming.









Tolle viimase julgen välja pakkuda ka aastalõpu värvispektritööks. Siin on nii kuldset kui hõbedast kui ka pronksikarva kokku miksitud. Tuulevalgel tehes pelgasin, et äkki jäävad värvid väga vastuolulised kui nad niimoodi kõrvuti panna, aga pole vist hullu. Julgeks endale külge riputada küll.

Aastalõpumõtted...

... on mul juba peas. Ja neid on oi-oi kui palju. Seekord seda "päris" jõulutunnet ei tulnudki, ega väga ei pingutanud ka, et tuleks. Suurel jõulupühal sellist asja kirjutada on natuke nagu patt, aga nii ta on. Äkki olen nõuka aja poolt "ära rikutud"? Aastavahetus tundub kuidagi "äkilisem" ja kristlane ma ka pole. Olgu peale, mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Ikka neist uueaastamõtetest.

Viimased aastad käib pisike endale lubaduste andmine ja siis nende järgi toimetamine. Sel aastal lubasin muutuda natuke egoistlikumaks (selles heas mõttes, a´la hoolin enda tunnetest enam ja leian enda jaoks aega). Põhimõtteliselt võib tulemustega rahule jääda Pere on aru saanud, et emme ei pea mitte olema teenindav personal ja nii mõnegi halva emotsiooni olen endast lihtsalt läbi lasknud minna.

Sel tuleval aastal on lubaduseks, ärge nüüd naerma hakake, muutuda ilusamaks! Näiteks kasutada neid Burdade virnu ja kangahunnikuid, mida kokku varunud olen, enese tarbeks. Selg sirgu ja konts alla! Seesmise ilu jaoks on ka üks nipp, aga sest pikemalt ei räägi. Hoopis olulisem on näiteks kaalu langetada. Täna võttis suu muigele, kui avastasin IT Kaalulangetamise pika projekti. Muidugi lendasin sellele rõõmsalt peale, pidades silmas teadagi millist kaalulangetamist. Aga kuna ka see projekt on väga-väga-väga lahe oma ideelt (nagu viimse aja pikad projektid üldse), siis olin usin liituma. Et mitte lihtsalt raskemaid villaseid lõngu nüüd väljakraamima hakata, tegin iseendaga diili. Niipalju, kui oma villa- ja niidivarusid hävitada suudan, olgu ka kehakaalust kadunud! Soovitavalt veel kolmandiku võrra enamgi. Arvestades minu produktiivsust saab see olema silmaganähtav number. Loodetavasti... Ja kui juhtub nii, et üks number nagu teisega proportsioonis olla ei taha (pole raske arvata, kumb see venima hakkab), siis tuleb aeg ümber jagada ja natuke vaeva näha. Vat selline plaan on mul!

Enne aastalõppu tahaks veel vanad võlad õiendada ja mõned venimas asjad ühele poole saada. Täita mõned lubadused ja pildistada mõned ammu valminud asjad. Näiteks enda peened valged kindad, mille sain valmis ja millest üks ka mõnda aega jõudis kadunud olla. Siis veel ehteid ja muud pudi-padi. Värvispektri töödega olen kaks viimast kuud ajaarvamisest maas. Natuke häbi on ka, aga kui hästi läheb, saan vähemalt viimase kuu asja tehtud ja näidatud. Halli-musta pole alustanudki ja vanapatusena jätan ka selle kuu vahele.

Pilti kah, Tyvekist prossid, värskelt lakitud, "käesoojad" alles

Et mitte imelikuna näida, ütlen lihtsalt ära, et suvine kott, jah täitsa suvine teine, on tellimustöö. Peene mustriga, Steinbach Wolle Spitzest tehtud. Hea kvaliteetne ja peenike materjal, aga koleväga kippus krussitama. Heegeldada oli mõnus, muster jälle mu suurest lemmikust, Dupletist. Tavaliselt on kaks-kolm lehekülge seal sarnastele mustritele pühendatud. Pisike nüanss igalühel erinev. Neid on tegelikult väga hea omavahel kokku kombineerida.

Kott siis tühjana ja ka selliselt, kus midagi sees. Raske luku tõttu, nii peenikese pitsi jaoks on pea iga lukk raske, ei saakski seda kotti tühjana kanda. Kole oleks. Aga väga loogiline ju, et naisterahvas ei lippa tühja kotiga ringi Mõõdud umbkaudselt 32X37, või vähemalt midagi sinnakanti.





Ja nüüd ma tean, jõulutunne saab tulla ainult siis, kui see jube tormlemine ja enda ribadeks töötamine/tellimuste täitmine lõpeb. Praegusel eluperioodil on nagu mingid ... eeemmm, loomkatsed käimas- palju üks minusugune laiskur ennast kokku võtta ja pingutada jõuab. Finiš iseenesest paistab, uue aasta esimesest päevast viskan jalad seinale ja hakkan troi-mõtteid mõlgutama. Vat nii.

Eilse õhtu lõpetasin rahuloleva teadmisega, et mul on supermõnus kaasa ja täitsa mõnusad lapsed. Ja samas kirusin Flickrit maapõhja, sest olin valmis saanud oma esimese Tyvekist prossi ega saanud seda kuidagi pildina üles laada- Flickr oli lihtsalt omadega maas. Või umbes. Või midaiganes.

Kakskümmend minutit magusat uneaega raisatud, otsustasin loobuda, sest olin ikka parasjagu väsinud ja küpse küll. Ma nimelt käisin Raplakate kokkusaamisel ja vedasin ühe teise ürituse raames paari õpituba, kus kokku neli tundi sai kenadele noortele inimestele ja nende käsitööõpetajatele fimosaviga mässamise võludest/valudest räägitud. Lahe oli, kuigi esimesed viis minutit oli keel sõlmes ja põsed notsuroosad- no pole mulle seda va esinejanärvi antud, absoluutselt! Siis kui juba mõtte jooksma sain, tuli ka suuvärk järele. Edasi oli lausa... normaalne, moodsa sõnaga öeldes. Tahaks loota, et ka grupitöös osalejad asja vähemalt "normaalseks" hindasid

Oli põnev küll, pildilt näha nobenäpud ja Helmehaldjast Tarmo


Sellest postituse esimesest lausest siis ka natuke Lube mul pole, nagu kuninga kass tellin mehe käest transateenust Raplasse ja õhtul jälle koju tagasi. Vahepeal, kas just meeleheitel, aga koduperemees küll, vaatab ta laste järgi ja küpsetab täitsa vabatahtlikult kuhja pannkooke. Kui ma siis õhtul oma kotist palju-palju-palju ostetud käsitöökraami lauale laon ja igaleühele peene põhjenduse juurde jutustan (a´la "ilma selle asjata ei saa ma kohe üldse mitte midagi edasi teha"), ei riidle ta üldse. Vähemalt mitte kuuldavalt. No... pole lausa sõnu! Ega ma teda ainult kirjalikult ja tagaselja kiida, ütlen talle ikka endale ka. Ja lähiajal plaanin näiteks siidimaalilipsuga premeerida. Lahe, kui nõnda ula peale lastakse...

Jah, sellest va siidimaaliteemast ma Raplakate kokkutulekul külmalt mööda vaadata ei suutnudki. Kuna lõngapoolija ostmine jäi ripakile ja katki, siis "finantsgeenius", nagu ma olen, jäin liiga kauaks Eria vahvasse poodi tiirutama. Ühe tiiru tegin veel suhteliselt tagasihoidlikult, silm fikseeris küll siidivärvid ja rätitoorikud ja muu, aga natuke oli veel kainet mõistust keelamas. Vahepeal käisin töötoas mõnusat võileivatorti mekkimas ja kui natuke aega käsitööhoos naisi vaadatud ja mõttes rahanumbreid veeretatud (loe: täiesti sassi aetud ja allapoole ümardatud), siis järgmist tiiru poes alustasin nii, et kohe sajaga siidivärvide kasti juurde. Kiusatus, kole suur kiusatus oli kallal. Tegelikult on see kallal olnud juba esimesest korrast alates kui värve kangal valgumas nägin. Muide, värve ma kardan ja joonistada ei oska. Nii et palju õnne mulle, siidimaalihimulisele Nüüd palun mulle sellist poodi ka näidata, kust aega juurde osta saaks!

Täna, koostöös eile nöökinud pildibaasiga, panen üles oma esimese küpsetatud Tyveki-killu. Pikemat juttu ja natuke julgustust teistele, kes proovida tahavad, kirjutan vast uue aasta alguses. Siis algab mul puhkus ja on pisut enam aega jagada muljeid viimase aja katsetustest. Tädi Maia, kui sa seda loed (ja ma tean, et varem või hiljem ehk ikka), tea, et ma pole su kirja unustanud. Räägin hea meelega oma "kärsatamistest", aga tiba aja pärast siis.

Aga jah, siin ta siis on, mu esimene Tyveki-vasikas. Suurusest saate aimu selle järgi, et pärlid, millega prossi ääred tikkisin, on seemnehelmed. Mitte need kõige peenemad, aga suuruselt siis järgmised





Värvid: erinevad segatud lillad, soe kuldne, must. Tekstuur päris põnev. Tulevalgel üks jura kõik, eksole. Päikest antakse ju nii näpuotsaga. Ja selle päikese-aja istub vaene tööloom kontoris mitte ei pildista kodus. Böö, ma ütlen...

P.S. Muide, jõulutunnet pole ikka veel. Mitte üks gramm. A äkki ei tulegi?

Jõulumeeleolu pole veel kohale jõudnud. Kohe üldse mitte. Aga kingid on kenasti valmis Kui saaks natuke "puhata ja mängida", küllap siis ka see meeleolu tuleks. Piparkookide söömine on proovitud, küünlad ja muu butafooria samuti... Ei mõika!

Viimasel ajal olen imenatuke ehteid nokitsenud, natuke peent pitsi heegeldanud ja mõnuga siidi maalinud. Tahaks rohkem! Kooks kohe nii, et sõrmed sõlmes ja meisterdaks nii et vähe pole Puhkuseni on jäänud vaid mõned nädalad...



Aju? Ei, ei ole aju, hoopis potist tulnud siidrätt:


Ja sama rätt siis nagu voolav tuli:

Mammule, mammule!
Viimased, kõige värskemad!
Kõike teie päralt, kui vaid soovi on! Oksjon käib