Tintsiku näputöökroonika
Kuduhoolik
09 Detsember 2011
Kuidas me Liina-Reesi pitsikoolis käisime

Mulle meeldib kududa. Ja mulle meeldib, kui tulemus on ühtlane ja ilus. Ma olen suurema osa oma elust olnud pisiasjades perfektsionist. Varajases nooruses ikka liiga palju... Vanuse kasvades olen õppinud pisikesi järeleandmisi tegema. Näiteks pesust tulnud sokke ma enam ei triigi. See tüütu perfektsionismiiha on üheks põhjuseks, miks mul pole eriti midagi ette näidata pitsikudumise vallas. Vaid mõned õlasallid ja nendegi kudumisel kasutatud lõng ei ole väga peenike. Eks ma olen ju proovinud küll ämblikuvõrku kududa, aga tulem ei ole mu kriitikat välja kannatanud ja nii seisab mul paar lõpetamata pitssalli poolikute tööde karbis ja ootab oma aega.

Ühel päeval nägin kuulutust, mis teatas, et Liina-Rees tuleb Tartusse pitsikudumistarkusi jagama. Aeg oli õige! Kaua võib üks rumal inime' karta juuspeene lõngaga kudumist! Panin ennast kirja ja jäin kannatamatult ootama. Venis see aeg mis ta venis, aga kätte ta jõudis - 3.detsember. Disainimaja juurde jõudes ootas naerunäoline õpetaja Rees juba hoovis kõiki tulijaid ning juhatas õigest uksest sisse. Vahva oli see, et peaaegu kõik kursuslased olid Tartumaa isetegijad ning isegi need kaks tütarlast, kes ametlikult isetegijad pole, käivad foorumis meie tegemisi regulaarselt piilumas.



Kursusest pool hõlmas teoreetilist osa - mis lõngast, missuguste töövahenditega, kuidas kududa ilusat pitsimustrit. Ma imetlen inimesi, kes pühenduvad jäägitult oma tegemistele. Isetegijate hulgas on Rees kindlasti üks nendest, kelle tegemised mu lemmikute hulka kuuluvad.



Lisaks sellele, et Reesi käsitööd on imeilusad, on ta ka väga hea õpetaja. Ta raatsib jagada seda, mida ise on õppinud. Küllap ta nakatab meist veel paljusid pitsikudupisikuga (mulle juba vaikselt mõjus ).



"Puust ette ja punaseks" ja saimegi hakata ise ka proovima.





Õpetajal jätkus silmi ja häid sõnu igale õpilasele. Ta natuke küll sakutas kõiki, aga lõppkokkuvõttes saime kõik hindeks 5+.
Osavamad õpilased said pitsikudumisega väga hästi hakkama ka veidike haavatud ja kinniseotud sõrmega.



Paaritunnise kursuse lõpuks olime kõik õnnelikud. Suur hulk teadmisi juures ja praktilise harjutusena proovilapike ka valmis. Minu oma tuli välja selline:



Kodus ei saanud rahu ja pühapäeva hommikul otsisin välja vana "Pitsilised koekirjad" ning kudusin veel ühe proovilapi:



Ah kui palju tuleb veel harjutada, et ilusat ühtlast pitsi kuduma hakata! Aga ma kahtlustan, et edaspidi koon sokke vaheldumisi pitssallidega.

Armas Rees, tuhanded tänud, et meid õpetamas käisid! Sa oled fantastiliselt vahva õpetaja. Tule meid ikka veel õpetama ja sakutama ka
tintsik kirjutas @ 12:00 - Link - kommentaarid (12)
462006 huvilist on minu blogi uudistamas käinud :)