

See tool on kunagi olnud kiiktool. Mina kahjuks ei mäleta, sest olin liiga pisike, aga minu ema ja tädi mäletavad küll, kuidas maal vanaema ja vanaisa (mulle siis vanavanaema ja vanavanaisa) juures sai kiigutud. Seda ei mäleta enam muidugi keegi, et miks ja kuidas need jalad katki läksid, aga igaljuhul kiiktoolist sai lihtsalt tool. Täditütar tahtis sellele toolile paar aastat tagasi koos vanaisaga uue elu anda, aga kahjuks jäi see pooleli, sest vanaisa ei ole enam meiega. Ja nii siis võttiski minu ema uuesti ette selle, mis kunagi pooleli jäi. Ja nii ongi see vana uus tool meie kõigi jaoks väga tähtis, rääkimata veel sellest, kui ilus see on ja milliseid ilusaid mälestusi see omab. Täditütre jaoks oli see muidugi tõeline üllatus ja ilus üllatus. Vat nii uhke olen oma ema üle, kes oskab alati kõike nii hästi ja ükskõik, mida ta teeb, teeb ta tõelise pühendumise ja hingega. Vahel teeb lausa kadedaks
