Täditütrel oli sünnipäev 30. augustil, aga pidamine oli siis 1. septembril. Kingiks nagu ikka miskit enda tehtud ja kuna ta meil täiskasvanuks sai ja juba ise tahab toimetada, siis oli sooviks raha saada. Aga mina jälle mõtlesin asja siin huumoriga ja nu ma temast veidi vanem, vaja ju siis targutada ja oma väheseid elutarkusi jagada ja mõtlesin (ja talle ka õnne soovides põhjendasin), et ega see raha siin elus ju kergelt ei tule, peab ikka vaeva ka nägema. Nii ma siis nägin ise vaeva kuni 2-ni öösel ja eks ta nägi ka vaeva, et see sünnipäevaraha siis kenaste kokku korjata. Tegin jõupaberist täpselt vanuse (18 ) jagu ümbrikuid ja panin sinna rahad sisse ja ikka igasse midagi, ümbrikutele peale kirjutasin (kaardi ja luuletuse asemel) häid sõnu, mida elus vaja läheb. Need ümbrikud omakorda aga köitsin nagu kaheks redeliks. Nüüd ilutseb see kenaste kaunistusena tema toa seinal, et head sõnad ikka alati silma all oleks.