Peale seda, kui olin helmepoodidesse terve varanduse jätnud, tekkis kriis. Et no kellele ja milleks. Samas on paar kõrvarõngaid või väike kee või võru ainus, millega ma õhtul, kui tips magab, jõuan hakkama saada (kahju kohe, et need hambad tal nii vaevaliselt tulema peavad). Aga midagi tahaks ju teha, eks! Kõigele lisaks jäin ise haigeks, silmad jooksevad vett koos ninaga, nii et mis varrast sa nii käes hoiad Ja ma ostsin muidugi Liannist veel kinnaste jaoks lõnga Nii et käsitöö valdkonnas jätkuvalt langus-langus-langus...

Olen retro ja romantika lainetel:


Klaaskvartsist kõrvarõngad, tõsi, leidsid juba omaniku.