Täna uhkeldan ma oma emaga ja tema tehtud asjadega. Kui eelmises postis rääkisin enda tehtud kingitusest täditütrele, siis see on minu ema poolt tehtud kingitus.


See tool on kunagi olnud kiiktool. Mina kahjuks ei mäleta, sest olin liiga pisike, aga minu ema ja tädi mäletavad küll, kuidas maal vanaema ja vanaisa (mulle siis vanavanaema ja vanavanaisa) juures sai kiigutud. Seda ei mäleta enam muidugi keegi, et miks ja kuidas need jalad katki läksid, aga igaljuhul kiiktoolist sai lihtsalt tool. Täditütar tahtis sellele toolile paar aastat tagasi koos vanaisaga uue elu anda, aga kahjuks jäi see pooleli, sest vanaisa ei ole enam meiega. Ja nii siis võttiski minu ema uuesti ette selle, mis kunagi pooleli jäi. Ja nii ongi see vana uus tool meie kõigi jaoks väga tähtis, rääkimata veel sellest, kui ilus see on ja milliseid ilusaid mälestusi see omab. Täditütre jaoks oli see muidugi tõeline üllatus ja ilus üllatus. Vat nii uhke olen oma ema üle, kes oskab alati kõike nii hästi ja ükskõik, mida ta teeb, teeb ta tõelise pühendumise ja hingega. Vahel teeb lausa kadedaks

Täditütrel oli sünnipäev 30. augustil, aga pidamine oli siis 1. septembril. Kingiks nagu ikka miskit enda tehtud ja kuna ta meil täiskasvanuks sai ja juba ise tahab toimetada, siis oli sooviks raha saada. Aga mina jälle mõtlesin asja siin huumoriga ja nu ma temast veidi vanem, vaja ju siis targutada ja oma väheseid elutarkusi jagada ja mõtlesin (ja talle ka õnne soovides põhjendasin), et ega see raha siin elus ju kergelt ei tule, peab ikka vaeva ka nägema. Nii ma siis nägin ise vaeva kuni 2-ni öösel ja eks ta nägi ka vaeva, et see sünnipäevaraha siis kenaste kokku korjata. Tegin jõupaberist täpselt vanuse (18 ) jagu ümbrikuid ja panin sinna rahad sisse ja ikka igasse midagi, ümbrikutele peale kirjutasin (kaardi ja luuletuse asemel) häid sõnu, mida elus vaja läheb. Need ümbrikud omakorda aga köitsin nagu kaheks redeliks. Nüüd ilutseb see kenaste kaunistusena tema toa seinal, et head sõnad ikka alati silma all oleks.