Siin üks tellimustööna valminud kee, armas sai mu meelest, kaelas oli veel eriti kaunis. Kõrvakaid sai kaks komplekti tehtud, et nuh, naiste värk, vahel ollakse tujukad, aga siis on vähemalt võimalus valida. Loodan, et tellija ka sellest sama vaimustuses on, kui ma ise olen. Hmm, peaks endale ka veel ühe sellise tegema. Enne muidugi tuleb töökaalslastele valmis teha, sest kõik hakkasid täna niutsuma, kui seda keed nägid.

See komplekt sai aga kunagi hiljuti niisama tehtud.

Ühe vahva kunagise kursaõega lobisedes saatsin talle miskipärast oma blogi aadressi. Huvitav miks? Ahjaa, me rääkisime, et üks teine meie Austraalias olev kursaõde võiks blogi pidada, et siis saaksime kõik korraga kursis olla tema eluga seal kängurudemaal. Vat ja nii see Eestis olev kursaõde siis siin ringi luusis ja teatas, et talle nii-nii meeldib see pärlitest kaelakee, et ihkaks endalegi sellist. Tema tahtmine saagu... Mul endal ka uhke tunne, et minu tehtud pärlid nüüd sellel nädalavahetusel Viini uhketes restoranides ringi jalutavad
Tervitused sulle, kulla Trutsik!

Endal mul aga järgmine nädalavahetus Jurmalasse minek. Mehe firma teeb välja ja lausa kolm päeva Ja endale said sellised ehted tehtud. Iga päev ikka midagi erinevat Ühe peaks veel tegema, aga mõte ei liigu... Paneme liikuma.

Ahhoi!
Nii kummaline on rääkida jaanuarikuu keskel jõulukinkidest... Aga minu vabandus on see, et fotikas lihtsalt keeras selle jama kokku, kerge kaasabiga Aga mis läinud, see läinud. Nädalavahetusel õnnestus mõned asjad uuesti fotika ette tuua.
See on minu versioon Rees´i tehtud udaramütsist. Nisad jäid tegemata, sest enamus arvas, et äkki tädimees ikka ei kanna, kui nisad pealael tilbendavad.

Minu esimesed päris enda tehtud sokid. Koolis kohustuslikus korras pidi ka ju tegema, aga... Ma loodan, et mu käsitööõpetaja seda nüüd ei loe... Aga mina viisin vanavanaema tehtud sokid Ei saanud ma ise kuidagi hakkama... Liiga suured tulid ja olin veendunud, et ma ei jaksa neid valmis teha ja ega mulle see sundkorras tegemine ei meeldinud kah. Ja sellest roosast kootud vestist vaikib ajalugu (tähtaeg oli käes ja nii ma siis öösel lõpetasin, käeaugud olid umbes täpselt nii suured ja erinevad, et käed sealt läbi ei mahtunud). Nii ma siis läksin, vanavanaema kootud sokid näpus, süda kripeldamas... 4 sain, sest sokikand oli valesti tehtud... Tuhat vabandust minu käsitööõpetaja ees, ehk toob see talle lohutust, et olen vähemalt nüüdseks asja selgeks saanud!

See sokitegu hakkas kohe meeldima ja nii oli veel neid õnnelikke, kellele jõulumees uued villud tõi (villaseid sokke on ju nii mõnus hellitavalt villudeks kutsuda). Mulle tohutult meeldis see lõng, muster tuli lihtsalt ise... Ägesh...

Maal puhkusel olles sai ka pärlitest lumehelbeid tehtud. Minu meelest on need nii armsad ja järgmine aasta kavatsen oma kuusele riputada ainult enda tehtud ilusad pärlitest lumehelbed (mul kindlasti on selleks ajaks olemas oma pesa, päris oma pesa, kuhu kuusk tuua). See konkreetne siin aga oli vanaema kingipakis (uskumatult raske on saada pimedal päeval pärleid pildile ja seetõttu ärge pange pahaks, et sellised ähmased-kollased pildid)

Fotikat timmides suutsid kõik pildid sealt lihtsalt ära kaduda. Õnneks kukkusin kurtma ja veel suuremaks õnneks on Isetegijas vahvaid inimesi, tänu kellele sain teada, et on võimalus pilte taastada. Nii ma siis tõmbasingi netist alla mingi tasuta versiooni ja panin selle jahvatama. Jahvatas ja oi kuidas jahvatas... Üle 8000 pildi, aga kahjuks taastada suutis ta suht vähesed, aga parem ikka kui ei midagi.
Vahetult enne jõule oli mul puhkus, pagesin linnakärast ära maale (nu tegelikult on väike linn, aga see nagu kuskilt muinasjutust külge jäänud, et vanaema elab ju maal) ja siis ma seal ainult käsitöötasin. Nii mõnus oli, tegin ainult oma käsitööd, vahepeal natuke toimetusi ka ja nii iga päev poole ööni. Oi, nii tahaks koduseks jääda ja ainult oma käsitööd ja toimetusi teha, siis ma oleks vist kohe päris-päris õnnelik. Aga siit siis mõned pildid, mis taastusid. Eks osad asjad jäävadki näitamata ja osasid saan näidata siis, kui olen taas külastanud neid armsaid inimesi, kes minu tehtud kingid said!
See on piparkoogivitraa˛, mis muidugi ka süüa kõlbab. Järgmisel aastal plaanisime kuuse sellistega ära ehtida.

See peaks olema lammas aga jah... vist nagu pole. Meelega panin sellise nurga alt pildi, et te nii kõvasti ei naeraks mu üle, niimoodi vaikselt itsitada ainult saaksite.

Siin on aga üks klaasimaal, mis läks päkapiku kingikotti ühele väga armsale inimesele Rakverest. Kuna päris lõplikust versioonist pilti ei ole, siis pole ka kogu liblikate sädelust siin...
Tegelikult olen enda tehtud asjade kinkimisega väga ettevaatlik. Oma suures tuhinas ja armastuses käsitöö vastu sai kunagi ühele inimesele kingitud klaasimaal, lähtusin veel tema punasest köögist... Kingisaajal oli nii savi sellest, ei riputanud seda toona aknale ega ole seda teinud ka nüüd. Jumal temaga... Koduteel töinasin oma pisarad ära ja peale seda vaatan, kellele kingin. Selle klaasimaali puhul aga tean, et läks täppi. Ta kunagi ammu mulle vaikselt sosistas, et tahaks ka endale aknale... Oma soovidega peab ettevaatlik olema, need võivad täide minna!

Soovin Teile kõigile ilusat ja head aastat! Olgu 2008 meile kõigile õnnetoov, töökas, naeratav ja rõõmus!