Teist ja sedapuhku ka viimast korda annan teada, et kolisin oma blogi liinareesi nime alla Bloggerisse.

Sõnumi jätnute vahel, vaata seal 21.09 teemat, loosin lõnga juba nelja päeva pärast!

Lynxi abiga leiab mind nüüd veerust Blogid mujal ja rohkem ei kirjuta ma siin kõssugi. Teretulemast siis sinna teise kohta!

Nonii, tulen suure uudisega- ma kolisin ära!! Füüsiliselt küll mitte, aga kolisin ära oma blogi, juba mõned päevakesed tagasi. Plaan seda teha ning poolt-ja vastuargumentide kaalumine käis tegelikult pikalt, aga nüüd jääb vaid nentida, et mis tehtud, see tehtud.

Kes tahab, leiab mind nüüd Bloggerist
liinareesi nime alt

Ja minge vaadake, seal on alguse puhul väike üllatus üleval!!

Minuga on viimasel ajal nagu eesti sportlastega vahel- tahes teha suurepärast sooritust treenivad nad enne liiga palju ja lõpuks on tulemus ikka nagu ta on. Kesine. Minu puhul siis mõttes kirjutan sada korda blogisse väga hea, et mitte öelda aegade parima loba ja pilte teen ühe ning teise küla pealt laenatud aparaadiga, aga lõppkokkuvõttes olen nii väsinud, et jutusoon on umbes ja pildid... ohh, nendega on suur peavalu. Loen isegi võõra fotoka manuaali juba. Vaikselt hakkan end lohutama mõttekesega, et ühte õiget peent pitssalli ongi irrrmus raske pildile saada, selle pitsi hinge ja liikuvust just. Jäägu see väike lohutus siis pealegi.

Must sall. Haapsallane nr 6. Mitte see "päris", aga külgekootud pitsiga. Mõnusast materjalist, millest kudumine käis imeruttu.



Kirjutasin just paari reaga foorumi haapsalu salli teemasse, et need, kes veel ei ole sallilõnga ostnud ja on pitsikudumises mitte just igapäevased vardakeerutajad, võiksid valida pisikese vetruvusega ja pisut mahulisema lõnga. Oli see Aeoliani kududes, kus mul oli kaks peenvillast kõrvuti ja ma hambaid krigistasin- saadanas, ei saa nende varraste ja selle lõngaga kena nuppu kätte! Eriti mina, kes ma nuppse lõdvema käega koon... Nüüd, kui ma olin selle lõnga ühekordsena uue salli proovilapil töösse saanud, kirusin samamoodi. Olgugi, et vardad olid peenemad. Lõpetasin siis enese piinamise ja valisin lehemustri, kus nuppe polegi.

Ah jah, sellest mustast sallist pidin ma ju rääkima. Selle puhul oli lõng midagi sarnast kui Linate Wool. Lõnga leidsin jälle kord kaltsukast ja väikese raha eest (issver-sussver, täna vaatasin muu maailma netipoode selle sallilõnga-ostja pilguga. Hinnad!?! Täitsa lukskaup, ma ütlen). Nupud tulid väga kenad.



Äärepitsiga päris rahule ei saanud jääda, sest selle keskosa mustri juurde oleks võinud midagi kopsakamat valida. Sall on senikootutest kõige väiksem. Laius sai 60cm ja pikkus peaaegu proportsioonis. Kui ma hakkan salle oma müüginurka varsti üles panema, siis mõõdan ka täpsemalt. Enne seda teen muidugi veel ühe katse neid viisakamalt pildile saada.



Sall kootud nr 3 varrastega, metallikud KnitPicksid. Avastasin, et on paremad veel kui bambusvardad. Tähendab- selle lõngaga ja minu käekirjaga kududes. Samade varrastega koon praegu Ogret ja pole sugugi niisama head minekut.
Muster on raamatus lk 154 Kuubikukiri ja kududa oli seda mõnus.



Sall, mäletamist mööda, kaalus kokku 50 grammi. Enne blogima hakkamist vaatasin just Kaalulangetamise tabelit ja mõlgutasin mõtteid. Kas tasuks natuke pingutama hakata ja end kõrgemale kohale upitada või laseks rahus oma viiekümnegrammiseid pitsisiile edasi? Eks ole mul poolikuid töid, mis "normaalsest" lõngast on ja paari pontšo jagu paksemat lõnga ka, et viitsimise korral vähemalt kindlalt esikümnesse pingutada... Ei tea, mõtlen veel päevakese. Igatahes on see üks vahva projekt, võiks kasvõi pikemgi olla. Ise olen endale juba enne selle lõppemist õlale patsutanud ja muiates kiitnud, et pole paha. Tegelikult on ruutmeetreid selle kaalukoguse kohta vägevalt st pole ma kunagi nii palju peenikest pitsi kudunud kui sel aastal.

Olengi nüüd ennast öösse lobisenud. Selleks korraks vist aitab. Kuna sugulased ja kolleegid on mu ehtevarudest parimad palad laiali kandnud, siis peaksin varsti uusi ehteid meisterdama hakkama. Küsitakse, muide... Algatuseks sai pildistatud mõned, mis valminud suve keskpaiku juba, aga siiani ootasid "valmistoodangu laos" st karbikeses, kus uued, käesoojad ehted esimesena maanduvad. Pabermassist ja vasksete osadega. Natuke sünged, kuid ikkagi kenad.

Midagi vana ja midagi uut... ei, ei, mehele ma minema ei hakka, lihtsalt niisama kõlas see alustuseks hästi
Tänase posti etteotsa siis natuke vana ehk vigade parandus ehk natuke paremad pildid varem valminud asjadest





Ja nüüd midagi uut. Ehk siis kaks haapsallast, seda moodsamat haapsallast. Pehmed ja suhteliselt pildilepüüdmatud teised
Üks peenike kui kurram ja teine niisama liialt fleksiibel. Kui ma kartulivõtust nii väsinud poleks, siis kirjutaks ka, aga... ma võin ju teinepäev seda ka teha. Edevus, see saadanas, ajab ju pilte üles panema







P.S. Palun mulle mootoriga varrastest mitte enam rääkida. Tegelt ka. Mul pole neid. On vaid sama suur sallipalavik, kui selle haiguse sisse kukkudes. Ei kipu teine veel jahtuma...

Vihmase päeva retsept: kui tuju on nadi, siis tuleb ITs istuda. Vaadata teiste ilusaid tegemisi ja mõtteid mõlgutada. Natuke aitab...

Jututujuga on natuke kehvasti, küll aga pistan siia pildid kahest isevärvitud kerast, mis pärast minu varraste "ohvriks" sattumist lõpetasid sallidena. Kollase-pruunikirju veel ilma omanikuta. Sallidele on ette nähtud ja valmis tehtud ka vägevad nõelad, aga neist teinekord







Viimase muster: Meandering Vines Shawl. Imelihtne. Väga efektne.

Haapsalu sall, minu neljas, ei ole päris haapsalu sall. On külgekootud pitsiga, seega võiks nimetada moodsa aja haapsalu salliks.

Kui N.Bushi raamatu selle ilmumise järel kätte sain, jäi mul kripeldama üks muster. Rahakiri nimelt. Kripeldama jäi ta seepärast, et ma ei suutnud aru saada, miks mulle see sall ei meeldi. Kohe üldse ei meeldi. Pruun... no olgu pealegi, pruun mulle viimasel ajal sobib ja pole enam selle vastu. Aga jämmest lõngast, vot see mulle ei meeldinud. Peale Haapsalu Salli ilmumist nägin, et see muster on tegelikult palju ilmekam ja elavam, kui kududa peenemast materjalist. Valgena ja täies mõõdus oli see ikka palju ilusam. Nii, ja mina siis keerasin vindi kohe viimse peale ja võtsin varudest meriino, millest peenem oli vaid üks lõng (aga seda ei raatsinud ma nö katsetusteks kasutada).

Aga valmis ta sai, mu murelaps. Oli häda selle kudumisega (õrr, liiga pehme lõng) ja raamimisega (märjalt andis hoopis teised mõõdud kui ma olin arvestanud ja raamimise käigus kuivas kaks korda ära nii et pritsisin teda vahepeal) ja siis sajatasin ma pildistades, sest enda fotokas on ikka rikkis ja päike on nüüd kah mulle sobilikel aegadel kinni keeratud. Lõng, va saadanas, särab välguga...





Materjaliks sai siis Fa Re Baruffa, vardad olid nr 3. Kudumise käigus selgus küll, et tegelikult oleksid vardad võinud olla väiksemad, aga harutamistööd ka tegema ei hakanud. Sallikudumisvõistlustel jäi mulle silma, et ma olen võrreldes teistega ikkagi vist suhteliselt lõtv kuduja. Minu proovilapp oli seal laual olnutest kõige suurem. Siiani pidasin end keskmiselt tugevaks kudujaks. Aga see selleks. Sall valmismõõtmetelt 70X165. Venitamise viga- tegelikult oleks ta pidanud olema pikem ja kitsam, aga pärast seda kui ma pool kaks öösel, pärast pooltteist tundi raamile ja maha sättimist, pahameeles ta lihtsalt nii jätsin, nagu viimane panemine oli, ei tahtnud ma enam üle mõõta ega uuesti sättima hakata. Kaalu, icc-icc, pole sel murelapsel ollagi. 51 grammi kõigest!

Kuna fotokas mind ei soosi, siis suurest solvumisest klõpsutasin pööraselt- mingi ettekujutuse sellest sallist peab ju ometi blogisse jäädvustama.





Kuni salli kehaosa viimaste ridadeni olin kahevahel- kas kududa pits otse külge või minna traditsioonilist teed. Lõppes see umbes kulli ja kirja viskamisega. Silmi ringvarrastele luues lapsed muudkui tuututasid mul kõrva ääres, oli lihtsalt selline lärmakam õhtu, ja kuni kolmanda ringini oli hirm, et olen külgedele äkki erineva arvu silmi saanud (iseenesest ju suht võimatu, sest äärepitsi mustrikorras on 10 silmust ja vahe peaks kohe tähelepanu äratama). Kui ma rahus ohkasin, et ometigi sain kõik võrdselt ja klappima, siis ehmatusega avastasin, et pits, mida plaanisin teha... oli hoopis lehe pöördel ja ma olin usinasti kudunud ühe teise pitsi esimesi ridu!! Saadanas! Mis nüüd? Ei midagi, panin raamatu kinni ja lasin aga omast peast edasi. Karistuseks kudusin ühele ringile nupud ka veel sisse. Et ikka hästi valus oleks... Tulemus ei olnud pärast venitamist sugugi mitte paha

Tegelikult mulle meeldib külgekootud pitsi juures see rohkem, et ei ole seda sibru-säbru rida pitsi ja salli kehaosa vahel, mis nõelaga pistes paratamatult jääb. On jah ilus ja efektne, aga mulle meeldib teisiti ikka rohkem. Ja ei jää need sakiotsad midagi nii leebed kui pits tagurpidi on (noh, selles aukude ja kokkuvõtmiste mõttes. Vaatasin et Pitsilistes Koekirjades kõik äärepitsid tagurpidi. Ausõna, ma ei valeta...) Udupeen meriino annab igatahes ses suhtes nii mõnelegi villasele silmad ette. Venita, ja tema seisab...



Olgu, tegelikult oli risti ja viletsuse vahepeal seda salli väga mõnus kududa. Mulle meeldis muster ja selle lihtne loogika ning mõnusad ümarad vormid. Nagu Haapsalu Salli raamatus pildil, lisasin ka mina südamikku väikese nupukese. Palju ilmekam...

Täna oli aasta üks parimaid päevi. Ma sain käia seal, kus tahan, teha seda mida tahan ja õhtul lähen veel Tätte kontserdile kah. Tänane päev möödus Haapsalus, sallipäeval. Ilm oleks minu poolest võinud isegi vähem ilus olla, aga elamused on just niisama kuumad kui õhk Haapsalu tänavail. Tegin mõned pildid ja ei hakka pikka juttu niisama ajama. Parem pisike kommantaar ja ülesvõte.

Alustuseks, kui nimi sallikudumisvõistlusele kirja oli saanud, tegin väikese ringi platsil ja eriti vahva tundus üks kena noor naine, kes oli leti taga väga töökas ja jutukas. Sellised müüjad mulle kohe meeldivad, sest tundub, et neile meeldivad nende ostjad Kudus ta imelist nuppudega rätti, kus nagu mu "pinginaaber" hiljem ütles, on 13keeruga nupud. Sina juttamase juttamas, eksole!



Lettidel oli muidugi täiesti võrratuid salle. Oleks ma ostusooviga sinna läinud, siis kindel see, et pea oleks täiesti segi ja silmad nina peal koos olnud



Sallipäev algas kenade sõnadega uue salliraamatu autorite aadressil. (Vahva oli see, et nemad tundsid rahva hulgast enne ära minu kui mina neid). Oli suur rõõm sellistel tublidel naistel käppa suruda ja tubli töö eest häid tänusõnu öelda. Siin nad on, et te ka teinekord ära tunneksite



Laual, nende ees on kaartidel terve virn proovitöid. Jah, just neidsamuseid, mida Haapsalu salli raamatus näha saab. Väärtuslik kuhjake leidis endale uue kodu muuseumis



Nii, ja pärast seda ametlikku osa hakkas sallilaudade vahel elu käima. Mummi2, kena inimene andis näiteks autogramme (kuidas mina, va udupea, küll enda eksemplari koju jätsin...) ja asjatundjad seletasid huvilistele, et mis ja kuidas.





Seitse vaprat naist kulutasid kahe tunni võrra aega ja panid vardaosavuse proovile. Kuna mulle oli võistlus uus ja osalesin esimest aastat, siis alles töö äraandmisel märkasin paari nüanssi, mis oleks võinud olla teisiti. Tegelikult tahtsin osaleda, et tunda seda tunnet, kuidas on Haapsalu ajaloost lausa tulvil tänavatel kududa sellist imepeent asja nagu Haapsalu sall. Kududa hoolega ja koos teiste fanattidega. Tunde sain peaaegu kätte, väga mõnus oli, ei pannud tähelegi, kuidas need kaks tundi mööda said. Pinginaabriks sattus Helikene, kelle töö ka hiljem rahva lemmiku auhinna pälvis. Tervitused sulle! Üldse vist oli nii, et mulle kui udupeale tundusid nii mõnedki näod tuttavad, aga ei suutnud meenutada nimesid ja kokkupuutumise kohti. Eks see mu nõrk koht vist ole, et vahel ei taipa teregi öelda, kui peaks... aga see selleks. Kudunaised, need võistlejad siis, tabatud pärast seda kui olin oma laua tagant tõusnud.





Ja meie tööd, mis said auväärse žürii hinnangu osaliseks ja ka rahva poolt hinnatud-valitud



Autasustamise puhul oli nii vahva, et sai kätt suruda tõelistel meistritel. Kui gripp on nakkav, mõni gripp kohe vägagi, siis mina loodan, et nende käepigistuste juures nakkas natukenegi usinust ja annet. Mul on hea meel, et Linda Elgas oli käesurujate ankrumees, sain teda ekstra tänada, sest tema rätiraamatu tõttu ma haapsalu pitsi konsku otsa kinni jäin. Ja kui mõtlema hakata, siis üldse mitte niiväga ammu...



Kui päeva alguses olin lihtsalt rõõmus, siis päeva lõppedes olin rõõmus ja kahe väga kauni haapsalu-teemalise ehte omanik. Seitsme naise võistluses jäin kolmandaks ja see tähendab seda, et järgmisel aastal peaks minema ja vaatama, kas olen ka vahepeal arenenud.



Lõpetuseks väga kauneid meenutusi pildis tänasest päevast.

Puhkuse viimane päev... täpselt paras eelmise kuu võlgade likvideerimiseks ja kõige selle ülespanemiseks, mis riiulis ootab ja juba ka kaalutud on.

Kui ma oma valget Haapsalu salli kudusin, siis kusagil poolepeal tekkis selline pitsitüdimus, et vähe pole. Tüdimus selles mõttes, et muudkui kood ja kood ja edasi läheb sentimeeterhaaval. Ilus muidugi on ja mõnus kududa ka, aga ikkagi... Samasse aega jäi paari vahva kera värvimine ja nii ma siis neist kaks paksemat pontšot kudusingi. Sallitegemise vahele. Kuna ööd olid juulis veel valged (olgugi, et me kõik teame, et nad vahetpidamata väga mustad on), siis kudusin last magamapannes poolpimedas toas, kella üheteistkümne paiku. Väga mõnus ajakasutus, sest Jakobiga see unelaulutamine kestab vahel ikka väga pikalt. Võetud on siis kõrvuti jooksma kaks lõnga, üks originaalvärvi ja teine samast värvist värvitud kera. Valge on kitsama õlaga naisterahvale ja roheline läheb ka suuremale.





Millest aga see pontšotegemine alguse sai? Ühest pitsikudumisest. Ravelrys olen ma endale salvestanud mõned eriti head mustrid teadmisega, et ükskord ma nad ära teen. Queen Anne's Lace oli selles nimekirjas juba kaua. Vaatasin seda aeg-ajalt ja muudkui mõtlesin. Ilus muster, teeks või laualina, aga minu koledale metalljalgadega köögilauale ei passi. Samas ümmargused rätid ajavad mind alati muigama, et näe, tädil linik seljas... Ei, ilusad on, aga ise eelistan teise kujuga rätte. Novat, ja siis ma lihtsalt võtsin mustri, rehnutasin peaauguks mingi ühiku keskelt maha, võtsin mustrikordusi vähemaks ja saingi romantilise pitsist pontšo. Peenikese ja villase.



Vahva kudumine oli, see spiraalitamine jäi pähe kinni ja nii need teised pontšod ka spiraalidega said. Muidugi siis mitte selle mustri takti järgi vaid ikka omast tundest.



Mis ma juulis veel tegin? Tupsusalle jällekord terve posu. Nüüd on mul neid väga suure karbi täis kokku. Vahva kink ja vastu sügist hea müüa. Kes tunneb, et tahaks tupsusalli, palun, siit saab.



Kusjuures salle on kaheksa, lõngatoki kaal kirjade järgi 50grammi, aga kokku sai kaalulepanduna 419 grammi. "Siia-sinna"-muutuja on seega lõngatoki juures väga hästi tuvastatud.

Veel on kiire roheline pitssall näitamiseks. Lõng ühest otsast siis tumedam ja teisest heledam. Säbruline värvivahetus jookseb läbi terve salli. Pildile neid toonivahetusi oli raske saada, aga ilus ta on, uskuge! Sall on kiire sall sellepärast, et hakkasin kuduma, ja... ups juba sai valmis! Kudusin igal pool, autos ja last uinutades ja söögitegemise kõrvale. Pole siis ime, et liiga ruttu otsa sai. Kokku vaatan, et viie tunni kanti jäi selle salli valmimisaeg. Mõõdud muide 170X60cm. Lõng oli lihtsalt hea ja vardad ka.



Kuna lõng on värviline ja säbruline, siis enne kudumahakkamist mõtlesin ikka pikalt, kas üldse ja millist mustrit kasutama peaksin. Haapsalu salli raamat, viimase aja lemmiklektüür, aitas hädast välja. Kui lõng on igast otsast jube roheline, siis peaks valik olema lehemuster. Kui plaan on seda igal pool ja mustrit vaatamata kududa, siis peaks valik olema lihtne, et meelde jääks. Palun väga! Pohlalehekiri. Superkerge ja tulemus pole mitte paha. Otstesse sai jällekord äärepits nr 1, see kõige lihtsam.



Eelmise posti kommentaarid tegid mul tuju heaks. Aitäh, hea sõna soojendab alati südant! Aga mis veel tähtsam- mulle meeldib, et suutsin natuke elevust tekitada ja teisi lõngahoolikuid värvima ärgitada. Uskuge, see on väga lihtne ja lahe tegevus, hea tuju on kindlustatud!

Vardamoorile tänud, idee ka lõngu müüa pole paha. Muide, nagu ma varem ka olen maininud, enamus asju siin blogis leiavad tee letile. Nii- või naapidi. Kes tunneb, et tahaks midagi endale, kaasaarvatud lõngad, siis kirjutage julgesti.

Tänan tähelepanu eest, nüüd lähen ja stressan edasi. Puhkuse viiiiimane päev ikkagi...

Teate, kuidas saab odava raha eest palju põnevust? Lugege edasi, eksperimenteerimiseks läheb vaja vaid lõnga ja mõnekümne krooni eest lõngavärve. Olgu mu tänane jutt inspiratsiooniks, palju põnevam ja odavam kui lõngavabrikusse sõit, on keras värvimine omaenese koduses köögis.

Vaja on villast lõnga, potti värvimiseks (värvid on räige keemia, selles potis süüa teha enam ei võiks...) ja veel vajad mõnda tundi enda tarbeks.

Esiteks: lõng lõheb kerasse. Arvestad umbes-täpselt sallijagu suure kera.



Kerida, muide saab mitut moodi. Tulemus on vastavalt sellele ka erinev. Minu vanaema õpetas, et villast lõnga kerides keri alati sõrmed sisse, siis jääb sõrmede äralibistamisel lõng pehmelt ja säilitab oma vetruvuse. Villase lõnga kera ei tohtivat kunagi kõva olla, siis pole lõng enam "see". Õige ta on ja kuna ma olen nüüd seda keravärvimist nii- ja naapidi proovinud, siis kindlasti soovitan siin kerida lõng hästi pehmelt ja lõdvalt, siis pääseb värv korralikult kihtide vahele.

Kerida saab nii, et võtad lõnga väikese pundi kaupa kerides sõrmedele ja siis näpud välja ning keerad kera. Uus pundike ja keeramine. Aga saab ka nii, et iga lõngakeeru järel keerad kera. Põhimõtteliselt kera liigub kerimise käigus sul kogu aeg käes. Kergem kui kirjutada oleks muidugi näidata, aga ma loodan, et ikka saate aru, mida ma silmas pean... Pildil on kollane ja virsikukarva kera näha, et erinevalt keritud. Selle teise meetodiga kerides saad värvimisel ühtlaselt säbrulise lõnga (päris pead ei anna, aga tolle roosa Aeolianiservaga räti lõng saigi vist pidevalt keereldes keritud).

Tänase väikese fotoseeria lõngad kerisin pehmelt ja eriti pehmelt keradesse. Ühe kera südame jätsin lausa väga-väga pehmeks, palju õhku vahel ja kokku tõmmatud umbes kolmel korral kerimise käigus mõne tugevama lõngajooksuga.



Siia oleks paslik panna nüüd üks pilt ka pisut ebaõnnestunud kerimisest-värvimisest. Kui oled kera natuke liiga tugevasti kerinud, siis ei pääse värv piisavalt hästi kera sisemusse. Pildil oleva vihi juures see viga oligi, värvi sai ainult kerast välimine 1/3. Karta on, et läheb ülevärvimisele... aga ei tea ka. Las seisab, äkki tuleb mõni ekstrahea idee kasutamiseks.



Nii, kui kerad olemas, siis oleks paras aeg panna värvipott tulele. Värvimistehnoloogiat ma nüüd küll ümber jutustama ei hakka, iga värvipaki peal on täitsa OK õpetus olemas, Pilvelammaste lehel ka muide.



Hiljuti Rapla Ökopoodi kiigates leidsin, et peale Pilvelammaste saab ka Vello Laumetsa Värvikoja värve endale soetada. Tol hetkel oli küll vaid põhivärve müügil. Pärast mõnda proovimist ei julge siin valju häälega kriitikat teha (selleks peaks ikka hulga enam värvima ja üldse, äkki olen ainult mina koba ja värvipulber pärineb näiteks ühest ja samast vabrikust kusagil kaugel maal... olen parem vakka), aga arvatavasti eelistan edaspidi Pilvelammaste pakendatud kraami. Vaadake toone, suurepärased, põnevad! Pealegi on Pilvelammaste värvid veel odavamad ka kui nood teised värvid olid.

Olgu, nüüd samm kaks: kerad märjaks! Ja samm kolm: kerad potti!


Näete, ma värvin värvilist lõnga! Nii on põnevam. Et oleks veel põnevam, siis tänasesse värvileende lisasin kohe kolme värvipulbrit. Kõigepealt panin Laumetsa pruuni. Et seda oli aga oodatust vähem, siis timmisin natukese roosa ja paari tera mustaga. Pole paha... Viimasel ajal värvin ma vaid peenikesi ja veel peenemaid sallilõngu. Kui keras proovida värvida paksu ja väga jämmet lõnga, siis võib tulemus ja tehnika olla äkki hoopis midagi muud.

Nii, kui kerad on oma aja podisenud ja oma aja jahtunud, vat siis saabki edasi seda odava raha eest põnevust, mida algul reklaamisin. Tänase kolme kera puhul oli kaks õnnestumist ja üks väga kahtlase väärtusega tulemus. Esiteks kõige mõnusam lõng:



Kerad, nagu aru saate, tuleb pärast värvimist loputamiseks ja kuivatamiseks lahti kerida. Põnevust kui palju!

Kollase lõngakera kolm staadiumi olid siis sellised:

Pealt keritud maha 1/3


Kera umbes poole peal:


Ja viimase kolmandiku kerimise eel:


Kui lõng hakkab vihtidesse saama, siis on, mida vaadata:


Tollest virsikukarva kerast tuli samuti õnnestunud lõng. Millegipärast ei ole toon piltidel päris sama (võõras fotokas ja uus pilditöötlusprogramm, sorry... välk vist kah), aga paistab ikkagi ilus. Selle lõnga puhul kerisin südamiku hästi lõdvalt ja kera viimase veerandliku tegin sedasi, et kera kogu aeg kerimise käigus keerles sõrmede vahel. Südamikku jäid siis risti-rästi nö pundikaupa keritud ringid (täitsa võimatu on seda arusaadavalt selgitada)



Kera siis lahtitegemisel samuti esimese kolmandiku järel ja viimase kolmandiku eel:





Järgmiselt pildilt on näha, et selles keras olnud peenema lõnga värv muutub üsna ühtlaselt. Keras värvimise võlu ongi lisaks põnevusele see, et sa ei saa peaaegu mitte midagi ära vussida. Mida laigulisem jääb, seda parem, eksole. Ja alati annab imelikke ja mittemeeldinud sooritusi musta värvi sisse pistmisega parandada




Nii, selle viimase värvilahenduse puhul olin algul ehmatanud. Ongi too musta-sisse-pistmise-kandidaat äkki või? Tegelikult oli selle sinise kera puhul plaan värvida ainult puhtas pruunis, aga kuna täna sellise hooga sai asi ette võetud, siis rändas see kera eksprompt otse potti. Kel on hea silm, öelge nüüd otse, kas toonid karjuvad üksteise pihta? Mind ennast ajab selline kooslus kangesti muigama...







Loodan, et pärast sellist lõngapotitamise protsessi lahkamist tekkis kellelgi veel isu lõnga värvida. Mul endal on see isu jätkuvalt kallal, aga nüüd on vist see koht kus peaks endale otsaette koputama ja küsima, et tütarlaps, kes need vihid küll ära koob?

Lõpetuseks armas, pisut sõjakas lõngakruss. Vastsündinud ja õnnelik

Käsitöiselt on kõik korras, tehnika mõttes on viimased nädalad olnud katastroof. Uskuge mind, ma olen pa-aalju ilusaid asju kududnud. Justnimelt uskuge, sest näidata ei saa...
Kõik algas sellest, et tütre telefon andis otsad, järgmiseks hangus tema käes fotoka objektiiv kusagile poolele teele ja ei sammugi edasi ega tagasi. Ja siis tuli täielik pauk- arvuti... läks koos viimase kahe aasta pildimaterjaliga kuu peale. Kaks päeva reanimeerimist igasuguste plaatidega ja spetsialisti juurde näppimisele viimine ei teinud enam laibast elulooma ja nüüd on mul uus arvuti. Tähendab, kui teise mehe vana on ka nagu uus, siis uus, sest sain mehe õe kasutuseta seisva arvuti endale. Piltidest on tuline kahju, sain nüüd kibeda õppetunni, et plaatidele peaks asju panema ikka enne, aga mitte alles siis kui arvuti neist punnis on ja oleks ruumi juurde vaja. Nii, tänan kuulamast, selleks korraks kiunust aitab (A muide küpsetusahi ka tõrkus ja mehe auto lisaks sellele, et enne ainult natuke vilistas, on hakanud täiesti piinlikult kolisema)...

Tänased pildid on ühest mulle väga olulisest sõrmusest. Sõrmusest, mida ma ei ole veel kordagi kandnud, kuid mis on valmis juba üsna kaua.



Tartus kondamas käies läksin mina Abakhani poodi aega parajaks tegema, pood oli just lahti tehtud ja leti ees helmeid näppides jäin vaatama nööbilehti. Täitsa lõpp, kus siis algas mõtete torm!! Millised potensiaalsed sõrmusekivid ja -detailid. Issver kui ilusad!!! Hädasti oleks seda ja seda ja seda ka vaja... Mis mind maapeal ja päris hõljuma tõusmast tagasi hoidis, oli nöpsikute hind. Soolane. Neil, mis eriti meeldis lausa väga soolane. Korraks kaotasin ikkagi valvsuse ja ma päris täpselt ei mäleta, mis selle peaotäie nööpide arve tuli, aga alla kolmesaja ikka jäi küll Esimene nööbiohver on niisiis toodud. Suur nööp koos päristürkiisiga ja seemnehelmestega. Kokkupanemisel kasutasin illusion cordi ja tilgakest liimi. Tunne on kohe, et päris "minu", aga ma ei kujuta ette, milliste riiete juurde ma peaksin selle vidina sõrme panema...



Kuna ma nüüd usinasti harjutan mehe fotokaga klõpsimist ja olen natuke tehnikapaukudest toibunud, siis järgmisel korral äkki näitan pilte uutest kerasvärvitud lõngadest ja natuke ka inspiratsiooniks juttu. Vaatasin, et mu üle-eelmise posti roosa rätik on Ravelrys ootamatu huvi pälvinud ja mulle on ka kirjutatud küsimusega, et kuidas nii mõnusat lõnga tekitada.

Ja issver-sussver, jälle kuu läbi, kaalulangus taas deklareerimata!! Tuleb end ikka kätte võtta, ei saa ju ometi pildistamise laiskuse tõttu üritusest läbi kukutada... Enne seda, kui mulle pitssallid täiega pähe lõid, kujutasin ette kuidas ma kaalulangetajate esikümne ukse pauguga lahti löön ja rind kummis kilkan, et näe, siit ma tulen. Nüüd vist hakkavad kahtlused tekkima, sest oh hullu, puhkus saab kohe läbi ja ööpäev ei olegi kummist (vahepeal kudupohmellis olles tundus, et on küll).