Näpuotsaga näputööd!
Homme peetakse minu vanavanaema sünnipäeva ja mida sa ikka oskad kinkida 96-aastasele inimesele, kellel kõik olemas. Nuputasin ja mõtlesin ning oma laiskusest tegin järelduse, et poodi minna ma ei taha. Ei meeldi mulle see mööda poode saagimine ja kui midagi asjalikku otsima hakata, ega siis ju ei ole ka seal midagi, ainuke, mida sealt leida võib, on raisatud aeg…
Tegelikult pole mul ammu enam tuhinat peal olnud, elus on lihtsalt palju erinevaid muutusi olnud, mis on isu ära võtnud. Nu tegelikult mõttes olen tahtnud teha küll, aga käed ei jõua järgi… Aga nagu pealkirigi ütleb, siis häda ajab tuhina peale. Eile õhtul suure otsimise peale kaevasin välja oma küünalde ja seebi tegemise killavoori. Sügis on ilus aeg, siis on päike puude otsas ja maapinnal ilusate värvikirevate lehtede näol, et aga lehed juba pruunid ja kokku riisutud, mõtlesin seda kuldset sügise ilu pikendada ning tegin vanavanaemale kingituseks sügiseselt kollased-oran˛id küünlad.
Lisaks sellele tegin talle ka seebi. Seekord proovisin seepe omavahel kokku valada, tulemus ei tulnud küll päris see, aga õnneks see seep, mis oli kingiks mõeldud, tuli kõige paremini välja. Aga vähemalt õppisin sellest seebitegemisest enda jaoks jälle midagi uut, nii et ma arvan, et järgmisel korral on sellist tüüpi seebid mul juba oluliselt parema kaubandusliku välimusega.
